Siinsesse pealkirja mahtus vaid killuke 33. Moskva filmifestivalil vaatajat peibutavatest eriprogrammidest. Kõigist neist juttu ei tule. Sest Moskvas pakuvad huvi ennekõike uuemad tuuled vene filmis. Samas peetakse üheks huvipakkuvamaks kõrvalprogrammiks dokumentaalfilmide kava pealkirjaga «Vaba mõte». Tänavu oli aga dokumentaalidele Moskvas esmakordselt ka oma võistluskava. Neist kahest, dokkidest ja vene uuematest filmidest põhiliselt alljärgnevalt räägimegi.
Nähtud dokumentaalidest tõusid enam esile Danfung Dennise «Põrgu ja sealt tagasi» ning Lis Garbusi «Bobby Fischer vastamisi maailmaga». Esimene neist räägib Afganistanist ja ühest USA merejalaväelasest, kes võitluses Talibaniga haavata saab, invaliidistub. Noore mehe vaevalisest rehabiliteerumisest kodus, kus Afganistan annab enesest ikka ja jälle märku. Mitte üksnes füüsiliste vaevuste ja valudega, vaid samavõrra ka tavaellu lõikuvate mälupiltide näol lahingutandrilt.
William Wyleri «Meie elu parimad aastad», tõsi küll, mängufilm, oli esimesi filme, mis vahetult Teise maailmasõja järel 1946 tõstatas sõjaväljalt naasmise, tavaeluga taas kohanemise keerukuse küsimuse. Kummatigi elame jälle maailmas, kus osa meist – ka siinsamas rahulikul Eestimaal – on omal nahal, iseenda tervise hinnaga kogenud sõja reaalsust.
Nimetatud teemat puudutavaid töid on «Põrgu ja sealt tagasi» kõrval teisigi, Dennise film väärib nende seas positiivset hinnangut, millest annab tunnistust ka parima filmi auhind Moskvas.
Vene uuemast eksistentsist
Bobby-filmi vaatasin teatava eelarvamusega. Et ameerika fast food. Seda Garbusi töö muidugi oligi, aga piisavalt proff, et üldisel foonil siiski silma torgata. Ja mõistagi materjal ise! Male: sport ja poliitika, vangerdused siin ja seal. Pluss sedavõrd ekstravagantne malepersoon nagu Bobby Fischer. Ekstravagantne, ent filmis siiski ka inimlikku mõõtu omandav.
Huvitavaks tegi filmi seegi, et meie siin teadsime Fischeri-Spasski ajaloolist matši Reykjavikis 1972 nõukogulikus propagandakastmes serveerituna, Garbusi film näitab aga samu sündmusi teiselt poolt raudset eesriiet nähtuna. Tegelikult oli ka USAst vaadatuna sel malematšil, sel külma sõja aegsel vastasseisul ilmselge poliitvärving.
Taani filmitegija Michael Madsen oli leidnud Soomemaal paiga, kus ladestatakse inimtegevuse radioaktiivseid jäätmeid. Vähemalt 100 000 aastaks, sest siis peaksid nad kõigele elavale jälle ohutud olema. Sügavale kaljuõõnde rajatud hoidla on otsekui meie omapärane sõnum tulevastele põlvedele. Madseni film «Igavikku» jääb paraku materjalis peituvatele võimalustele alla, tulemus pole see, mis võinuks olla.
Nähtud uuematest vene filmidest tõusis esile Nikolai Homeriki stiilselt mustvalge «Südame bumerang». Homeriki («977» ja «Muinasjutt pimedusest») uus töö on film meie eksistentsi haprusest.
Metroos leiba teeniv Kostja saab teada, et ta süda on haige. Ei, midagi hullu otseselt pole, miski ei erista teda tervetest inimestest, ainult et veidi peale kahtekümmet Kostja süda võib iga hetk üles öelda.
Filme, kus peategelane saab teada surmahaigusest, on mitmeid, näiteks enam kui poolsajandi tagune Kurosawa «Elada». Homeriki Kostja, erinevalt oma paljudest eelkäijatest, ei võta oma elus ette mingeid suuri muutusi, ei asu maailma ei päästma ega ka õhku laskma.
Midagi ümbritsevat elu vaadeldes Kostja muidugi mõtleb. Tegelikult on ju nii, et kõigi, ka tervete elutee võib suvalisel hetkel katkeda. Seda mõttetum ümbritsev sagin aga on. Nii ei leiagi Kostja eluks vajalikku pidepunkti.
«Südame bumerang» hargneb praegusel Venemaal. Eksistentsiaalsetele küsimustele lisandub nii sotsiaalsemaidki. Teatavasti polnud varemalt seal elu eesmärgistatusega probleeme: sundkorras kangelaslikkus riigi hüvanguks. Nüüd, kus sellest prii ollakse, seistakse silmitsi aga hingelise vaakumiga.
Moscow Business Square
Mitmetest eriprogrammidest nimetagem siinkohal viimasel hetkel lisandunud madjar Béla Tarri retrospektiivi ja esmakordselt toimunud «Kolmandat vanust». Sisuliselt on filmitööstus (nagu muud tööstusharudki) viimase poolsajandi jooksul panustanud just noortesse. Arenenud maade elanikkond aga üha vananeb ja vananeb. «Kolmas vanus» üritaski teadvustada neist muutustest tulenevaid vajadusi ja võimalusi.
Kohe Moskvas oleku esimesel päeval leedulase Saulius Drunga «Anarhia Žirmūnais» vaadates mõtlesin, et meil nendega võrreldes oma filmi häbeneda pole vaja, festivali lõppedes selgus aga, et «Anarhia» pälvis koguni auhinna.
Festivalidega kaasnevad tihtipeale ka filmiturud. Nii kohtan hotelli hommikulauas Eda Koppelit Eesti Filmi Sihtasutusest ja produtsent Riina Sildost. Oma uue projektiga on Moskvas ka režissöörid Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaar. Nende «Jeesus elab Siberis» on dokumentaal edukast Moskva ärimehest Aleksandrist, kes pärast kohtumist karismaatilise Vissarioniga otsustab pöörata oma elus uue lehekülje ning kolida Siberi taigasse.
Miks ka mitte. Kas ei näinud õhtumaa suur allakäitaja Spengler uue kultuuri sünni võimalust just Siberis? Igatahes lasen rikkalikus hommikulauas seepeale hea maitsta altai iselaadsel magusal meel…
Olulisemad auhinnad
• Parima filmi Kuld-Jüri: «Lained», rež Alberto Morais (Hispaania)
• Žürii eriauhind Hõbe-Jüri: «Šapito show», rež Sergei Loban (Venemaa)
• «Perspektiivide» võistluskava parima filmi Hõbe-Jüri: «Anarhia Žirmūnais», rež Saulius Drunga (Leedu)
• Parima dokumentaalfilmi Hõbe-Jüri: «Põrgu ja tagasi», rež Danfung Dennis (USA)