Teadusportaali Skeptik.ee asutaja Martin Vällik usub, et kirikul on olnud maailma ajaloos pikk ja väärikas iga, kuid nüüd on see hääbumas, ilmalikus ühiskonnas on tekkinud palju alternatiive.
Vällik: kirik on möödaniku nähtus ja hääbub tasapisi
21. juuli 2011, 21:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiriku sotsiaalsetele funktsioonidele on Välliku sõnul ilmalikus ühiskonnas vastavad teenused juba ammu olemas. «Nö vaimsete vajaduste ja otsingute tarbeks on meil lugemisoskust vast niipalju juba olemas, et põhimõtteliselt saaksime sellegagi hakkama ning kuuluvustunde rahuldamiseks on tänapäeval alternatiive hulganisti,» leidis ta.
«Aga ilmselt jääb ikka hulk inimesi, kellele on just ristiusu kirik oluline ja vajalik ja kui nad suudavad oma rituaale ja preesterkonda ülal pidada, siis soovin neile pikka iga,» lisas skeptik.
Religiooni kaasajastumine on Välliku arvates vältimatu. Ühest küljest varitseb tema sõnul oht ajale jalgu jääda ja lausa naeruväärseks muutuda, kui vältimatute uuendustega liialt venitada, teisalt aga on jällegi oht kaotada oma nägu, kui iga moetuulega kaasa minnakse. «Kuid nagu teame darvinistlikust evolutsiooniõpetusest, eelistab looduslik valik neid isendeid ja populatsioone, kes kohanevad muutuvate väliste tingimustega paremini,» nentis ta.
Siin-seal on Välliku sõnul küll leida ultrakonservatiivseid kogukondi, kes hoiavad kiivalt kinni vanadest traditsioonidest, näiteks amishid, kuid need on erandid. «Mõned religioossed kooslused uuendavad aeg-ajalt ise oma arusaamu institutsionaalselt nö ülevalt alla, näiteks katoliiklus, kuid teised taas nö alt ülespoole - mitmed reformatsioonilised kristluse vormid.»
Kas ja millist uuendust üks või teine religioosne institutsioon vajalikuks peab, on Välliku arvates iga institutsiooni siseasi. «Alati on neid, kes arvavad, et uuendused tulevad liiga aeglaselt ja neidki, kes peavad iga uuendust eemaldumiseks algsest ja nö kõige õigemast õpetusest. Ja mõlemad on loonud taas oma koguduse, et harrastada iseenda arusaama kõige õigemast jumala teenimisest.»
Sama leiab Vällik, et mida avatum üks organisatsioon on, seda vähem tekib ühiskonnas selle pinnalt pingeid, seda vähem on võõrandumist ja lõppkokkuvõttes seda parem kogu ühiskonnale, kui ei jagata oma rahvast «omadeks» ja «teisteks».