Metsavarguste tippajal 1998.–2002. aastal raiuti paljud metsatukad lagendikeks. Keskkonnainspektor Andrus Simson rääkis Madis Filippovile, kuidas talle pakuti silma kinni pigistamiseks nii meelehead kui ka ähvardati ära tappa.
Metsavargad pakkusid pistist ja prostituute
14. juuli 2011, 08:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Metsandusvaldkond oli võimalus kiirelt ja ruttu raha teenida, ilma et peaks palju investeerima,» rääkis sellel ajal keskkonnaalase järelevalvega tegelenud keskkonnainspektor, praegune keskkonnainspektsiooni (KKI) ida regiooni juhataja Andrus Simson.
Kuna paljud erametsad olid omanikuta, andis see võimaluse võõra varaga rikastuda. «Kõik, kes ennast vähegi n-ö asjatundjateks pidasid, soovisid kiire kasumi saamise nimel tegeleda metsaäriga,» rääkis Simson. «Ja meie püüdsime seda tegevust kuidagi ohjata.»
Simson asus toonases Ida-Virumaa metsaametis metsainspektorina tööle 1993. aastal, kuid uus väljakutse tekkis 1997. aastal, kui loodi keskkonnainspektsioon ja Jõhvi selle ameti osakond.
«Eesmärk oli midagi muuta, midagi paremaks teha. Mehed olid hingega hakkamas ja aeg pakkus huvitavaid ja ekstreemseid olukordi,» meenutas Simson, mööndes, et kõigist asjadest ei taha veel praegugi avalikult rääkida.
Pidevalt remonti vajav UAZ
Loodud meeskonna suuruseks sai neli liiget ning põhiliseks töövaldkonnaks kasvava metsaraie seaduslikkuse ja ümarmetsamaterjaliga sooritatavate tehingute kontroll.
«Kui alustasime, siis oli meie käsutuses kolme inimese peale üks vene maastur UAZ, mis vajas pidevat remonti, üks mobiiltelefon ja üks lauaarvuti. Kahjude hindamiseks oli mõõtevahenditena paar mõõdulinti ja märkevärve,» kirjeldas Simson olusid.
Tegevuspiirkonnaks oli Ida- ja Lääne-Virumaa. «Kuna huvi metsas toimuva vastu oli suur, siis üritasime väga palju ringi liikuda,» rääkis ta. Maakondadest olidki toona metsavaldkonna probleemsemad Ida- ja Lääne-Virumaa ning Võrumaa ja Põlvamaa.
Põhiliselt raiuti ja varastati võõras metsas kasvavaid puid, hangeldati ümarmetsamaterjaliga, tehti üleraideid ning harvendusraietel ei peetud kinni normidest. Võeti, mis võtta andis – kõike mida andis müüa. Metsauuendus puudus, sest üldjuhul keegi sel ajal uuendamise peale üldse ei mõelnud.
«Kaks raiemeest ja tõstukiga metsaveoauto Ural moodustasid vägagi operatiivse ja efektiivse koosluse,» rääkis Simson. «Vargad metsas tegid oma töö väga kiirelt. Kui peale ei sattunud, siis võisime hiljem vaid tagajärgi hinnata.»
Ta meenutas, kuidas nad kord valvasid metsamaterjali ja lahkusid sündmuspaigalt umbes pooleteiseks tunniks koju, arvestades, et selle ajaga ei ole võimalik antud kohast metsamaterjali ära viia. Tagasi tulles ootas inspektoreid aga tühi plats. Ju siis oli omakorda ka neid passitud.
Kõige populaarsem oli okaspuupalk – kuusk ja mänd. Varastati ümarmetsamaterjalina paberipuud, kui selle hind vääris sellist tegevust.
Simson näitas meile kunagist metsaosa, nüüdseks võsastikku, kus veel viisteist aastat tagasi kasvas 80–90-aastane kuuse- ja männimets. Metsavarastest on siia kasvama jäänud pihlakas, paju ja lepp. Rohu seest upitavad välja mädanenud kännud.
«Tööd tegime tihti õhtuti ja öösel, hommikul vara. Öine mootorsae hääl oli kaugele kuulda ja selles suunas orienteeruti tihti sündmuspaigale,» meenutas Simson. Päeval avastatud ja mingil põhjusel pooleli jäänud raiekohtadesse mindi õhtul tagasi. Võileivad ja mahlapurk kaasas, korraldati varitsus.
Nii mitu ööd järjest. «Narr oleks väita, et ei kartnud. Olen mingil perioodil hommikuti tööle minnes regulaarselt oma ametiauto alla vaadanud, kandsime kuuliveste ja meil olid ametirelvad,» rääkis Simson. «Meid on ähvardatud maha lasta. Kuna survestati pidevalt, siis mingil hetkel tundsin, et enam ei jaksa.»
Ühisoperatsioonide ajal varustasid politseinikud ennast automaatrelvadega. Simsonil on ametirelva vaja läinud siiski vaid hoiatuslaskudeks vargaid taga ajades. See meetod üldjuhul toimis ja sundis tihti põgeneja seisma.
Pakuti ka meelehead. «Raha on pakutud. Tingimuseks oli, et lahkume kohe,» meenutas Simson. Kõige suurem summa oli 200 000 krooni.
Pakuti prostituute. «Öeldi, et nii suurte rindadega,» naerab Simson kätega korralike vorme näidates.
Kui sest tolku polnud, jõudsid ähvardused vahel ka tegudeni ja kannatada on saanud näiteks ametiauto. «Ise olen olnud kukepoksi meenutavates konfliktsituatsioonides,» rääkis Simson. «Võrus põletati väidetavalt ühel teenistujal elamu kõrvalhoone maha.»
Mõjuvahendina toimis ebaseadusliku puidu ja selle hankimiseks kasutatud tehnika asitõenditena hoiulevõtmine. Mõistagi, see ei olnud õigusrikkujatele meeltmööda.
«Juhtus, et meie poolt palgatud ettevõttelt, kes meie antud ebaseaduslikku metsamaterjali hoiustas, võeti see omakorda jõu ja ähvardustega ära. Avaldati survet, et nad meiega koostööd ei teeks,» rääkis Simson.
Kuriteod jäid lahendamata
Metsas seisvate metsamasinate kütusepaakidesse valati aineid, mis mootori ära rikkusid või vandaalitseti muul viisil. Oli hetki, kus KKI hoone tagune asfaldiplats meenutas puidukokkuostu vaheladu, kuna see oli ainus koht, kuhu selguseta kuuluvusega materjali sai ladustada nii, et seda ära ei varastataks.
Ebaseaduslikul teel hangitud ümarmetsamaterjal liikus ümbruskonnas olevatesse vaheladudesse. Sellele tekkisid dokumendid, puit legaliseeriti. Sealt edasi liikus see juba ametlikuna tavaliselt Tallinna või Kunda sadamas paiknenud lõppladudesse.
«Kuna metsamaterjali kogused vaheladudes ja sadamates olid suured, siis illegaalse puidu kindlakstegemine oli suhteliselt võimatu,» rääkis Simson. «Sõitsime tihti läbi väiksemaid puidukokkuostu platse, metsast kännuosa kaasa lõigatud, ning sobitasime neid kokku laos oleva ümarmaterjaliga, et leida varastatud puitu.»
Mõnikord see õnnestus, mõnikord mitte. Kui praegusel ajal on puidu päritolu tuvastamine lõpplaost selle kasvamiskohani suhteliselt lihtne ja igapäevane, siis toona oli see peaaegu võimatu.
Olukord hakkas normaliseeruma umbes 2005. aasta paiku. Metsadele tekkisid omanikud, muutus suhtumine, reeglid ja arusaamad metsa majandamisest.
«Kahju on tõdeda, et väga paljud selleaegsed metsakuriteod on jäänud lahendamata,» lausus Simson. Kriminaalmenetlust nendes asjades viis läbi politsei. Veel mõne aasta eest saadeti KKI-le suur hulk kriminaalmenetluste lõpetamise määruseid, mis andsid teada kuritegude aegumisest.
«Kas neis menetlustes keegi ka mingeid menetlustoiminguid viie aasta jooksul tegi, on teadmata,» tõdes Simson. «Olen kindel, et paljud kriminaaltoimikud lihtsalt seisid. Aga see on minu arvamus. Kindlasti olid politseil omad prioriteedid, meil omad.»
Alates selle aasta 1. septembrist saab KKI kriminaalmenetluse õiguse. Nii uuritakse keskkonnaalaseid kuritegusid lõpuni oma ala ja valdkonna ekspertide poolt.