Ehkki meil on olemas päris hästi toimiv töölepingu seadus, on töötaja endiselt üsna kaitseta ja tema tulevik sõltub pigem tööandja eetilisusest kui seaduslikust kaitsest.
Juhtkiri: kui eetikat pole, olgu sanktsioonid
19. juuli 2011, 14:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisisõnu, kui ettevõte on otsustanud töötajast vabaneda, ei ole takistuseks ükski olukord, mis selle seaduse järgi võimatuks teeb. Tööandja ei riski seadust teadlikult rikkudes sama hästi kui millegagi – kui ka töötaja võtab kätte ja ebaõiglase ning ebaseadusliku otsuse töövaidluskomisjoni kaebab, ei kaota ettevõte sellest suurt midagi.
Ettevõtte rahaline kaotus ei ole üldjuhul suurem kui kolme kuu tasu, mis tuleb hüvitiseks maksta. Tööleennistamise kohustust uues töölepingu seaduses ei ole, ja üha enam tööandjaid on selle muudatuse avastanud ning seda kasutama hakanud. Küll aga võib töötaja saada külge «probleemse töötaja» sildi.
Mainekaotus oleks ehk see, mis ettevõtet, eriti nimekat, tagasi hoiaks, kuid küllap arvas tööandja, et oma õigusi taga nõudes oleks vähemalt sama palju kaotada ka töötajal ning selle hirmus eelistatakse alandus alla neelata ja asi surnuks vaikida.
Vaadates töövaidluskomisjoni kommentaare, et tänases Postimehes kirjeldatud juhtum – töötaja koondati kohe lapsepuhkuselt naasnuna – ei ole sugugi ainulaadne, vaid üha enam üritavad tööandjad inimestest seadust rikkudes vabaneda, näib olukord eriti ehmatav.
Jääb mulje, et seadusriigi nime taha varjab end teine, tugevama õiguse Eesti, mille töökultuur on selline, millega võinuks iseloomustada ehk 15 aastat tagasi mõne väikse nurgapoekese asjaajamist.
Töösuhtes on tööandja alati tugevam pool. Nii seetõttu, et temal on kasutada võimupositsioon, kui ka seetõttu, et üldjuhul orienteerub ta seadustes paremini kui töötaja ja oskab neid enda heaks ära kasutada. Kui tugevamal ei ole eetikaga kõik korras, tuleb seaduses ette näha suuremaid trahve seaduse rikkumise eest.
Olukord, kus rikkumisega sanktsioone ei kaasne, toob nõrga eetika puhul tugevamale kaasa kiusatuse olukorda ära kasutada. See on aga miski, mida ei tohiks seadused lubada.
Ehkki sugugi mitte kõik tööandjad pole lausa pahatahtlikud, vaid teevad vigu teadmatusest, on töövaidluskomisjoni hinnangul tööandjate suhtumine üldiselt üsna küüniline.
Eriti küünilisena mõjub panga põhjendus, miks ta seadusevastast koondamist ei kommenteeri – see kahjustavat töötaja edasisi tööotsinguid. Kui aga seaduserikkumine kedagi kahjustama peaks, siis just seaduse rikkujat ennast. Nordea panga emamaal, muide, teatakse seda üsna hästi.