Foto aastast 1936: lõimumine Eestis

Leidsin oma koduarhiivist vana foto, mis on tehtud 1936. aastal Petseri ühishumanitaargümnaasiumi hoone ees. Hoone ise on ehitatud 1927. aastal. Pildil on 15. lennu abituriendid koos õpetajatega.

Minu ajal, kuni 1934. aasta suure koolireformini olid Petseri riiklikus gümnaasiumis 10 klassiga vene ja eesti osakonnad, kummaski viis klassi. 1919. aasta 24. veebruaril asutatud kooli oli 1939. aastaks lõpetanud 17 lendu – kokku 542 inimest, neist eesti osakonna 266 ja vene osakonna 331.

Minu lennus (15.) oli 32 õpilast, neist 17 eesti osakonnas ja 15 vene osakonnas. Fotol on nii õpilased kui ka õpetajad. Paremalt (ülemine rida) seisavad õpilased Põder, Solovsky; õpetajad Hesse, Andrejev; õpilased Pabson, Gordejev, Suits, Koff, Sibne ja õpetajad Teder, Suigussaar, Nesterov ning õpilased Thalberg, Annus, Śerbakov, Burov, Zvanov, Pospelov, Vainu (allpool on Vitkin ja viimane reas on Jallap).

Nagu näete – integreerunud eesti-vene segaseltskond!

Õpetajatest. Aleksandr Hesse andis matemaatika ja füüsika tunde mõlemas osakonnas, Tea Litmaa (Leitman) õpetas mõtteteadust ehk filosoofiat, samuti kodanikuteadust, majandusteadust, vene keelt ja ajalugu.

Lev Andrejev andis matemaatikat, füüsikat, kosmograafiat, Aleksandr Denisev (endine Tsarskoje Selo disainer) joonestamist ja joonistamist ning Peter Nesterov (endine Peterburi ülikooli dotsent) loodusteadust, keemiat, tervishoidu, füüsikat ja maateadust. Need viimased kaks õpetajat eesti keelt ei osanud ja õpetasid vene gruppides.

Mõlemas keelegrupis õpetas vene keelt ja kirjandust Dmitri Suigussaar (ärkamisaja tuntud pedagoogi Mihkel Suigussaare poeg). Õpetaja leitnant Raivo Uus viis eesti keeles läbi riigikaitseõpetust. Mäletan, et tema tunnid olid huvitavad, kuna ta sidus oma ainet Vabadussõja ajalooga. Minu arvates jääb praeguses koolikorralduses vajaka patriotismist ja isamaalisuse õpetusest. Ka võimlemisõpetaja Konstantin Saar andis oma tunde eesti keeles.

Võõrkeelte tunde (eesti-saksa ning eesti-inglise) viisid läbi õpetajad L. Mihhels ja Aino Mihhelson (võttis hiljem eestindatud perekonnanime Malmre). Õpetaja Mihhelson andis koos õpetaja Leida Glückiga ka vene-saksa ning vene-inglise keele tunde. Mõlemad olid Tartu Ülikooli kasvandikud, kuid pidid veel lisaks läbima aastase praktika Inglismaal ja Saksamaal.

Õpetaja Grünfeldt (hiljem Haljasmaa) tegeles eesti ja vene kooridega ning muusikaõpetaja Valdur Hirvesoo laulukoori ja orkestriga mõlemas keelegrupis. Huvitava asjaoluna tuleb märkida, et Eesti hümni lauldi tollal ka venekeelsete sõnadega. Usuõpetust – luteri ja õigeusu õpetus – viidi läbi eraldi.

Ei saa nimetamata jätta Petseri gümnaasiumi direktorit Aleksander Rikkeni, kes oli üle Eesti tuntud matemaatikaõpetaja. Ta sündis 1881. aastal Virumaal ning õppis pärast algkooli pedagoogikat Rakvere seminaris (1818), Thbilisi pedagoogilises instituudis (1905) ja Peterburi ülikoolis (1916). Ta töötas pedagoogina Narva ühisgümnaasiumis (1916–1923) ning direktorina Rakvere seminaris (1923–1925) ja Petseri ühishumanitaargümnaasiumis 1925–1939).

Vabariigi presidendi 8. septembri 1939 korraldusega nr 84 nimetati ta Valga gümnaasiumi direktoriks. Korralduse olid allkirjastanud Konstantin Päts, riigivanem Kaarel Eenpalu ja haridusminister Aleksander Jaakson. Tähelepanuväärne on see, et kooli direktori ametikoht oli tookord sedavõrd oluline, et sellele ametipostile määratud isiku kinnitasid Eesti president, riigivanem ja haridusminister.

Minu koolivend Voldemar Vitkin tuletab oma raamatus «Ajaloo tõmbetuul» (Tallinn, 1987) meelde, et sisseastumiseksamil rahandustehnikumi 1951. aastal ütles matemaatikaõpetaja talle: «Teid ei ole vaja küsida, kuna te õppisite matemaatikat Rikkeni juures.»

Petseri gümnaasiumis töötas 1936.-1937. aastal 23 pedagoogi (neist kümme olid naised).

Eestlastest õpetajaid, kes viisid tunde läbi vene gruppides, oli 11 (seitse naised). Venelasi oli viis, nendest kaks ei vallanud eesti keelt ning viisid tunde läbi üksnes vene gruppides (loodusõpetaja Nesterov ja joonistusõpetaja Denisev).

Õpetajate ja õpilaste omavaheline suhtlemine Petseri gümnaasiumis oli väga sõbralik, ilmselt väike linn, väike kool, kuid «ametlikult» ei lubanud õpetajad ja kooli teenistujad endale sinatamist, pöörduti ainult «teie».

Mina tulin Eestisse koos emaga 1924. aasta detsembris oma isa kutsel ja tema juurde. Isa töötas Tallinna lina­kokkuostufirmas Malcolm & Co. Sellest ajast alates on Eesti minu kodumaa.

Alghariduse sain XIX vene algkoolis (Tõnismäe reaalkool), kust minu klassivennad ja -õed läksid edasi õppima peamiselt venekeelsetesse gümnaasiumidesse. Kui isa saadeti tööle Petserisse, sattusin õppima Petseri humanitaargümnaasiumi, mis oli ainuke riikliku alluvusega gümnaasium.

Nüüd, tagantjärele, ma mõistan, et seal olid lõimumiseks loodud loomulikud tingimused. Ei olnud vaja luua mingeid spetsiaalseid fonde ega kaasata eriteadlasi integreerumise alal. Selle gümnaasiumi õpetajate «rahvusvaheline» kollektiiv oskas luua koolis õppimiseks ja suhtlemiseks sobiva õhkkonna. Praegu püütakse integratsiooni reeglite ja seadustega paika panna, aga omal ajal oli lõimumine loomulik ning tuli ühistegevuse ja koosolemise käigus.

Minu koolivennad ja -õed olid Katur (eestlane), Gangnus (lätlane), Haar (sakslane), Dalton (inglane), Verhovits (valgevenelane) jne. Meid ei huvitanud rahvus, vaid isik ja meie ei olnud russkojazõtšnõje.

Me õppisime ühe katuse all, olime kõik koos vahetundides ja tantsukursustel, milles tookord lubati osaleda vaid edukatel õpilastel, kooli suve- ja talvepäevadel. Suheldi mõlemas keeles segamini – rääkisime nii eesti kui vene keeles. Vaatamata rahvusele olime üks sõpruskond. Sellise kollektiivi koondamine oli suur kunst ja tolleaegne integreerumine toimus märkamatult, kusjuures see oli kahepoolne, ilma rahvuste «ümberkorraldamiseta».

Koos õppimise ja suhtlemise tulemusel omandatud harjumused ja kombed kujunesid püsivateks hoiakuteks. Nii jäime oma koolikaaslastega sõpradeks ka siis, kui 1933.-1934. aasta suur koolireform viis eesti rahvusest lapsed (see oli kohustuslik, kui isa oli eestlane) vene koolidest üle eestikeelsetesse koolidesse.

Rõõmuga tõden, et ka kuni 1940. aastani loodud eesti-vene segaperekonnad ei lagunenud. Kohtan nüüdki veel aeg-ajalt oma endiste koolisõprade lapselapsi, kelle vanavanemad on kahjuks juba meie seast lahkunud.

Võimatu on üldistada ja võrrelda tolleaegse integreerumise kombeid tänapäevastega. Ma ei kavatsegi seda teha, avaldasin ainult oma mälestused, kuidas oli elu ja koolikorraldus ühes väikeses Eesti linnakeses eelmise sajandi esimesel poolel.

Lõpetan oma mälestuskillu Petseri ühishumanitaargümnaasiumi direktori Aleksander Rikkeni sõnadega gümnaasiumi 20 aasta juubeli puhul 1939. aastal: «Kasvagu ja võrsugu noorsugu, kes on ustavad ja kohusetruud isamaa tütred ja pojad, kes hindavad ja peavad kalliks meie omariiklikust ja vabadust ning oma elu ja töö pühendavad meie kalli kodumaa ehitamiseks!»

Ja pange tähele, see oli öeldud koosolekul, kus viibis kogu kooli kollektiiv, nii vene kui eesti osakonnad, täies koosseisus.

Leonid Gordejev

•    Sündinud 1917. aastal Pihkvas

•    Lõpetas 1936. aastal Petseri ühishumanitaargümnaasiumi ja pärast seda töötas Narva Kreenholmi finantsosakonnas.

•    1948. aastal lõpetas Leningradi kaubandusinstituudi.

Töökäik:

•    1945–1948 Narva Kaubastu plaani-finantsosakonna juhataja

•    1948–1959 Eesti Vabariikliku Kaubandustehnikumi direktor

•    1959–1963 kõrgema ja keskerihariduse komitee aseesimees

•    1963–1964 rahvakontrolli komitee osakonnajuhataja

•    1964–1967 Tallinna Polütehnilise Instituudi vanemõpetaja, dekaan, prorektor õhtuse ja kaugõppe teaduskonnas

•    1967–1972 kõrgema ja keskerihariduse ministeeriumi õppemetoodilise valitsuse juhataja

•    1972–1977 instituudi Sojustorgsistema Eesti filiaali direktor

•    1977–1992 ENSV kaubandusministeeriumi projekteerimise-tehnoloogia instituudi vaneminsener

•    1992–1993 Eesti Vabariigi kaubandusministeeriumi sisekaubanduse osakonna juhtivspetsialist

•    1993–2000 majandusministeeriumi siseturu osakonna peaspetsialist

•    2000. aastast ­majandusajaloo muuseumi teadur-varahoidja

Мой край отрады

Мой край отрады полон ты любви и светлой красоты,
Мир целый можно обойти, страны дороже не найти.
Милей чем лучшие края … Ты родина моя!

Лишь ты могла меня, как мать вскормить и воспитать!
И благодарность – мой ответ до смерти верность мой завет.
Над всем другим поставлю я Тебя страна моя.

Благословит Господь Святой, Тебя мой край родной!
Твоей защитой на века,  щедроты полная рука,
В труде как братская семья, будь родина моя!

Eesti hümn vene keeles.