David Vseviov: mis asi on Eesti?

David Vseviov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
David Vseviov.
David Vseviov. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ajaloolane David Vseviov nendib, et kultuurita pole Eestil mingit mõtet ning ka siis, kui Eestit polnud maailma poliitilisel kaardil riigina, oli ta kultuuririigina alles.

Esmapilgul paistab «Mis asi on Eesti?» olevat igati jaburavõitu küsimus, kuna ainuüksi igas suuremas teatmeteoses võib ju märksõna all «Eesti» leida sellele ammendava vastuse – arvukalt erinevaid näitarve meie riigi pindala, elanikkonna oletatava suuruse, järvede sügavuse jne kohta. Ehk neidsamu omavahel võrreldavaid arve, mille abil tutvustatakse potentsiaalsetele huvilistele ka Lätit, Argentinat ja teisi riike.

Ning arvud on iseenesest küllaltki olulised. Seda enam, et viimasel ajal hakkabki Eesti ise võtma vähemalt meie riigijuhtide sõnavõttudes aina rohkem ja rohkem mingit arusaamatut arvu nägu. Et majanduskasv on selline arv ja eraldised kultuurivaldkonnale üks teine arv. Aga arvud arvudeks. Lisaks neile peaks ju olema veel midagi, mis teeb Eesti Eestiks, Läti Lätiks ja Argentina Argentinaks.

Kuid selle miski, olulise ja sisuliselt määrava nägemisvõime on hirmuäratava kiirusega kuskile haihtumas. Vahel jääb isegi selline mulje, et Eesti on tulnud meile liiga lähedale, nagu elevant ühes muinasjutus pimedatele, kes teda kompama asudes ei suuda tegelikult selle eluka olemust tabada. Või on ta vastupidiselt tõusnud maapealsest reaalsusest kujutlusteuduga kaetud hoomamatutesse kõrgustesse ja me kipume rääkima imeväikesest riigist tsivilisatsioonide piiril nagu maailma abstraktsest nabast.

Ning see ei puuduta ainult riiki kui tervikut, vaid ka meie ettevõtmisi ja kavatsusi. Nende puhul ei saa enam vist keegi aru näiteks sellest, milline sisuline seos valitseb deklareeritud koondamiskampaania ja kaitsevõime tugevdamise, või kultuuritöötaja palkade ja nende töö efektiivsuse vahel (huvitav, et rääkides kokkuhoiu vajalikkusest selles sfääris pole veel keegi tulnud selle peale, et toetuda mõne omal ajal nälginud kunstniku, kelle teosed maksavad tänapäeval miljoneid, näitele, mis on ju iseenesest fantastiline saavutus efektiivsuse vallas – mitte mingeid kulutusi ja milline suurepärane tulemus).

Tegelikult on pealkirjana toodud küsimust isegi kuidagi piinlik püstitada. Sest vastus peaks ju iseenesest olema lihtne. Kuid midagi pole parata. Ju siis on «suurte» küsimuste esitamise ja neile vastuste otsimise aeg tulnud ringiga uuesti tagasi.

Nii peakski jälle rääkima sellest, mis on demokraatia (presidendi valimise kontekstis), mis iseloomustab provintsiks olemist (inglise keelele ülemineku üleskutsete valguses) jne. Sest näiteks mõnele ametipostile esitatud kandidaatide arvukusel pole iseenesest mingit otsest seost demokraatia olemasoluga või puudumisega, nagu seda pole ka provintsliku mõttelaadi ja inglise keele valdamise vahel.

Aga võib-olla on häda hoopis meie ajastule omases üleüldises kaleidoskoopilises killustatuses, mille tulemusena on kadumas üldise tajumise võime. Nagu seda võib üsna sageli kohata üliõpilaste eksamivastuste puhul, kui ajalookulgemise seaduspärasused on lootusetult mattunud pisifaktide kuhila alla.

Igatahes paistab aeg olevat küps taas küsida: mis asi on Eesti? Vähe sellest. Selle küsimuse unustamine ei kuulu mitte küllaltki tavaliste mälulünkade hulka, vaid see võib lõppeda tunduvalt globaalsemate tagajärgedega. Vähemalt Eesti jaoks. Ehk – Eesti otsasaamisega.

Loomulikult võiks siinkirjutaja (eriti arvestades pikaajalist õpetamisstaaži kunstiakadeemias) avaldada hämmingut viimasel ajal esitatud mõttevälgatuste üle jagada-likvideerida mainitud ligikaudu sajandivanune õppeasutus ning tuua arvukalt argumenteeritud põhjendusi, miks selline idee-soov on paremal juhul ebamõistlik ja halvemal juhul lihtsalt rumal. Kuid sel juhul oleks tegemist ikkagi vaid vastuse andmisega ühele, mis siis, et väga paljude jaoks olulisele küsimusele.

Kuid nagu eelnevalt sai juba öeldud, ei seisne meie praegune põhiprobleem mitte niivõrd vastuste puudumises «väikestele», kuivõrd hoopis «suurtele» küsimustele. Sest konkreetne vastus küsimusele, milleks meile kunstiakadeemia ja muud samasse kategooriasse kuuluvad asutused ning seega ka selle valdkonnaga seotud inimesed, sõltub üksüheselt sellest, kuidas me mõistame ja enese jaoks defineerime Eestit tervikuna.

Ehk ikkagi: mis asi on Eesti? Ning vastus sellele küsimusele saab olla vaid üks – Eesti on kultuur. Kultuurita pole Eestil mingit mõtet ning ka siis, kui Eestit polnud maailma poliitilisel kaardil riigina, oli ta kultuuririigina alles. Kultuur ongi tegelikult Eesti riigi looja ning rasketel aegadel on see olnud peaaegu ainus tõsiseltvõetav järjepidevuse kandja. Riigita saab kultuur eksisteerida, kuid kultuurita on riik sisuliselt surnud. Nagu muuseas on olnud ka kõik diktatuurid.

Veel kord, ülaltoodud küsimuse püstitamine ja sellele paljuski triviaalse vastuse andmine pole ajendatud mitte mõnest üksikust sõnavõtust ja kokkuhoiusoovist. Ettepanekuid võib ikka teha ning ka kokkuhoiuvõimalused pole kaugeltki veel igal pool ammendatud. Ning seda samuti kultuuriga seonduvates valdkondades.

Küsimus, mis asi on Eesti, sündis hoopis sellepärast, et tuletada meelde viimase aja poleemika tuhinas ununema kippuvaid põhiküsimusi. Seostugu need siis presidendi institutsiooni olemuse, eesti keele kasutamise otstarbekuse või suisa Eesti riigi eksistentsi põhiväärtustega.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles