Kadunud poegade ja tütarde kodukülastused on alati põnevad: ühelt poolt vaadata, mida uut on maailmas omandatud ja kogetud; teiselt poolt aga mõelda, mis sellest on kodus rakendatav ja mida üldse sellest õppida.
Tantsiv keha suudab kõike – nutust naeruni, kõnest täiuseni
21. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Evo Mutso näitab «Manoni» nimiosaga tantsiva näitleja kõrgklassi, siis San Francisco Balleti esitantsija Tiit Helimets demonstreeris «Ameerika balletitähtede» kavas nn puhta (süžeetu) tantsu kõnekust. Mulle on sageli öeldud, et «kehad ei kõnele». Kui pidada viimase all silmas vaid suu kaudu kuuldavale toodud sõnu ja sõnadega edastatavat teavet, siis on see tõsi.
Kui aga «kõne» kätkeb endas tähendusi kandvat kommunikatsiooni, siis saavad kehad kõneleda küll. Veelgi enam – Helimets demonstreerib ilmekalt, et keha mitte üksnes ei kõnele, vaid karjub, hüüab, nutab, naerab, laulab, retsiteerib. Ja muidugi tantsib.
George Balanchine’i «Apollos» on Helimets rakutuumani nimitegelane: atleetliku nooruki ideaal, valguse- ja päikesejumal, kelle looming on seotud kaunite kunstide ja tervendamisega. Balanchine eitas teatraalsust ja rõhutas, et tants ise on väljendus. Just selle mõtte toob Helimets kõige ehedamal kujul esile.
Tema liigutused on kõige puhtam klassika oma joonte selguses, täiuseni viidud harmoonias, katkematus kulgemises, milles liigutused võivad seisatuda, kuid ei peatu (võrdle pausiga draamas). See on tants kõige puhtamal kujul, mille sisu tuleneb täiuseni timmitud vormist.
Kõneleva keha teistsugust iseloomu demonstreeris Helimets ameerika koreograafi Val Caniparoli lühiballetis «Ibseni maja»: siin on nõutav tunnete ja inimese sisepingete edastamine, kuid ikkagi üksnes keha kaudu, ilma n-ö näitlemiseta. Emotsioon saab mõistetavaks kehas ja liigutuses valitseva pinge ja vabastuse vaheldumisega, seisatuste, dünaamika muutuste, pisidetailide (nt käelabade tukslemise, voogamise või järsu kokkutõmbe) abil.
Seal, kus sõnad kobavad ja otsivad vastet sisemuses keevatele ängidele, on kehaline liikumine mõistetavam kui miski muu. Kuid selleks, et ta oleks hästi arusaadav, peab seda vahendama oma keha tunnetav ja hästi valdav tantsija – Helimetsalt on kodustel nii mõndagi õppida.
Külalisetendus
Tiit Helimets ja Co
17. juunil Estonia teatris