Politoloogi ja Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi lektori Tõnis Saartsi sõnul pole Eestis siiani olnud ühtegi parteid, mis oleks sündinud mõne suurema erakonna lõhenemise tagajärjel ja mida oleks seejärel saatnud edu.
Saarts: lahkulööjate parteid on seni ebaõnnestunud
12. juuli 2011, 15:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saartsi sõnul on reeglina Eesti poliitikamaastikul ilma teinud erakonnad kas sündinud liitumiste tagajärjel või on loodud peaaegu nullist (nt Res Publica).
«Kõik lahkulööjate parteid on seni ebaõnnestunud või on iseseisva erakonna loomise mõttest peagi loobutud,» sõnas Saarts.
Ta tõstis esile, et ka vana Isamaaliidu seltskonna puhul pole siiani selge, kuivõrd tõsised nende kavatsused võiksid olla. Saart pakkus välja, et üks võimalik tõlgendus on, et pigem on siinkohal tegu jõulise signaaliga praegustele IRL-i tippjuhtidele, et nad erakonnas midagi muudaks.
Saartsi hinnangul pole ka tõenäoline, et koonduksid erinevates erakondades pettunud, sest uue erakonna loomine on väga suur risk ja nõuab tohutut tööd, et uus partei tõepoolest ka organisatsiooniliselt toimima saada.
Saart tõstis ka esile, et IRLi toetus on viimastel kuudel märgatavalt vähenenud.
«Kuid kindlasti ei öelda, et erakond oleks täielikus madalseisus ja valijate usalduse minetanud,» lisas ta. «Pole põhjust eeldada, et ainuüksi uue partei loomise fakt võiks suure osa vana Isamaaliidu valijaid panna paati vahetama, eriti kui antud uue partei tulevik hakkab olema väga ebaselge ja neil pole ka liidrina välja käia mõnda värsket ja suurematele valijahulkadele imponeerivat persooni.»
Saartsi hinnangul on üheks võtmeküsimuseks, kas uus partei suudab tõesti nii kiiresti üles ehitada tugeva piirkondlike haruorganisatsioonide võrgustiku, et olla konkurentsivõimeline juba järgmistel kohalikel valimistel 2013.
«Tasub meenutada, et praegune IRLi üsna tugev üle-eestiline parteiorganisatsioon on sündinud rohkem tänu Res Publica tiiva panusele, mistõttu isegi vanade isamaalaste ületulek siin loodetud efekti ei annaks,» selgitas ta.
Samuti pole selge, kas ka näiteks ärieliit toetaks antud projekti.
«Kas nad on tõesti senise poliitikaga nii rahulolematud, et arvavad, et Eesti vajaks tõesti mõnda uut erakonda?» küsis Saarts. «Sellele küsimusele ei oska mina vastata. Seda võiks tippärimeeste eneste käest küsida.»
Veel üheks võtmeküsimuseks on Saartsi arvates erakonna sõnum: mis on see ideoloogia ja sõnum, mida antud partei hakkab esindama?
Ta tõstis esile, et idee algatajad rääkisid, et hakkavad seisma selle eest, et Eesti poliitika muutuks kaasavamaks ja valijate soovidega rohkem arvestavamaks.
«Kas sarnast juttu ei räägi ka teised erakonnad? Kas pelgalt avatuse ja kaasatuse loosungitega toob kokku suuri valijamasse? Ma kahtlen selles,» sõnas Saarts.
Ta toonitas, et endise Isamaaliidu poliitikud seostuvad avalikkusele rahvusluse ja vene-vastasusega.
«Euroopas võib rahvuslus olla küll tõusuteel, kuid Eestis on minu hinnangul rahvusluse temaatika olnud viimastel aastatel niigi üleekspluateeritud,» arvas Saarts. «Reformierakond püüab olla kõige rahvuslikum erakond, IRL on samuti sellele kaardile mänginud. Kas veel kolmandal rahvuslust kilbile tõstval parteil on Eesti poliitmaastikul kohta?»
Saartsi väitel on küsimus ka liidrites ja personaalias, sest uus partei peaks mõjuma värskena, et edu saavutada.
«Ma ei näe seda värskust, kui sinna tulevad kokku ainult vanad teada-tuntud «pettunud» poliitikud,» nentis ta.