Kuigi EKKM on manifesteerinud, et kogub raha- ja ruumipuuduse tõttu eelkõige ideid, on ühel või teisel kombel kogusse jõudnud piisavalt töid, et need väljapanekuks vormistada. Kõiki teoseid on teiste näituste raames juba eksponeeritud, kuid nüüd asetab väljapanek need võrdsustavasse konteksti. Siiski sarnaneb see kõik veidi veteranide olümpiaga – saab näha, kes on vastu pidanud.

Mõne osaleja suhtes ebaõiglaselt üldistades on näituse ülesehitus järgmine: alla raskepärased ideologistid (idee vormistusele ei pruugi raskepärasus küll laieneda), keskkorrusele võitlejad/kannatajad ning üles tsirkus. Iga teose juures on lisaks saatetekstile ka selle saamislugu, kuid kohati matab lugude reetlinnalikult familiaarne toon iseenesest huvitava info täiesti enda alla.

Üks hästi vastu pidanud ning siiani aktuaalne teos on Kai Kaljo luuseri-saaga järjekordne vahepeatükk «Mida rohkem ma töötan, seda vaesem ma olen» – kunstniku nädala sissetulekute ja väljaminekute analüüs. Selgub, et sisse ei tule midagi, küll aga tiksub hoogsasti nädalane kahjum.

Tol konkreetsel 2006. aasta nädalal oli Kaljo nädalane miinus 3685 krooni ehk 236,2 eurot, kõik kunsti eesmärgil kulutatud.

Teine äärmiselt huvitav väljapanek on Mari Laanemetsa 1997. aasta fotokollektsioon «Vanaisa», mille aluseks on jutt tüdrukust, kes pärast oma vanaisa surma kraapis fotodelt välja vanaisa näo. Ka Laanemetsa piltidel puudub vanaaegsetel eri situatsioone kujutavatel grupipiltidel ühel osalejal nägu. Tulemus on hämmastavalt mõjus ja annab aimu nii fotomeediumi väest kui ka piiridest.

Üsna lihtsakoeliselt võluv on Anders Härmi loeng-performance, kus mees ettekande käigus pool liitrit Napoleon brändit sisse kulistab. Tulemus: Deleuze, Guattari, Debord ja Bataille väljuvad imelise kergusega tõsiakadeemilisest kontekstist. Sõna «deterritorialiseerumine» hääldus ebakaines olekus on samuti tore.

Siiski pole tegu mingi hitiparaadiga, kus iga eksponaat võtab imetlusest ohkama. Nii nagu igal teisel näitusel, on väljas tõeliselt korda minevaid asju, kui ka neid, mis täiesti külmaks jätavad. Väljapaneku idee on samas esitleda muuseumi best-of’i, kollektsiooni pärleid, kuid kuna EKKM on end seni tõestanud pigem näitusepaiga kui varahoidlana, siis pole tegelikult alust midagi ette heitma hakata.

Pigem aitab näidatav fikseerida punkti, kuhu on jõudnud muuseum ning kust edasi läinud kunstnikud. Ühesõnaga, meeldiv, kuid mitte ülemäära pretensioonikas suvenäitus.

UUS NÄITUS

«Muuseumi failid I: Kogutud printsiibid»

•    Kunstnikud: Kertu Ehala & Ave Teeääre, Anders Härm, JIM, Johnson ja Johnson, Kai Kaljo, Elin Kard, Raul Keller, Kiwa, Laura Kuusk, Neeme Külm, Mari Laanemets jt

•    Näitus on avatud 17. juulini