«Kuidas saab nahkhiiri kaitsta, kui me ei tea, mis liigid meil on, millised neist on ohustatud või kus nad elavad?» küsis nahkhiirte uurija Matti Masing.
Teadlastel puudub Eesti nahkhiirte elust selge pilt
11. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Masingu sõnul on aastaiks 2005–2009 kinnitatud nahkhiirte kaitsekorralduskava punktidest enamik jäänud täitmata. Peamine probleem on kava koostajate hulka kuulunud teadlase väitel see, et riik pole tellinud vajalikul hulgal uuringuid ega süstematiseerinud neidki andmeid, mida teadlased on kogunud varem.
«Riikliku seire käigus loendatakse nahkhiiri detektoriga igal aastal üksnes kaheksal loendusrajal ja viies rannikuliini punktis, kuigi asurkonna seisundimuutuste jälgimiseks on tarvis koguda andmeid sada korda rohkem,» rääkis ta.
«Praegu toimuvas seires saab jälgida ainult tavaliste liikide seisundit, sest töömaht on liiga väike,» selgitas loodusteadlane. «Haruldaste liikide kohta teabe saamiseks tuleks igal aastal teha välitöid tunduvalt rohkem.»
Mõne liigi (näiteks nattereri lendlane, habelendlane, pügmee-nahkhiir) puhul on 15 seireaasta jooksul õnnestunud loendada vaid üks või kaks isendit.
Samuti on Masingu väitel toppama jäänud kaitseabinõude väljatöötamine ja katsetamine, kuna kaitsekorralduskavas seatud ülesannete täitmise eest ei vastuta mitte keegi. «Mitte keegi ei vastuta ka siis, kui nahkhiirte elupaiku on kahjustatud, mis tähendab, et nahkhiirte kaitse Eestis tegelikult puudub,» lisas ta.
Näiteks on nahkhiirte uurimisega tegelevast Sicista Arenduskeskusest tuuleparkide rajamisel keskkonnamõjude hindamiseks nahkhiirte eeluuringud tellitud vaid seitsmes kohas. Tuulegeneraatorid kujutavad aga rändavatele ja rannikul toituvatele nahkhiirtele võimalikke ohte.
Masingu sõnul ei saa kindlalt väita, missugused on mõjud nahkhiirtele seoses kaitsekorralduskava osaliselt täitmata jätmisega. «Mõjud ja ohud selguvad ainult siis, kui neid uuritakse,» ütles ta. «Võime ainult oletada, sest kui me ei tea, kas näiteks ühes või teises mõisapargis elasid nahkhiired, siis ei saa ka pärast puude maha raiumist kahju hinnata.»
«Arvatavasti on mõnes maakonnas mõned kaitsealused liigid juba välja surnud, aga seda ei saa kindlalt väita, sest pole fakte, millele toetuda,» rääkis Masing. Tema väitel on seire käigus Eestis välja tulnud 12 nahkhiireliiki, kuid ilmselt on neid rohkem.
Masingu sõnul puuduvad Eestis mitmete kaitsealuste loomarühmade puhul riigi rahastatavad töörühmad, teadusasutused või teadlaskohad.
Kaitsekorralduskava täitmist koordineeriva riikliku looduskaitsekeskuse liigikaitse (LKK) peaspetsialisti Ivar Ojaste sõnul kooskõlastatakse igal aastal nahkhiirte uurijatega kava täitmise plaanid.
«Me ei jõua puhtfüüsiliselt rohkem uuringuid läbi viia, kuna meil pole piisavalt klassifitseeritud tööjõudu,» selgitas Ojaste. Eestis on viis nahkhiireuurijat, kellest kõik pole seda täiskohaga. Samuti limiteerib uuringute tellimist uurimiseks sobivate ööde arv.
«Enamus kavadest on ideaalvariant, millest jõutakse ellu viia vaid osa,» rääkis Ojaste. «Kuna LKK koordineerib kava täitmist alles teist aastat, siis me ei saa kindlasti ka vastutada kogu kava täitmise eest.»
Ohud nahkhiirtele
• Vanade puude maha raiumine
• Puisniitude ja -karjamaade ning metsahäilude kinnikasvamine
• Rändeteele rajatud takistused (tuulegeneraatorid, kõrgepingeliinid)
• Häirimine suurtes tehiskoobastes
• Tehiskoobaste seisundi halvendamine ehitamise, lõhkumise, sulgemise, reostamise või prahiga täitmise teel
• Nahkhiirte varjepaigana olnud vanade majade ja keldrite lagunemine või ümberehitamine
• Saakputukate vähenemine veekogude kuivendamise, kinnikasvamise või mürkkemikaalide kasutamise tõttu
allikas: «Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks 2005–2009»