«Minu aasta 1991»: head oli rohkem kui halba

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimees.ee ootab lugejatelt meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on Peeter Novodi mõtisklus.

Meenutades seda aastat, tuleb meelde kõik hea ja halb. Ilmselt head oli rohkem. Kaksikud poisid said oktoobris aastaseks, aga jaanuaris suri minu ema. Ilmus minu esimene luulekogu «Tuuletuba» ja see valmistas mulle rõõmu. Sõltumatu Rühmitus Põlevik töötas kibedasti, andes välja oma ajakirja ja saades hakkama mõne luulekoguga. Ilmus minu teine luulekogu «Valgustäpp minu silmis», mis oli rohkem bibliofiilidele. Kaks aastat hiljem ilmus «Valgustäpp» täiendatuna ja parandatuna. Loomulikult tegi see kõik mulle rõõmu ja ma seostasin seda vabadusega, mis siiski rippus juuksekarva otsas. Kartust polnud, tõesti, seda ei olnud. Tundsin end kuidagi teisiti. Ma olin vaba! Ei teadnud, kas Eesti saab vabariigiks või mitte, aga ikkagi pulbitses rinnas rõõm. 1991. aasta oli mulle hullult kaunis! Olgem ausad, ega varem säärast vabadustunnet ma polnud kogenud. Sain olla see, kes tahtsin – avalik luuletaja. Kuigi ema enam polnud ja tema minu luulekogu ei näinudki. Sellest oli mul väga kahju. Eks temagi oodanud «Tuuletuba». Olen kunagisele trüklale Oktoober siiani tänulik. Paljukest «Tuuletoas» luulet ikka ilmus, aga rõõmu see valmistas küllaga. Seal olid ka mõned luuletused, mida pean oma parimaiks. Näiteks «Rändnaised» või «Tuuletuba». Sain avaldada ka usulisi luuletusi, mis mul e r i t i südamel olid.

«Tuuletuba» sirvides tikub naer peale. Siin on ka haiku, mida kirjastus keeldus avaldamast, kuna olevat....erootiline. See võttis pahviks.

Oled päeval täht
ja öösel ergav päike.
Armastuse aeg.

Naeruväärne, kas pole?! Aga heakene küll, kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja.
Mul on siiralt hea meel, et «Tuuletoas» ilmus luuletus «Emale» ja kummalisel kombel oli see kirjutatud enne tema surma. Talle meeldis see luuletus, pealegi laulis seda lahkunud Priit Kaldoja. 1998. aastal aga andis Ervin Lillepea välja oma CD ja kasseti, kus oli ka minu «Laul koduteest». Tollal polnud isegi raha CD ega ka kasseti ostmiseks, hankisin need endale alles nüüd. «Tuuletoas» ilmus «Kawe kelder», mille kirjutamist ajendas asjaolu, et selle neetud koha juurde pandi silt «Peetri pizza». See solvas mind. Mäletan, kuidas meie peres Kawe keldrist räägiti sosinal, kartusega.

«Tuuletoas» oli luuletus Õhtulehest ja see oli pühendatus Peedi-Sassile (Aleksander Koel, nüüd juba lahkunud). Töötasin ajalehes päris kaua ja nägin seda eluolu oma silmaga – joodiklus, pugemine, purupunasus jne.

Kõik laabus, kõik tegi rõõmu. Vabadus! Aga siis kärgatas ootamatult äike – kommunistid kavatseid Moskvas teha riigipöörde. Mäletan selgesti, kui ütlesin Põleviku koosolekul, et nüüd läheme siis põranda alla ja teema oma tööd edasi. Arne Ruben pomises midagi nina alla ja tegi, et minema sai, kartis. Jäin üksi. Kuid kõik läks hästi – Eesti sai tõeliselt vabaks.

Eesti vabanemine oli mulle kui muinasjutt. Koban oma hingesügavusis – kas ma tõesti ei kartnud? Ei osanud karta. Igaüks meist tegi oma lemmiktööd. Mina kirjutasin luulet ja avaldasin seda. Vabadus!

Mida ma oskasin tulevikust arvata? Olen sündinud 1948, vabanemine oli minu jaoks värav tulevikku. Ma muutusin otsekui teiseks. Loomulikult ootasin üha uut, üha paremat. Ja Eesti iseseisvuski. See võttis tummaks.

On 2011. aasta. Pole meie riigil häda midagi. Muidugi jätkub ebakõlasid, aga need on likvideeritavad. Jumal andis meile vabaduse, osakem teda selle eest tänada.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles