Juhtkiri: töötus?! Töötus…

Öeldakse – naljaga pooleks –, et analüütikud on alati adekvaatsed. Nad on asjatundjad majandusprotsesside ennustamises ja hiljem eriti suured asjatundjad ka siis, kui on vaja põhjendada, miks seekord nii ei läinud. Tööpuudus on üks tegureid, millega analüütikud mängida armastavad. Ja kui töötuse määr tõusis viimase kahe aasta kõrgeimale tasemele – rahandusministeeriumi kinnitusel kasvas töötute arv võrreldes mullu sama perioodiga

15 200 inimese võrra –, siis ütlevad analüütikud, et viimaseid arenguid arvestades oli just seda oodata.

Ükskõik kui dramaatiliselt seda ka avalikkuses esitletakse, tasub sellesse suhtuda rahulikult – tööpuudus on üks neid majandusnäitajaid, millele leidub alati selgitusi. Ei tasu unustada, et tööpuudus väljendab eeskätt seda osa tööjõust, kes küll soovivad töötada, kuid ei suuda leida endale sobivat tööd.

Rahandusministeeriumi hinnangul suureneb tööpuudus märgatavalt majandusaktiivsuse alanemise ja sellega kaasneva tööjõu nõudluse vähenemise tõttu. See tähendab, et kindlasti kannatavad selles olukorras Eestis ja Euroopa Liidus tervikuna valdkonnad, mis olid üles ehitatud viimaste aastate (üli)kiirele majanduskasvule – näiteks kõik, mis meil puudutab kinnisvaraturgu ja ELi suurriikides ka autotööstust.

Küllap teab igaüks meist töötuse valu. Kas isikliku kogemuse või ajakirjanduse kaudu. Eestis oli eelmise suure majanduskriisi ajal ja kahjuks on ka nüüd asulaid, mille eluolu sõltus märkimisväärsel määral ühest ettevõttest. Isegi kui see ettevõte tööaega kärbib, mõjutab see suuresti kogu lähiümbrust. Näiteks teatas Haapsalu ja Keila juhtmetehas PKC Eesti AS sel nädalal otsusest, mis puudutas ligikaudu tuhandet töölist. Paljudele neist tähendab töökoha kaotus uue lehekülje pööramist oma elus.

See kõik tähendab, et statistilise tööpuuduse kasvades pannakse eelkõige proovile haridussüsteem. Ehk see, kuivõrd suudetakse lahendada töötajate täiend- ja ümberõppe küsimused. Siinkohal oleks ehk epiloogina oluline märkida, et just lõppeval nädalal arutas riigikogu haridustemaatikat ning arvestades kujunenud olukorda, oleks oodanud, et neid asjaolusid oleks tunduvalt tõsisemalt arvestatud, kui see saalis olnud saadikute arvus kajastus.

Põhimõtteliselt ei saa Eesti-suguses riigis öelda, et meil oleks kriitiline tööpuudus. Pigem on meil endiselt töökäte ja ajude puudus. Meidki hakkab kummitama nähtus, mis Lääne-Euroopas juba tavaline – kohalikud ei taha töötada teatud valdkondades.