Täna-homme läheb kõrgharidusreformi kava haridusministeeriumist teistele ministeeriumidele tutvumiseks ja täiendamiseks. Selle sisu tutvustab Mart Laidmets, haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja.
Mart Laidmets: kõrgharidusreform saab hoo sisse
12. juuli 2011, 12:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrghariduse rahastamisskeemi muutmise vajadus tõusis esile juba Eesti kõrgharidusstrateegia 2006–2015 koostamisel, mille üheks suunaks sai rahastamissüsteemi uuendamine. Nähti ette üleminek tulemuslepingutele ning sätestati põhimõte, et õppeasutustele tegevustoetuse andmisel arvestatakse õppe tulemuslikkust ja kvaliteeti.
Rahastamissüsteemi muutmise ja õiglase ligipääsu tagamise vajaduse tõstis esile 2007. a OECD ekspertide analüüs «Kolmanda taseme hariduse ülevaade». Koolitustellimus ei peegelda adekvaatselt tööturu vajadusi ning alahindab teenindussektori tähtsust tänapäevases teadmistepõhises majanduses.
Ei ole kindlust, et tellimuse kontsentreeritus aitab vähendada teatud spetsiifiliste erialade lõpetajate arvu ning omab ka potentsiaalselt moonutavat mõju üliõpilaste valikutele.
Haridus- ja teadusministri poolt arutelule esitatud kõrgharidusreformi lähtealustele andsid asjalikku tagasisidet nii kõrgkoolid, üliõpilased kui kõrghariduse strateegilise juhtimisega tegelevate komisjonide liikmed. Haridus- ja teadusministeerium on koostanud eelnõu, mille alusel aastast 2012 algab üleminek uuele kõrghariduse rahastamismudelile.
Praeguse rahastamissüsteemi puudus on, et ei ole võimalik arvestada kvaliteedi ja tulemuslikkusega. Süsteemi ebatõhusust näitab ka see, et aastast 2002 on kõrgkoolidel jäänud tellimus täitmata 1,4 miljardi krooni jagu. Lisaks tasuvad pea pooled tudengid õpingute eest ise, see on aga takistuseks õiglase ligipääsu tagamisel.
Mis on uut?
Üliõpilaste jaoks tähendab uus süsteem eelkõige õiglasemat ligipääsu kõrgharidusele. 2012. aasta vastuvõtust alates saavad kõik täies mahus õppekava täitvad tudengid asuda eestikeelsetel õppekavadel õppima tasuta.
Et püsida tasuta kohal, tuleb õppekava täita semestri lõikes täies mahus, kõrgkool peab tagama võimaluse saavutada semestris 30 ainepunkti. Kui üliõpilane ei suuda või ei soovi täies mahus õppekava täita, on kõrgkoolil õigus, kuid mitte kohustus, nõuda osalist kulude hüvitamist kuni valitsuse kehtestatud maksimummäärani. Ülikool võib kulude osalise katmise nõudmisest ka loobuda.
Üliõpilane otsustab sisseastumisel, kas ta õpib täis- või osakoormusega ning osakoormusega õppimisele sätestatakse miinimummäär. Üliõpilased, kes miinimumi ei täida, saavad õpinguid jätkata eksternina. Kindlasti pole kavas keelata töötamist õpingute kõrvalt, küll aga peavad üliõpilased suutma oma tegevust rohkem planeerida, et õpingud ei veniks ega katkeks.
Sätestatakse erisused õppekulude osalise hüvitamise nõudmisel, kui üliõpilane suundub õppekava täitma välisriigi õppeasutusse. Kuigi mobiilsuse peamiseks eesmärgiks on välismaa õppeasutuses omandatu abil õppekava täitmine, näitab praktika, et välisriigis õppivatest tudengitest suudavad õppekava täies mahus täita vähesed. Põhjused võivad olla erinevad ning et mitte karistada mobiilseid üliõpilasi, on neil võimalik pikendada nominaalset õppeaega.
Toetus tuleb, tellimus läheb
Loobutakse riikliku koolitustellimuse mõistest ja selle aluseks olnud keerukast koefitsientide ja baasmaksumuste mehhanismist. Uus süsteem on tugevamalt seotud põhiseaduse sättega, mille kohaselt riik ja kohalik omavalitsus peavad üleval piisaval arvul haridusasutusi ja toetavad nende tegevust, mitte ei esita tellimust, nagu sätestasid varasemad lepingud.
Uus tegevustoetuste süsteem annab riigile võimalused täpsustada kõrgkoolide ülesandeid ning tegevusvaldkondi, vähendada dubleerimist ning toetada riiklikult olulisi valdkondi. Lisaks saab arvesse võtta muid kriteeriume kui pelgalt üliõpilase vastuvõttu või lõpetamise arvu – hinnata saab ülikoolide tegevuse tulemuslikkust ja kvaliteeti laiemalt.
Eelnõu järgi eraldatakse kõrgkoolidele edaspidi õppe läbiviimiseks riigieelarvest tegevustoetust. Õppeasutus otsustab oma profiilist ja ülesannetest lähtudes ise, millistes valdkondades kui palju õppekohti luuakse. Juhul kui riigil on väga konkreetne vajadus mingi valdkonna lõpetajate järele, on võimalik see määrata ära tulemuslepinguga. Doktoriõppe puhul rakendub olulises osas senine süsteem.
Tegevustoetuse määramise aluseks olevad indikaatorid sätestatakse vabariigi valitsuse määrusega. Arvestatakse kõrgkoolide tegevuse ulatust, õppetöö kvaliteeti ja tulemuslikkust. Tulemuslepingute lõpliku vormi ja indikaatorite täpse loetelu koostab vastav töörühm sügisel ning protsessi kaasatakse kõik olulised huvipooled.
Juhul kui erakool taotleb tegevustoetust kõrgharidustaseme õppe läbiviimiseks ja riik peab tegevustoetuse andmist vajalikuks, kohalduvad talle samad nõuded mis avalik-õiguslikele ja riigi õppeasutustele. Kui erakool tegevustoetust ei taotle, on ta õppetasu kehtestamisel vaba ning üliõpilased tasuvad seda vastavalt erakooli kehtestatud tingimustele.
HTM jätkab pingutusi, et paralleelselt kõrgharidusreformiga oleks võimalik rakendada ka õppetoetuste süsteem.
Sealjuures peab silmas pidama, et erinevalt kehtivast stipendiumipõhisest süsteemist põhineb uus süsteem tegelikul sotsiaalmajanduslikul vajadusel ja puudutab vaid neid, kelle leibkonna majanduslik olukord ei võimalda tagada minimaalseid elatusvahendeid täiskoormusel õppimiseks. Kindlasti ei ole õppetoetuste süsteemis silmas peetud võimalust konkureerida tööturul makstava palgaga.