Paet: ka pantvangikriisi sattunuid puudutava info eest tuleb maksta

Välisminister Urmas Paet. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Välisminister Urmas Paet on rehkendanud, et 50 aasta pärast, kui äsja lõppenud Eesti jalgratturite pantvangikriisi lahendamise üksikasjad võivad avalikuks saada, on ta ise juba 87-aastane.

«Siis võin sellest pikalt rääkida,» ütles Paet, üks vähestest, kes viimase kolme ja poole kuu jooksul juhtunust peaaegu kõiki üksikasju teab. «Ehk peaks tõesti hakkama üles kirjutama,» mõtiskles Paet, aga üht-teist selgemaks rääkis ta ka intervjuus Anneli Ammasele.

Seitse pantvangi võetud eesti meest on lõpuks pääsenud, tegelikkuses polnud aga kõik mõistagi nii lihtne ja lugu võinuks lõppeda ka traagiliselt. Piisab, kui lugeda kas või esmaspäevast uudist röövlite võimalikust huvist eestlased Al-Qaedale edasi anda. Kas oskate nüüd natuke rääkida motiividest, miks nad rööviti?

Kõigepealt: kus me täna kogu selle looga oleme? Suur eesmärk, et meie inimesed elu ja tervisega tagasi tuleksid, on teostunud. Kriminaaluurimine aga jätkub ja seda niikaua, kuni pole selgeks tehtud neid, kes selle röövi taga tegelikult seisid ja mis olid nende tegelikud motiivid.

Uurimist veab Liibanon ja sellesse panustavad ka meie uurimisasutused. Loodan, et ühel päeval toob uurimine meile rohkem vastuseid kui praegu on. Seetõttu ei tea ka mina, kes tegelikult selle röövi korraldasid. Need inimesed, kes nüüdseks on Liibanonis kinni võetud ja need inimesed, kes elasid koos meie röövitutega, olid lihtsalt musta töö tegijad. Nemad olid need, kes valvasid, kes vajadusel tarvitasid vägivalda. Nemad ei olnud jõugu või grupeeringu juhid või otsustajad. Loodan, et uurimine jõuab lõpuks ka otsustajateni.

Kui aga motiividest rääkida, siis hetkel tundub, et väga nähtavaid poliitilisi või ideoloogilisi eesmärke röövijail ei olnud. Saan öelda, et kogu selle kolme ja poole kuu jooksul ei olnud meie inimestel – Eesti riigi eri ametkondade esindajatel – röövijatega otsekontakte. Suhtlemine käis stiilis, et olid inimesed, kes tundsid inimesi, kes omakorda tundsid inimesi, kes omakorda tundsid inimesi. Ehk siis meie ja röövijate vahel oli mitu kihti kõikvõimalikke infokandjaid, info vahendajaid. Loodan, et mingil hetkel jõutakse ka selguseni, kes need röövijad täpselt olid.

Röövimine on maailmas omamoodi äri: on keegi, kes selle tellib, nähes teenimisvõimalust. Nagu ühe röövitu isa nimetas, oli ju meie meeste puhul tegu nn elava kaubaga. Nagu äris ikka on ka risk: alati pole pakutavale kaubale piisavalt ostjaid või pole ostjail piisavat rahasummat. Kui need, kellega eesti mehed koos elama pidid, olid musta töö tegijad, siis ilmselt need üheksa, kes vahepeal Liibanonis kinni võeti, olid nn keskastme juhid?

Kui vaadata, mis põhjusel inimesi röövitakse, siis üldjuhul ikkagi ei tee kurjategijad seda lõbu pärast, midagi tahetakse saada. Eesmärgid on kindlasti kriminaalsed, aga kas nad on poliitilised, ideoloogilised, rahalised – neid variante, kui vaadata praktikat, miks inimesi on röövitud ja mida on tahetud saada, on väga erinevaid.

On ka nii, et motivatsioon aja jooksul muutub. Algselt võeti pantvangid ühe kavaga, mingil põhjusel plaan muutus, näiteid on seinast seina. Ma väga loodan, et uurimine, millest Liibanon ise on väga huvitatud, lahendab selle. Selle aja jooksul sai ju üks nende väga oluline ohvitserist kaastöötaja ka surma.

Kas ta hukkus mõne operatsiooni käigus?

Raske öelda, kas ta hukkus just pantvangikriisi tõttu, aga ta tegeles ka sellega ja oli väga oluline uurija. Liibanoni huvi selle asjaga edasi liikuda ja see lahendada on jätkuvalt suur. Minu ja välisministeeriumi huvi oli seitse inimest eluga kätte saada, eriteenistuste ja politseiorganite töö ei ole aga lõppenud.

Röövitud on ise öelnud: röövijatel oli algul lootus, et see lugu lõpeb nende jaoks paari nädalaga, aga edasine viitab, et plaanid muutusid. Kuivõrd oli meie röövitute saatus seotud Lähis-Ida piirkonna poliitilise olukorraga, et nad n-ö turul kaubaks ei läinud?

Seda on praegu raske hinnata. Aga selge on ka see, et kõike seda, mida need röövlid, kes seal meie röövitutega koos elasid, neile rääkisid, ei peaks puhta kullana võtma. Nemad olid musta töö tegijad. Kuidas nemad oma infot said, kas neid keegi üldse informeeris, see on teadmata. Ilmselt on päris selge, et ka nemad ei teadnud päris täpselt, mis toimub. Nemad olid valvurid, nende ülesanne oli mehi kinni hoida ja võimalikku põgenemist takistada.

Võimalik, et röövi tellija võib olla valgenahaline, istuda keset Euroopat ning elada sarnast elu, mida meie elame. Või võib kuuluda ka kohalikku võimuladvikusse?

Ma ei tea seda. Mis käekirja puutub, siis on selge, et see on hästi toimiv kuritegelik struktuur. See paistab, kui vaadata kõiki nende varjupaiku, varjumaju ja seda, kuidas röövituid suhteliselt turvaliselt ka üle riigipiiri liigutati. Selge, et sel asjal on rahvusvaheline iseloom. Küsimus on selles, kui lai on piir, mida see rahvusvaheline iseloom hõlmab.

Minnes päris sündmuste algusesse – kui 23. märtsil Liibanonist esimene uudis tuli, kulus mitmeid tunde, kuni täpselt selgeks sai, et rööviti just eestlased. Seitse meest ei olnud teele asudes andnud välisministeeriumile oma reisist teada, kuigi välisministeerium on seda alati soovitanud teha, eriti probleemsesse piirkonda minnes. Kas te tundsite mingil hetkel ka pahameelt, et miks nad ometi sinna läksid, miks nad endast enne teada ei andnud?

Sellist emotsiooni pole mul kordagi olnud. Tagantjärele võib jaguda igasugust tarkust, aga selle teadmisega ei ole midagi pihta hakata. Sellest hetkest peale, kui ma 23. märtsi õhtul pärast NO teatri esietendust röövist teada sain, käivitasime siin kriisikomisjoni ning juba esimesel ööl lõime esimesed kontaktid ja sidemed. Sellest hetkest alates oli mul ainult üks eesmärk: nad sealt elusalt kätte saada.

Röövitute vabastamiseni on varasematel juhtudel jõutud erineval moel. Üks, mida me selgelt ei soovinud – kui õnnestubki teada saada meeste täpne asukoht –, oli see, et neid ei üritataks jõuga vabastada. Kui vaadata maailma varasemat praktikat, siis kõige suurem oht viga või surma saada on jõuga vabastamise käigus. Kui nüüd kuulata pääsenud meeste ütlusi, kui palju erinevaid relvi röövijatel oli, siis oli see kartus igati õigustatud.

Kas oli hetki, kui tegelikult teadsite, kus nad on, ning oleks võinud minna vabastama?

Alguses käivitusid kohe ulatuslikud otsinguoperatsioonid, kuna jälg oli värske. Siis oli lootus, et sellise operatsiooniga on neid võimalik ehk ka leida. Neid operatsioone tehti päris suurt jõudu kasutades ka hiljem.

Tagantjärele on Liibanoni poolt kostnud, et neid lõpuks ei kaasatud, et nad ei teadnud vabastamise ajal, mis tegelikult toimub. Kas see on seotud sealse segase poliitilise olukorraga või kas need väited üldse vastavad tõele?

Liibanoniga koostöö toimis kogu aeg. Võimalik, et mingites etappides kasutasime ka teiste meie partnerite abi, selliseid operatiivvalikuid tegid eriteenistused oma partneritega koos – mida ja mis hetkel oli kõige mõistlikum teha. Üldiselt oli Liibanon kaasatud.

Kas nad teadsid, et vabastamine sel päeval juhtub?

Ma ei oska seda öelda, sest osa infovahetust käis eriteenistuste kontaktide kaudu.

Edasi võiks rääkida korduvalt küsitud ja mitte väga palju vastuseid saadud kulude kohta. Olete nimetanud korralduslikke kulusid. Keegi pole aga nii naiivne, et ei teaks, et igal kaubal on hind, lunaraha. Öelge, mida sisaldasid nimetatud korralduslikud kulud?

Me ei ole veel jõudnud kõiki kulusid lõpuni kokku lüüa. Kulud jaotuvad kahte lehte. On avalikud kulud ja need, mis ka Eesti seaduste järgi ei ole avalikud. Avalikud kulud on näiteks lennuki rentimine.

Kui palju erilennureis maksma läks?

35 000 eurot, ka näiteks välisministeeriumi ametnike lähetused sinna piirkonda. Need on avalikud kulud, mis lüüakse kokku ja kõik saavad neist huvi korral teada. Seaduse järgi on aga eriteenistuste detailsed kulud riigisaladus – mina ei tea neid ka.

Selge, et eriteenistused tegid kulutusi. Kas või üks märksõna – ka informatsioon maksab. Et jõuda lõpptulemuseni, oli vaja kogu aeg infot koguda, võimalikult usaldusväärset informatsiooni, tööd allikatega. Et need kontaktisikud, kes tundsid kedagi, kes omakorda tundsid kedagi, mis lõpuks viis röövijateni – selle info eest pidi maksma. Aga loetleda detailselt eriteenistuse kulusid, ei saaks ma ka juhul, kui tahaksin. Nii Eesti kui ka teiste riikide seaduste järgi ei saaks seda öelda, sellega rikuksin seadust.

Kui rääkida konkreetselt võimalikust lunarahast, siis räägitakse erinevatest summadest, mis kõiguvad 3 miljonist kuni 30 miljoni euroni. Küllap see summa kusagile sinna vahele jäi?

Ma ei taha sel teemal üldse midagi rääkida. Kui vaatate ka kõigi teiste riikide juhtumeid, siis üheski riigis eriteenistuse kuludest niisuguste operatsioonide tegemisel, mille tulemusel röövitud vabastati, avalikult ei kõnelda. Sellel on konkreetne põhjus: seesama, et mitte mingil moel siduda röövitud inimesi mingisuguse rahaga.

Väga halb näide on see, mis toimub Somaalia rannikul, kus pole mingi saladus, et hoolimata tohutust rahvusvahelisest panusest inimröövid ja laevade kaaperdamised jätkuvad. Millepärast? Sellepärast, et sellega sõna otseses mõttes teenitakse raha. Meie kõigi huvides on inimrööve lahendada nii, et sellest ei tekiks omaette majandusharu.

Samas nende hulgas, kes röövivad, informatsioon liigub. Või on neil ka ärisaladused ja teistele ei öelda, kui palju raha saadi?

Pigem nii. Ka kuritegelikus maailmas on konkurents.

Päris nii siis pole, et meie ei tea, kui palju makstakse, aga kurjategijad teavad?

Meil ei maksa arvata, et kõik maailma kurjategijad on omavahel suured sõbrad ja räägivad omavahel kõigest kõike.

Kui makstakse kurjategijatele, kas siis jääb rahasumma konkreetse riigi kanda või tehakse selles osas ka rahvusvahelist koostööd?

Üldiselt ükski riik kurjategijatele sellisel kujul ei maksa.

Motivatsioon kauba eest raha saada kurjategijail ju ilmselt ikkagi on?

Motivatsioone, nagu ma ütlesin, võib olla igasuguseid. Selle loo jooksul ei ole Eesti riik kordagi jõudnud konkreetsete kurjategijateni.

Otse ei ole, aga kaudselt ju küll?

See on eriteenistuste töö allikatega töötada.

Kuivõrd keeruline olukord sealses piirkonnas kriisi lahendamist takistas või mõjus hoopis positiivse lahenduse saavutamisele kaasa?

Siin ei ole reeglit, kas nii või naa, ja praegu on väga raske seda ka hinnata. Selge, et Süüria teenistused olid oluliselt hõivatud oma sisemaise olukorraga, mis puudutab meeleavaldusi. Suure tõenäosusega neil ei olnud piisavalt ressurssi, et pantvangiteemaga tegeleda. Tuua otsest paralleeli on siiski objektiivselt võimatu. Kas keegi mingil hetkel tundis end mõjutatuna kasvavast poliitilisest ebastabiilsusest, on kõrvalt vaadates keeruline vastata.

Aga see fakt, et Osama bin Laden samal ajal tabati – kas see mõjutas meie meeste saatust?

Minul ei ole selle kohta täna infot, et see kuidagi oleks mõjutanud.

On olnud palju juttu, et meie põhipartner oli Liibanonis Prantsusmaa, peaminister Andrus Ansip on nimetanud ka Saksamaad.

Ka Saksamaa mängis olulist rolli. Väga tähtis, milleks nii palju partnereid ja riike oli vaja, oli see, et info kogumise võrgustik oleks maksimaalselt suur. Meil oli sõpru ja partnereid, kes oma sidemeid ja kontakte võimalikult kasutasid. Saksamaa oli selles osas toeks lisaks Prantsusmaale, Türgile ning mitmetele riikidele.

Milline on välisministeeriumi jaoks selle loo õppetund? Kas sama lihtne soovitus, et andke teada, kui probleemsesse paika lähete?

Ühiskonnale peaks kõige suurem õppetund olema, et kui minnakse sellistesse piirkondadesse, oldaks maksimaalselt hästi, lausa peensusteni ette valmistatud. Näiteks sama Liibanon, mis ühtpidi on täiesti turismimaa. Ta on territooriumilt neli korda väiksem kui Eesti, aga keeruline. Kui oled Beiruti kesklinnas, on kõik tore, turiste palju, aga kui liigud pisut kõrvale, võid sattuda täiesti teise kohta, kus võib juhtuda igasuguseid halbu asju.

Sealsamas Bekaa orus samamoodi – seal on toredaid veinimõisaid ja tehakse ekskursioone, aga Bekaa orus on ka külasid ja piirkondi, kuhu riigivõim ei ulatu. Paraku on paljudes teistes maailma piirkondades samamoodi. Üks õppetund peaks olema see, et niisugusesse piirkonda ei mindaks mütsiga lööma, et kasutataks ka kohalikke usaldusväärseid giide. Ja muidugi, et eelnevalt vaadataks üle kõik reisihoiatused ja soovitused, mis on internetis üleval nii Eesti välisministeeriumil kui ka teistel riikidel.

Seda üleskutset oleme kogu aeg teinud, et pange end meie juures kirja, kui reisile lähete. Kui midagi juhtub – see ei pea olema inimrööv, mida ma loodan, et me ei pea enam üle elama –, vaid ükskõik milline õnnetus, kas maavärin või terrorirünnak. Me ei pruugi aeg-ajalt üldse kindlaks teha, kes Eesti kodanikest õnnetuse piirkonnas on. Kui meil on juba eelteadmine, et selles riigis, kus midagi juhtub, peaks sel ajal olema meie inimesed, siis saab kohe väga täpselt hakata nendega tegelema.

Isegi meie ratturite tuvastamine oli Liibanoni juhtumi puhul algul natuke justkui  juhuslik?

See ei olnud juhuslik, aga see võttis natuke aega, sest keegi ei kandnud ette, et needsamad inimesed seal viibivad. Mis juhtus, kus juhtus ja kellega – võttis mõne tunni aega. Aga see käivitus ikkagi väga ruttu.

Lõpuks, kui mehed vabastati, anti neile kaitsepolitsei telefoninumber, millele nad helistasid. Kas see oli kellegi kohapeal asunud kaitsepolitseiniku telefon või helistati otse Eestisse?

See kõne tuli meie inimestele sealt kohapealt.

Sidemed olid siis ju päris lähedased?

Sidemed ja töö pidi olema selline, et vabastamine turvaliselt toimuks. Rõhutan turvalisust. Selles mõttes oli lõpp ette valmistatud nii, et kõik toimuks turvaliselt ja et saaksime inimesed, kus iganes nad lasti lahti, ka kiiresti turvalisse Prantsuse saatkonda toimetada.

3 MÕTET

Üheski riigis eriteenistuse kuludest niisuguste operatsioonide tegemisel, mille tulemusel röövitud vabastati, avalikult ei kõnelda.

Mis käekirja puutub, siis on selge, et see on hästi toimiv kuritegelik struktuur. See paistab, kui vaadata kõiki nende varjupaiku, varjumaju ja seda, kuidas röövituid suhteliselt turvaliselt ka üle riigipiiri liigutati.

Kui vaadata maailma varasemat praktikat, siis kõige suurem oht viga või surma saada on jõuga vabastamise käigus.