«Meil on parim Eesti, mis meil on!» ütleb Tallinna reaalkooli direktor Gunnar Polma. «Põhiline, et ükski keskpärane mõistus ei tohi lihvimata jääda,» lisab ta veendunud koolipapana. Just haridus on see, mille rajale Polma astus, kui 20 aastat tagasi Eesti riigi taastamise töö tehtud sai ja pidi valima, kuidas oma riiki teenima hakata. Postimehele kirjutab mehest Anneli Ammas.
20 aastat tagasi augustiputši palavatel päevadel kuivatas Ann Polma Läänemaal Metskülas gaasipliidil saiaviile, et need vajadusel oma mehele Gunnar Polmale metsa kaasa pakkida. Väikesed Madli ja Püü passisid õiget hetke, et lauaservalt mõni soe kuivik näpata ning põske pista – niisugust imeasja tavaliselt ema ju ei valmistanud.
Gunnar turnis koos õemehega Korju talu juurdeehituse peal, et sarikad püsti saada ning oli valmis töö pooleli jätma, kui tuleb sõnum, et on vaja kas Tallinnasse teletorni juurde või Karuse varulennuväljale võimalikku dessanti vastu võtma kihutada. Paarsada padrunit ning paar Hiina ja Soome päritolu relva oli kaitseliitlasel kodus õiget hetke ootamas.
Automaadi kasutamist olid Metsküla mehed käinud Tuudi karjääris õppimas ja oma talu taga põhupallidesse olid Ann ja Gunnar kahekesi vintpüssist laskmist harjutanud. Meestel oli kokku lepitud, kus metsas vajadusel kohtuda ning varjuda.
Sarikad said 20 aastat tagasi majale peale, kuhugi kihutama ei pidanud ning sellega lõppes ka rahvusromantiline oma riigi ootuse aeg ja algas igapäevane Eesti riigi ülesehitamine.
1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastate esimesel poolel kasvas koolide hulk Eestis uutes oludes ootamatult 183 kooli võrra. Kümmekonna aasta jooksul loodi juurde 115 algkooli, peaaegu 37 põhikooli, 24 keskkooli ja seitse erivajadustega laste kooli. Nähtavasti loodeti valdades maaelu suurtele arengunihele ja uutele avaratele majanduse arengu võimalustele.(Jaan Laas, «Koolide sulgemise aegu: hääbuvasustuse doktriin»)
Rahvusromantiline algus Metsküla koolis
Vaikselt oli see 1991. aastaks juba alanud. Kaks aastat varem oli taasavatud Metsküla kool, mida juhatas Ann Polma. Tuudi kolhoos oli vanas koolimajas sanitaarremondi korraldanud. Külakogukond, õigemini naiste brigaad värvis uksed kirevaks ning neli esimest last, nende seas Madli Polma, võisid kooliteed alustada. See oli 1989. aasta. Järgmisel viiel aastal tekkis uusi-vanu algkoole üle Eesti kümnete kaupa juurde.
1989 oli Matsalus looduskaitsealal linde loendanud, särje kudemisajal veekogudel röövpüüdjaid taga ajanud noortele meestele – lisaks Gunnar Polmale Tõnis Ulm, Peeter Hermik, Hellat Rumvolt, Margus Järve ja teised – päevad ja ööd oma riigi loomise tegemisi täis. Nende ja Lihula toonase kirikuõpetaja Endel Apsaloni eestvedamisel oli Lihulas peetud esimene avalik koosolek ja loodud kodanike komitee. Matsallu looduskaitsealale olid 1980. aastate keskpaigast asunud elama rahvusromantiliselt meelestatud noored loodushuvilised.
Päeval sõitis nooremteadur Gunnar paadiga Matsalus ringi, loendas musti viireseid, loorkulle, roosiitsitajaid, roostiku värvulisi, kell kuus vedas paadi kaldale ning sõitis koos mõne teisega küladesse kodanikke registreerima.
«Sajaprotsendilist usku polnud, aga unistus Eesti Vabariigist oli juba Tartust ülikooli ajast, kui bioloogidega Venemaal matkadel käisime ja sinimustvalgeid lehvitasime,» meenutas Gunnar. «Ajalooline mälu polnud kadunud – äi oli mul metsavend ning isa küll päris suure kolhoosi esimees, aga mälestus oma uhkest talust ei olnud temalgi kadunud.»
1990. aasta talvel Eesti Kongressi valimiste ajal sai Gunnarist nagu teistestki Matsalu uljaspeadest suur ülemus, nagu mees ise tagantjärele muiates meenutab. «Varbla alla käis meie valimisringkonna piir.» See on osa vanast Läänemaast, mis okupatsiooniaastail oli Pärnumaa külge liidetud ja on seal siiani. Kodanike komiteedes peeti kinni vanadest kihelkonnapiiridest.
Osa Matsalu sõpruskonnast oli liitunud ERSPga, Gunnar jäi sellest kõrvale ning alles mitu aastat hiljem astus vastsesse Eesti Talurahva Erakonda, millest pärast mitmeid liitumisi on saanud sotsiaaldemokraadid. Lihtliikmena on Gunnar selles siiani. Mitmed sõpruskonnast jätkasid Eesti asja ajamist talu pidades. 1993. aastal jõudsid Korju tallu esimesed kaks hobust – juhuslikult, vahetuskaubana heinakoorma eest, mis Soome müümata jäi. Praegu sööb Korju talu rannakarjamaid puhtaks üheksa hobust.
1992. aasta 1. septembril võttis Gunnar Ann Polmalt Metsküla kooli juhtimise üle. Väike kool kasvas vahepeal ligi 30 õpilasega algkooliks. See pisike kool, mis oli ja on justkui suur pere, on tõeline looduskool. Suur osa rahvusliku ärkamisega taastärganud väikekoolidest on tänaseks ammu uuesti suletud, Metsküla on hambad risti püsinud ja erilist vaimu hoidnud. Tänapäevale omaselt kirjutab kooli nüüdne direktor Pille Kaisel kõiksugu projekte, et Lihula vallalt võimalikult vähe raha küsida, aga oma lastele ikka hea kool olla. Koos mõne laenatud tüdrukuga käis 16 õpilasega kool tantsupeol ning pranglimise ja looduse tundmise üleriigilistel võistlustel annavad Metsküla lapsed silmad ette isegi Tallinna ja Tartu nn eliitkoolidele. Ka Gunnar Polma nüüdsele Tallinna reaalkoolile. Endine direktor on Metsküla üle uhke. Aeg on vahepeal niipalju edasi läinud, et Metsküla kooli on jõudnud juba kunagiste kooli algatajate lapselapsed.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses määrati 1997. aastal, et üleminek eesti õppekeelele vene õppekeelega koolide gümnaasiumiastmes algab hiljemalt 2007. aasta 1. septembril. 2000. aastal lisati seadusesse säte, et kooli või klassi õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti õppekava mahust. (Haridus- ja teadusministeerium)
Eesti meel ja keel Haapsalu vene koolis
1996. aasta 1. septembril seisis Gunnar Polma Haapsalus vene gümnaasiumi aulas ja pidas oma esimese venekeelse aktusekõne. Metsküla kooli jäi edasi juhatama Ann – kuni oma liiga varase surmani.
Haapsalus sai Gunnarist Gunnar Endelovitš. Igapäevakeel oli mehel nüüd vene keel. Õppealajuhataja Ludmilla Paju ja koolisekretär Maris Nõlvak ning tema abikaasa Jüri Nõlvak olid direktori põhitugi, kellele toetuda. Majandusjuhatajaks tõi Gunnar enda kõrvale veel ühe eestlase – Madis Küti, kes on seal tänapäevani.
«Nad olid väga suletud kogukond, neil olid suured hirmud, palju lapsi elas poolikutes peredes, sest osa sõjaväelastest isasid olid Venemaale lahkunud,» kirjeldas Gunnar aega viisteist aastat tagasi. Haapsalu vene kooli hiilgeaegadest, kui seal sai tarkust 1300 õpilast, oli alles vaid mõnisada, mis on aasta-aastalt üha enam kokku kuivanud ja nüüd veidi rohkem kui saja õpilase peale pidama jäänud. Gümnaasiumi viimane lend lõpetas mitu aastat tagasi ja tänaseks on alles vaid põhikool, mida Haapsalu Nikolai kooliks nimetatakse.
Aga viisteist aastat tagasi tõi vastne eestlasest direktor koolivalvuriks võimalikult kõrge auastmega erusõjaväelase – ja sellele karmi olekuga mehele ülekäte läinud nagamannid allusid.
Sotsiaalabi korras käisid ulakamad noorukid õhtupoolses vahetuses, aga need vetšernikud ei püsinud ka hommikul kodus ning käisid koolimajas rammu näitamas. Kui jutt ei aidanud, kutsus direktor ühel päeval politsei kohale, paar kutti viidi rauduskäsi minema – ja sellest keelest said noorukid lõpuks aru ning hoidusid koolimajja trügimast, kui polnud nende tunniaeg.
Kas need noorukid või keegi teine, aga direktori väikese korteri aknad koolimaja tühjaks jäänud tiivas, visati korduvalt sisse. Kord lendas kivi direktori peast nibin-nabin mööda. Enamasti sõitis direktor ööseks koju Metskülla.
Gunnar jäi Haapsalu kooli vaid kaheks aastaks ja arvab, et palju ta seal korda saata ei jõudnud. Tõi kooli esimesed arvutid, suurendas inglise keele tundide hulka, luges Tartu rahu aastapäeva aktusel kehvas vene keeles ette manifesti teksti, oli isegi hämmingus, millise heroilise vabariigi aastapäeva aktuse vene kooli õpetajad lastega korraldasid. Tõi kooli riigikaitseõppe – sõjaväelaste lastele ja lastelastele oli see nagu rusikas ilmaauku. Keskealiste naisõpetajate südame võitis noor eesti mees, kui tema eestvedamisel kooli 50. aastapäeva uhkelt korraldati. Vene köögi hõrgutisi, mida hoolitsevad õpetajannad direktorile maslennitsal või muul pidupäeval pakkusid, meenutab Gunnar siiani.
«Direktori ülesannete hulka kuulus toona igale produktile koolisööklas alla kirjutada,» tõi ta toonase elu-olu näiteks. Aga vene koolide eestikeelseks muutmise pidanuks juba 2001. aastal ära tegema, nagu alguses plaanis, on Gunnar veendunud.
Eesti parimad koolid 2010
1. Hugo Treffneri gümnaasium
2. Tallinna reaalkool, keskmine riigieksamite punktisumma 84.30
Matemaatikas, keemias ja geograafias 1. koht, füüsikas 2., kirjandis ja biloogias 3., ühiskonnaõpetuses 4., ajaloos ja inglise keeles 6. koht. (Eesti Ekspress)
Vabadussõjaaegsete traditsioonidega Tallinna reaalkool
«Eks see karjäärisoov oli, mis mu edasi Tallinna reaalkooli juhiks kandideerima viis,» ütles Gunnar Polma 1998. aasta töökohamuutuse kohta. 1. septembril 2011 peab ta Eesti ühes hinnatumas, pikkade traditsioonidega koolis juba 13. avaaktuse. Reaalkool on seesama, kust poisid esimeste seas vabadussõtta läksid ja mille meenutuseks ja austuseks koolipoisid läbi aastakümnete kooli ees mütsi kergitasid – ka siis, kui langenud koolipoisi skulptuur sealt kadunud oli. «Isamaalisus on meie kooli üks väärtus,» ütles direktor, kelle jaoks on oluline, et ka riigikaitseõpetus on reaalkooli poiste seas hinnatud aine.
«13 aastaga on kooli interjöör palju muutunud – nõukaaja hõngu siin enam pole, kuigi see pole kaugeltki kõigis Eesti koolimajades nii,» nimetas Gunnar. Ehkki talle meeldib klassi ees seista ja hea tunni järel tunda, et selg on märg nagu heinakaarelt tulles, ta reaalkoolis enam õpetama ei kipu. «Ma näen, kui head õpetajad meil on ja ma ei tüki tundi.»
Ka Gunnari ja Anne vanem tütar Madli on reaalkooli lõpetanud. «Ta sai gümnaasiumi konkursil viimaste seas sisse ja tal polnud siin kerge,» on isa hinnangus karm.
Direktor Polma ei ole Tallinna nn eliitkoolide direktorite seas kuidagi esile kippunud ja ta ei tähtsusta oma rolli. «Meie ülesanne on viia oma koolis kokku reaalainetes andekad õpilased parimate reaalainete õpetajatega,» sõnastas ta reaalkooli juhtimise peamõtte. «Reaalsuunitlus on meile kasuks tulnud – keeleõppimise tase on kõigis koolides juba kõrge ja sellele lisaks panustada pole mõtet.»
Kui Metskülas oli ja on külakogukond kooli sünni ja tasemel hoidmise juures tähtsal ja iseenesestmõistetaval kohal, siis reaalkoolis toetavad kooli ja seda ka materiaalselt nii vilistlased kui lapsevanemad. Rahvuskultuurifondi juurde on asutatud kolm reaalkooli alafondi, et toetada paremaid õpilasi. Aktiivselt tegutseb kooli hoolekandeselts ja direktor unistab tõelisest infotehnoloogilisest hüppest. «Tahaks klassi I-Padid muretseda nagu Tartu erakoolis on juba tehtud,» unistas direktor Gunnar Polma.