Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Enim väärtesemeid on varastatud vanausuliste palvelatest

Täpsustatud!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Metallist reisiikoonid ja ristid. | FOTO: Peeter Langovits
Tähtsamad varastatud sakraalesemed. | FOTO: Repro

Muinsuskaitseamet avalikustas eelmisel nädalal andmebaasi kunstimälestiste kohta, mis viimase kolmekümne aasta jooksul on Eestist varastatud. Enamik varastatud asjadest on pärit õigeusu kirikutest ja vanausuliste palvelatest.


Kümned vargused ja sajad kaduma läinud esemed, peamiselt ikoonid, panevad lausa küsima –  kas vanausuliste ja õigeusu kirikutesse on veel üldse midagi alles jäänud? Kõige enam on kannatada saanud Tartumaa vanausuliste palvelad. Näiteks Tartu linnas asuvas vanausuliste palvelas on sees käidud kolmel korral: 1992., 1993. ja 1999. aastal.

Samamoodi on varaste kambad üle jooksnud vanausuliste palvelatest Väike-Kolkjas, Suur-Kolkjas ja Kallaste linnas. Näiteks Kallaste palvelast viidi 1999. aasta septembris ära 23 ikooni. «Kuulsin koerte haukumist, süda valutas, hommikul leidsin eest ära tõstetud akna,» rääkis Kallaste vanausuliste koguduse vanem Pavel Varunin tollal. Samamoodi on varguslained tühjendanud õigeusukirikuid Narvas, Pärnus, Tartus ja veel mitmel pool.

Muinsuskaitse ameti kunstimälestiste peainspektor Ülle Jukk ja ameti nõunik Viljar Vissel arvavad mõlemad, et 1990. aastatel tegutsesid ilmselt organiseeritud, hästi ettevalmistatud ja võib-olla ka tellimustöid tegevad varaste kambad.

Rikuti signalisatsioone, murti sisse, kui vaja – näiteks Tartu vana­usuliste palvelasse – ka läbi seina. Kätte pole üldiselt kedagi ega midagi saadud, ei vargaid ega esemeid. Ainult viimase, aastatel 2006–2007 toimunud Pärnumaa vargustelaine järel tabati leedulastest vargad, kuid varastatu on siiani kadunud.

Miks just vanausuliste palvelad ja õigeusu kirikud? Vastus on üks – ikoon. Ikoon müüb igal pool. «Ikoon müüb Venemaal, USAs ja Euroopas,» selgitab Jukk. Vissel kinnitab samuti turunõudlust ja lisab veel: «Luteri kirik on askeetlikuma sisustusega.»

«Sada aastat tagasi Tartus töökojas valmistatud küünlajalg on armas, aga väliskollektsionääri see ei huvita ja Eestis pole turgu,» ütleb Jukk. Siiski ei tähenda see, et luteri kirikud oleks puutumata jäänud. Jah, on varastatud tinglikus mõttes vähem väärtuslikke küünlajalgu ja lühtreid, aga näiteks 1983. aasta septembris varastati Keila kirikust Peterburi kullassepa Carl Magnus Stahle valmistatud kirikuhõbeda komplekt. «Kui oskaks hinnasilti panna, siis see võiks ehk olla isegi kõige kallim ese meie varastatud asjade nimekirjas,» räägib Viljar Vissel.

Tagasi saadakse nii kaua aega tagasi varastatud asju väga harva. «Ma olen ehk optimist, aga lootust ei kaota,» ütleb Viljar Vissel selle peale. Üks käepärane näide on tal endalgi võtta – 1979. aastal varastati Noarootsi kirikust krutsifiks. Kaks aastat tagasi leidis Vissel selle aga ühelt Eesti internetioksjonilt üles.

598 varastatud eset

•    Muinsuskaitseameti varastatud kunstimälestiste register sisaldab 598 viimase kolmekümne aasta jooksul varastatud eset. Peaaegu kõik need on sakraalesemed – ikoonid, kirikuhõbe, piiblid, küünlajalad, lühtrid – ning enamik esemeid on just vanausuliste palvelatest ja õigeusu kirikutest.
•    Eranditena kuuluvad varastatud mälestiste registrisse aga ka näiteks tehnikaülikoolist varastatud Lenini bareljeef ja Tallinna keskraamatukogust varastatud Andrei Jegorovi maal.
-----------------------------------------------------------------

Ikoon «Nikolai Imetegija»
See ikoon varastati 8. detsembri öösel 1992. aastal Peipsi ääres Väike-Kolkja vanausuliste palvelast. Väike, 31 x 27 cm ikoon on maalitud puidule tempera tehnikas ilmselt 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Nagu ikoonimaalide puhul tavaks, pole töö signeeritud ja autor on teadmata.

Ikoon «Basileos Suur, Gregorios Teoloog, Johannes Kuldsuu kuue pühakuga»

Ikoonil on kujutatud kolm pühakut: Gregorios Teoloog, Basileos Suur ja Johannes Kuldsuu. See traditsioonilise ikoonimaali näidis varastati 6. mail 1993. aastal Tartu vanausuliste palvelast. Tartu palvela on üks õnnetuma saatusega pühakodasid Eestis, viimase kahekümne aastaga on seal toimunud kolm vargust, iga kord ära viidud palju väärtuslikke ikoone. Ülle Jukk ütleb, et vanausuliste palvelate vargused on eriti raske kaotus sellepärast, et tegu on just Eesti jaoks unikaalsete kultuurimälestistega.

Vanausulised ei ole suur ega ülemaailmne religioon, vaid siinse piirkonna omapärase ajaloopärandi osa. Kuigi vanausuliste palvelatest on varastatud kümneid ehk isegi sadu ikoone, pole pühakojad õnneks päris tühjaks siiski jäänud. «Inimesed annetavad. Vanemad inimesed annetavad oma perekonna ikoone,» ütleb Jukk.

Samuti on osa ikoone taastatud ja uuesti maalitud. Näiteks Varnjas, kus ikonostaasi mõned read olid omal ajal lausa tühjaks varastatud, taastati need aastatel 2006–2007 – toodi uued ikoonid, osa ikoone aga maaliti kohalike kirjelduste ja mälu järgi uuesti.

Kursi kiriku kroonlühter
Messingist kroonlühter annetati kirikule 1896. aastal, varastati aga luterlikust Kursi Maarja-Eliisabeti kirikust 2009. aasta maikuus. «See on jabur vargus. Lühtril on graveeritud pühendus. Väga kergesti äratuntav ese, sellel pole Eestis turgu,» hindab Ülle Jukk.

Kroonlühtreid, seinalühtreid ja küünlajalgu ongi varastatud peamiselt luterlikest kirikutest. Rahalises mõttes ei ole need üldjuhul väga väärtuslikud, tihti on tegemist masstööga. Ka muinsuskaitsjad ütlevad, et vahel ei ole vargad väga taibukad. Erinevalt ikoonivargustest, kus ilmselt tegijaiks teadlikud ja asja tundvad pätid, on küünlajalgade ja lühtrite varastajad pigem ühekordse tulu peal väljas.

Samamoodi on Eesti kirikutest varastatud tornikellasid, nii väikeseid kui suuri, mida ühe mehega üles tõsta ei jõua. Kirikukellad on samuti asjad, millel kollektsionääride ja oksjonipidajate arvates suurt kunstilist väärtust pole. «Kellade puhul tuleb paraku oletada, et neid varastati puhtalt metalli pärast,» nendib Viljar Vissel. «Lõigatakse tükkideks, sulatatakse. Tagasisaamise lootus on väiksem.»

Ikoon «Jumalaema eestkoste»
See on 19. sajandi teisel poolel õlivärvidega puidule maalitud 113 x 85,5 cm suurune ikoon. Varastati Vändra Eesti Apostliku Õigeusu kirikust 1998. aasta sügisel. Täpsemalt öeldes – selle kadumine avastati novembris. Nii ongi, et muinsuskaitseameti koostatud varastatud kunstimälestiste nimekirjas on 598 eset, millest enamiku puhul on teada täpne varastamise aeg, kuid on ka esemeid, mille varastamise aega ei teata – kadumine on fikseeritud inspektsiooni käigus. Jumalaema ikoon on just üks sellistest juhtumitest.

Ülle Jukk räägib, et peale varguste on ta kokku puutunud ka juhustega, kus koguduses on inimesed ise tülli läinud ja nii on ikoonid kaasa võetud või kaduma läinud (see ei käi küll pildil oleva «Jumalaema eestkoste» ikooni kohta).

Samuti tuleb arvestada, et muinsuskaitseameti andmebaas käib ainult viimase kolmekümne aasta kohta. Seetõttu pole meil tegelikult aimu, kui palju mälestisi läks kaduma Nõukogude ajal. «Paljud väiksemad kirikud ja pühakojad olid Nõukogude ajal ju maha jäetud,» räägib Vissel. «Sisuliselt ilma igasuguse valveta tühjalt seisvad ja lagunevad hooned. Me ei tea, mida nendest kohtadest omal ajal ära viidi.»

Stahle kirikuhõbe
Peterburi kullasseppa Carl Magnus Stahle 1844. aastal valmistatud kirikuhõbeda komplekti kuulub kaks karikat, kaks kannu, levik ja oblaatide toos. Tehnika, mida valmistamisel kasutati on graveerimine, kohrutamine ja kuldamine. Stahle oli kuulus kullassepp, kelle töid müüakse tänapäeval nii Venemaal kui ka kuulsatel Sotheby ja Christie oksjonitel. «Need pole tehasetöö, vaid unikaalsed esemed,» ütleb muinsuskaitseameti nõunik Viljar Vissel. Stahle kirikuhõbedale on väga raske hinnasilti panna. Minimaalselt käib jutt tuhandetest eurodest, aga võib-olla ka paarikümnest tuhandest.

Stahle kirikuhõbeda komplekt varastati 1983. aasta septembris Keila kirikust, kui seifi sisse murti. Muinsuskaitseametnikud kinnitavad, et oma hõbedat kirikud ikkagi hoiavad. Need ei ole igapäevasel eksponeerimisel, sellised asjad on seifis, käärkambris, tihti mitme luku taga. «Kirikud teavad nende väärtust,» räägib muinsuskaitseameti peainspektor Ülle Jukk «Ometi on vargad aeg-ajalt ikka leidnud võimaluse.»

Nissi karikas
Stahle kirikuhõbeda kõrval peab Viljar Vissel just Nissi karikat teiseks väärtuslikumaks objektiks, mis luteri kirikutest varastatud. Hõbedast valmistatud ja seestpoolt kullatud karikas varastati 1991. aasta 10. või 11. oktoobril Nissi kirikust. Nii nagu ka Stahle hõbeda puhul, ei olnud karikas kõigile kättesaadav. Visseli sõnul kasutatakse selliseid hõbekarikaid armulaual, aga igapäevaselt hoitakse luku taga.
Karika valmistajat ega valmistamiskohta pole teada, ainuke juhtnöör on annetamise aeg – 1677. aasta.

Tagasi üles