Rein Veidemann: koeraga kohvikus

Rein Veidemann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann
Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

Aastate eest rääkisid meie soomlastest sõbrad oma Euroopa-elamusest. Kus iganes nad ka kohvikutes käinud, seal leidunud teiste kundede hulgas neidki, kel koerad kaasas. Saksamaa söögikohtades olnud koguni nii, et peremehest järele jäänud lihatoit pakitud koera jaoks kaasa.

Pole ammu vana Euroopa riikides käinud, mistõttu ei saa seda kogemust kinnitada. Küll aga tahan tuua kaks kiitmisväärset näidet, et selline mõistev suhtumine on Eestiski juurdumas.

Ühel kuumal päeval sõitsime naisega Viljandisse, kaasas lemmikkoer Minni. Võtsime nõuks lõunatada Pärimusaida kohviku terrassil, miljonivaatega Viljandi järvele. Koera autosse jätmine olnuks kuritegu. Nõnda pöördusime alandliku palvega teenindaja poole lubada koer ühes võtta.

«Alandliku» seepärast, et kuulume nõukogudeaegsesse põlvkonda, keda on «treenitud» taluma teenindajate ülbust.

Siin oli aga kõik teisiti: lahkelt juhatati meid koos koeraga aida katusekorrusele. Ja pange tähele: koerale toodi koguni kauss jaheda joogiveega, sel ajal kui me menüüd uuri­sime ja tellimuse esitasime! Mulle tundus, et selline tähelepanuavaldus julgustas naaberlauas istuvat ema ja last meid kõnetama.

Saime teada, et neid ootas kodus bernhardiinist lemmik, kelle nad olid koerte varjupaigast toonud. Nõnda me seal vastastikku kiitsime oma neljajalgseid sõpru. Lõpuks selgus, et ka ettekandjal oli kodus koer ja seetõttu mõistvat ta kõiki koerapidaja rõõme ja muresid.

Paar päeva hiljem olime Tartus, kus valitses samasugune kõrbekuumus. Hiina toidu austajatena mõtlesime külastada Tsink Plekk Pange, kus meie üliõpilasaegadel oli olnud kohviksöökla Tempo.

Taas otsustasime koera kaasa võtta. Igaks juhuks käisin aga enne luba küsimas. Ettekandja oli ebalev. Restoran on ikkagi teisel korrusel, pole teada, kuidas teised külastajad asjasse suhtuvad.

«Kas ta on teil väga suur koer?» uudistas nooruke teenindaja. «Ei, keskmine, koolitamata, aga sellegipoolest taltsas,» vastasin. Pärast hetkelist kõhklust lubati Minni ühes võtta. Koer oleks nagu tajunud, et see on eriline vastutulek. Ta liibus mu jalgade juurde, tegi end hästi madalaks ja puges kohe laua alla. Aga tallegi toodi meie palve peale vett. Ja lõunasöök sujus nagu muiste.

Ma ei kirjuta sellest nende söögikohtade reklaamiks. Küllap kohtaksime seesugust vastuvõttu päevaajal mõnes teiseski kohvikus või restoranis. Meile oli see lihtsalt esimene kogemus, et lemmikloomigi võetakse pereliikmena, kes, kui nad end korralikult üleval peavad, on teretulnud koos oma peremeeste-perenaistega lõunatama.

See ei tähenda, et loomapidajad peaksid võtma seda normina. Küll aga kokkuleppena, mis eeldab mõlemapoolset vastutulekut.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles