Päästetu: röövijatega leppimine tõi klombi kurku

Madis Paluoja koos abikaasaga. Foto: Raigo Pajula

Röövijate käes 114 päeva koos kuue sõbraga nagu vürtsikilud põrandal maganud Madis Paluoja tunnistab, et tagantjärele vaadates anti neile orgu sõites hoiatav märk – tugev vastutuul segas isegi mäest alla sõitmist.

Kuidas teie magamine välja nägi?

Magasime poroloonmadratsitest ja õhukestest vatitekkidest kokku pandud asemetel ning sättisime siis neid ruumis nii palju, kui selle suurus võimaldas. Kui olete näinud vürtsikilusid, pead ja jalad vaheldumisi – nii magasime ka meie. Ja sai magada küll.

Oli teil külm?

Ajaspekter oli suhteliselt lai – alguses oli mägedes päris külm, õhtul magama minnes ja ärgates oli näha hingeauru. Suve poole läks soojemaks ja vahel oli nii palav, et ei tahtnud tekki ja üleriideid peal hoida, aga kuna katmisnõude kohaselt peab keha olema põlvedest kuni nabani kaetud, siis pidime seda ka järgima.

Teil tekkis röövijatega vastastikku omamoodi austus ja mõistmine?

Meie eas inimestel võiks olla nii palju sisemist intelligentsi, et näiteks palvetamist pidada sügavalt intiimseks asjaks, me üritasime ka vastavalt käituda.

Püüdsid nad teidki usku pöörata?

Jah. Nende eesmärk on alati laiendada oma usku pööranute ringi. Uued liikmed on teretulnud igas religioonis, aga see ei olnud midagi sarnast, mis toimub näiteks Eesti tänavatel, kus radikaalsed ristiusu inimesed üritavad meid mõjutada. See oli süstemaatiline selgitamine, miks islam on õige religioon. Uskumine on sügavalt isiklik asi, ma ei saa rääkida, mida teised tundsid, aga minu jaoks oli see kultuuriline ja hariv lähenemine.

Muutusid ka sinu varasemad tõekspidamised? Kadusid tabud, eelarvamused?

Jah. See pole ju mingi saladus, kuidas moslem valmistub palveks. Puhtus. Ta peseb oma käed, jalad, pea kindlas järjekorras. Kui kusagilt veritseb, peab ta end kohe pesema. Ta peab vahekorras olles pärast seemnepurset kohe end pesema.

Peab pesema enne koraani lugemist. Need on väga konkreetsed asjad ja pool aastat tagasi ei oleks ma, pealegi naisterahvale, seda nii otse rääkinud, aga nemad rääkisid meile täitsa alguses. Ja mulle tundus see ilus, et nad rääkisid elu loomulikest osadest valehäbita.

Maisemate teemade juurde tulles – mida teile süüa anti?

Nende lootus ja ootus oli alguses kiirele lõpule, mis tähendas, et meil oli vabadus toitu küsida, anda sisuliselt tellimus sisse. Toodi hambaharjad, aluspesu. Esimesel nädalal tundus meie olemine väga vildakas võtmes öeldes toreda laagrina.

Aga pärast seda, kui selgus, et asi venib ja kui nende endi elu läks karmimaks seoses nende rakukese teatud liikmete paljastamisega, olid nad sunnitud kolima ühte ruumi ning toidu jagamist korrigeeriti. Meile anti kohalikku leiba, mis on meie mõistes lavašš, sinna sisse pandi siis tomatit, kurki, väike sulajuustutükk. Meie liikumise piiratust arvestades ajas see asja ära.

Kuidas te päevi sisustasite?

Inimesel on kaks asja – keel ja mõte. Suhtlemise õigus oli ju olemas. Kõva häälega me ei karjunud ja sosistades saime ikka rääkida. Kui nemad rääkisid valjemini, siis saime ka meie seda teha. Teemasid jätkus väga laias spektris.

Oma sõbra suhtes, kellest enne nii palju ei teadnud, sain ikka palju targemaks. Vestlesime pereliikmetest, sellest, millised filmid või teatrietendused meeldivad. Toit oli väga populaarne jutuaine, kuna neli meist valmistavad suhteliselt tihti toitu. See oli alati meeldiv teema.

Jättes kõrvale pere, lapse, kodu – mida sa Eestiga seoses igatsesid?

Aja möödudes see muutus. Mina mõtlesin alguses, millist toredat hõrgutist ma võiksin kallilt ja kvaliteetselt valmistada. Lõpus mõtlesin, et kui tore oleks minna poe kõige lõppu ja võtta kõige alumiselt riiulilt odav batoonkommike, ja et järgmine kord võtan natuke kõrgemalt natuke kallima. Naudid lihtsaid asju ehk et enne naudid kõndimist, siis jooksmist, siis rattasõitu.

Kui teid transporditi, siis kuidas? Silmad kogu aeg kinni seotud?

Jah. Vahetult pärast meie kinnivõtmist olid kõigil silmad seotud. Enamalt jaolt oli käed lahti. Sõidutati meid «piruka» ehk kinnise kuudiga, kuhu meid topiti tagant sisse nagu kurke, ja mahtusime ära.

Kas teil tervisega oli tõsisemaid probleeme?

Ei olnud. Olid väiksed probleemid ja pigem küsisime neilt antibiootikume. Meie kinnivõtmisega kaasnes ka väikseid vigastusi, mis nad siis antiseptikuga ära puhastasid, sidusid haavad kinni. Valuvaigisti oli ka olemas.

Milline oli teie kinnivõtmise päev? Meeleolu, õhustik, mis on hinge sööbinud?

See oli väga kummaline... Me tulime Damaskusest ära, oli ilus päiksepaisteline ilm. Ühel hetkel hakkas raskemaks ja raskemaks minema. Tuul oli vastu. Oli hetki, mil tundsid, et sõidad rattaga mäest alla, aga sa pead väntama, et mäest alla jõuda.

Võib tunduda kentsakana, aga tagantjärele mõeldes näib see märgina. Kui jõudsime piirist üle, siis võttis org meid vastu jahedana, vihma tibutamisega, süngena. Päikseline Süüria oli kadunud, olime kohas, kus kõik oli kuidagi mittetervitav ja ebasõbralik. Seda tunnet tundsime me kõik. Liibanon ei tervitanud meid kohe üldse.

Omavahel te riidu ei läinud? Oli teil vaikimispäevi?

Eks kõigil oli oma raske päev. Ka minul. Igaüks elas seda omamoodi välja. Kes oli võib-olla veidi rohkem ärritunud, kes nohises niisama omaette, ei rääkinud. Riidu aga polnud. Suurem osa meist tundis üksteist; minu jaoks oli kaks uut inimest, keda polnud varem näinud, aga kuna nad olid mu sõbra tuttavad, siis järelikult meil pidi olema midagi ühist.

Seepärast ei saanud ka tekkida põhimõttelisi lahkarvamusi. Isegi kui kellelgi oli raske päev ning keeruline eneses oma mõtteid läbi elada, siis klaariti kõik kiiresti ära ja vabandati, kui keegi kedagi kogemata solvas.

Nutsid sa selle aja jooksul?

Ei, imelikul kombel mitte. Oli üks raske moment, mil olime konfliktis moslemite, meie röövijatega. See oli raske ja lõppes teatud leppimisega. Kui nad tulid lepitusega meie juurde, siis andsin ühele röövijatest käe pihku ja ta naeratas seejuures, ning kui ma mõistsin, et nad on meile andestanud, siis tundsin, et kerge klomp on kurgus. Pisarad olid eile (üleeile – toim) ja usun, et sellist kogust pisaraid ei ole ma kunagi endast välja valanud, neid ei olnud mingit põhjust tagasi hoida.

Milles konflikt röövijatega seisnes?

Hetkel ei saa rääkida. Ehk raamatus, mille kirjutamise plaan on väga tõsine. Esimestel päevadel nad tõid meile ka vihikud. Kusagil kinnipidamise keskel leidsid nad, et ehk on vihikus kirjeldatud nende asukohti ja ehk on seal kirjas midagi halba nende kohta. Nad võtsid vihikud ära ja lubasid hiljem järele saata. (naerab)

Kuidas teie sõnumit saatvad videod salvestati?

Nende juhtnööride järgi. Nad soovisid anda ka värvingut, et need oleksid abipaluvamad, kuna eestlased ei ole nii ahastav rahvas, nagu nad lootsid. Filmiti samas ruumis, kus elasime, seinale pandi lihtsalt tekk, et ei oleks võimalik seina tuvastada.

Mõtlesite ise, et olite ehk selle teekonna ettevõtmisel liiga uljad?

Ei. Me ei teinud otsust nii, et kuna üsna värske Lonely Planeti versioon kirjutab suurepärasest maailma viljaaidast, siis tuleb kindlasti sealt läbi minna.

Meie tuttavad olid seal üsna hiljuti käinud ja nende kogemustest lähtuvalt tegime otsuse. Ütlen, käsi südamel – tol hetkel ei olnud see uljas otsus. Kui sõitsime kaitsepolitseiga üleskorjamise kohast tagasi, siis nemad olid olnud seal rotatsiooni korras neli kuud.

Nende jaoks oli pilt hulga selgem ja nad tunnistasid, et see on väga komplitseeritud koht, väga erinevate riikide huvide mängumaa ja sellepärast tasub seda vältida.

Kui teid pimedas nn üleskorjamise kohta, tühermaale maha pandi, siis mida te tegite? Rõõmuks oli julgust?

Ootasime päiksetõusu, et saaksime helistada, kuna selline oli korraldus. Sellel ooteajal oli oma sümboolne tähendus. Taevas oli suur kuu ja kõigi hinges oli tunne, et me oleme mingi etapi tõesti läbinud. Aga polnud ka lõplikku vabanemistunnet.

Oma kaheksakuusele pojale kunagi jalgratta ostad?

Jah, ikka. Kui inimene on kord uppumistunnet tunnetanud, siis ta peaks ikka õppima ujuma. Ratas on väga tore vahend spordiks, aga ka vahend, et näha maailma mitte ainult auto aknast. Kindlasti ostan talle.