«Minu aasta 1991»: «kolme minuti»-küsimuse esitajate lugu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
August Alberti teeneteristid, mis saadud Kodukaitse päevil.
August Alberti teeneteristid, mis saadud Kodukaitse päevil. Foto: Erakogu

Postimees.ee ootab lugejate meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on August Alberti meenutus eriüksusest, kes saadeti pöördelisel augustikuul telemaja kaitsma.

Meie, kaheksa mehe tegemisi, sest kirjutan ka oma kaaslaste eest ja nimel, alustan väljavõtetega toonase ETV diktori Harri Kingo meenutustest, mis avaldati 19.08.2006 Postimehe artiklis «ETV valmistus viimaseks kolmeks minutiks». « Kõik need kolm päeva olin AKs graafikujärgne diktor. Meil oli teada, mida võib oodata. Olime näinud, kuidas jaanuaris ründas vene eliitüksus OMON Vilniuse teletorni ja Riia telemaja. Olime näinud laipu … Kõige eredam mälestus on teise päeva õhtust – valmistasime saadet ette. Toimetaja Madli Leikop oli minu kõrval. Uksest astub äkki sisse pikk lapilises mundris mees. Mõtlesin veel, et tal on püstol vööl ja mitte käes – ju kohe tulistama ei hakka … Nende küsimus mulle oli selline, millest ma kohe aru ei saanud. «Kas teile kolmest minutist piisab?» Mis kolm minutit? «Kui rünnak tuleb, ega me üle kolme minuti vastu ei pea, siis on kõik, sain vastuseks …»

Eellugu
Eesti taasiseseisvumiseni oli jäänud vähem kui aasta. Eesti ja Venemaa vahel oli oktoobris 1990 kehtestatud majanduspiir, mille võttis kontrolli alla hiljuti asutatud Kodukaitse. Piiril olevad mehed vajasid kiiresti väljaõpet, sealhulgas enesekaitse oskust. Septembris oli Kodukaitse staabist saadetud maakondadesse teated, et otsitakse isikuid, kellel on soov ennast arendada enesekitse instruktoriteks. Eelduseks oli juba mingi väljaõpe analoogses valdkonnas. 1991. aasta juunis toimunud Ikla piiripunkti ründamine vaid kinnitas niisuguse ettevalmistuse hädavajalikkust

Vabatahtlike väljaõpe, sest tegime seda muu töö kõrvalt, ilma mingit tasu küsimata, algas kohe. Kõik me olime erineva eelneva ettevalmistusega, kas judo, karate, käsivõitlus, poks jne. Treeningud toimusid Tallinnas Rataskaevu tänaval raskejõustiku majas (praegu Rootsi-Mihkli kirik) paar korda kuus nädalavahetustel. Ülejäänud aja pidime kodus «tööd» edasi tegema. Lõpuks jäi sõelale 10-15 meest.

Ligi aasta kestnud kursused lõppesid eksamiga. Kohe pärast seda saadeti meid, värskeid instruktoreid, Pärnu lähedale Pärlseljale, kus toimus treeninglaager piirivalvuritele.

Piirivalvurite väljaõpe oli alanud vahetult enne putši Moskvas. Saime paar päeva laagris olla, kui tankid sõitsid Tallinna. Laager katkestati kohe. Piirivalvurid, kes avaldasid ise soovi Tallinna minna, viidi sinna bussiga. Ka instruktoritel oli vaba valik, kas minna koju või jätkata tööd Tallinnas.

Meist loodi eriüksus
Enesekaitseinstruktoreist saabus 20. augustil 1991 Tallinna kaheksa meest - August Albert, Arnold Albert, Aivo Ammer, Allan Anniste, Georg Jõesaar, Sulev Kolt, Olaf Lorents ja Sergei Perminov. Meie ainuke vaba otsus oli tulla vabatahtlikult Tallinna. Edasi hakati meid juhtima otse Toompealt piirikaitseametist. Otseselt allusime Eduard Rikkasele, kes oli meie treener ja komandör.
Tallinnas sõitsime kõigepealt ööbimiskohta Pirita purjespordikeskuses. Panime asjad sinna ära ja tulime linna tagasi, Rataskaevu treeningsaali. Kuna eeldada võis, et läheb jõuvahendite kasutamiseks, pidime esialgu hakkama piirivalvureid kiirkorras kohapeal välja õpetama.
Sündmused sel päeval aga arenesid nii kiiresti, et nende õpetamiseks aega ei jäänudki. Meie oskusi vajati mujal. Võib isegi öelda, et meist sai Eesti Vabariigi esimene eriüksus, mis saadeti kõige kuumematesse kohtadesse. Rataskaevus anti meile laiguline sõjaväevorm, mis oli nii uus, et sel puudusid veel nööbid-trukid. Valisime oma numbri välja ja esimeses ettejuhtuvas rätsepatöökojas õmmeldi nööbid ette ja löödi trukid. Seoses sellega võib öelda, et meil oli seljas esimene Eesti laiguline vorm.
Kõigepealt saadeti meid Toompeale, kus oli kokku kutsutud erakorraline Ülemnõukogu istung. Ootasime Toompeal, mis käsud meile antakse. Esimese ülesandena läksime Vabaduse platsile miitingut julgestama. Selleks ajaks saime endale ka raadiojaamad. Pidime vajadusel provokatsioone ära hoidma.

Kuigi meid oli ainult kaheksa, oli meie mõju rahvale suur. Laiguline vorm oli sel ajal midagi väga äärmuslikku ja see distsiplineeris rahvast vist täpselt sama palju, nagu praegu K-komando must vorm. Seal, kus me seisime, keegi ei trüginud. Rahvas seisis täpselt meie taga ja ruudukujuline plats sõnavõtjate ees püsis puhas. Meie peale väga hea pilguga ei vaadatud, kuna eemalt ei olnud näha, kellega on tegemist. Meil oli vaid pisike rukkilille ja mõõgaga märk rinnas, aga see ei paistnud kaugele. Arvati, et oleme tiblad, kaameramehedki hoidsid meie filmimisest. Kuigi kaamerad «libisesid» meist kiiresti üle, siis ometi oleme nii mõneski kaadris selgelt ära tuntavad.

Telemaja kaitsele
Pärast miitingu lõppemist Vabaduse platsil saadeti meid telemaja juurde. Et meil tuleb hakata telemaja seest kaitsma, sellest algul juttu ei olnud. Küll näidati meile, kus asuvad kaablikaevud ja elektrialajaam. Siis aga saabus üksuse komandör Rikkas ja teatas, et õhtul ründavad Pihkva dessantväelased telemaja. Sellest oldi teada saadud venelaste raadiosidet pealt kuulates.
Meie ülesandeks sai nüüd kaitsta telemaja töötajaid ja eriülesandeks tagada «Aktuaalse Kaamera» eetrisse jõudmine sel õhtul nii kaua, kuni suudame. Nii nagu Vabaduse platsil, mõjus ka telemajas «laigulistes» meeste saabumine šokeerivalt. Kui me sisse astusime, olid teletöötajad nagu kivikujud, keegi ju ei teadnud, kes me oleme.

Kui esitasime Harri Kingole küsimuse «kas kolmest minutist piisab?», tajusime vist kõik esimest korda, mille peale tegelikult välja läheme, sest Riia sündmuste kordumine oli enam kui tõenäoline. Mis kõige halvem, meil puudusid tulirelvad. Neid ei suudetud meile organiseerida, kuigi lubadus oli. Meie relvadeks olid Ameerika tüüpi käepidemetega kumminuiad ja gaasimaskid, mis me telemajast leidsime. Päris ilma tulirelvadeta me siiski ei jäänud. Nimelt saabusid telemajja vabatahtlikult ka neli politseinikku - Kalev Ollo, Martin Paide, Endel Soovik ja Meelis Välling, kes olid luba küsimata kaasa võtnud automaadid ja püstolid.

Kuna politseinikud poleks venelastega tulevahetuses suutnud korraga kahest relvast tuld avada, siis lepiti kokku, et pealetungi korral saame püstolid enda kätte ja politseinikele jäävad automaadid.

Vahukustutid ja pisargaas
Pärast telemajaga tutvumist töötasime välja kaitseplaani. Eeldasime, et rünnak algab telemaja uuelt poolelt, mille fuajeel olid suured aknad. Lükkasime nende ette kõrged riidekapid ja muu mööbli, et vaenlane ei näeks, mida me sees teeme. Ka kaitsnuks kapid klaasikildude eest, kui aknad rünnaku ajal puruks lüüakse. Valmis panime süütepudelid, milleks vajaliku bensiini saime oma autost.
Samas ei saanud kaitsta ainult telemaja üht poolt. Otsustati, et kumbagi poolt kaitseb neli meie meest ja kaks politseinikku. Igaühel meist oli kindel ülesanne ja oma kaitselõik.

Fuajee kindlustamise järel mõtlesime trepikodade kaitsele. Esimese ja teise korruse vaheliseks blokeeringuks trepikojas olid suured ratastel, tööstuslikud vahukustutid. Nii nagu aken puruks lastakse või lüüakse, pidime trepikoja vahtu täis laskma. Kui see vaht otse näkku tulvab, võtaks see hoogu maha kindlasti.

Teise ja kolmanda korruse vahele panime treppidele lapiti uksed. Kui uksele astud, siis kindlasti libised. Ka kuhjasime trepikotta toole. Trepikotta oli plaanis lasta veel ka pisargaasi, viimases, kolmanda ja neljanda korruse vahelises trepikojas aga otsustati osutada ründajaile vastupanu püstolite ja süütepudelitega. Ka kavatseti rünnaku alates kohe elekter välja lülitada, mis kindlasti oleks telemaja vallutamist aeglustanud.

Neljandat korrust, kust «Aktuaalne Kaamera» eetrisse läks, kaitsesid mõlemal pool koridori otsas kaks automaatidega politseinikku. Valisime siin välja kohad, kus vaenlasel oli kõige ebamugavam tulirelvi kasutada ja kus meil oli võimalik neid ootamatult rünnata ja siis... siis lihtsalt ootasime. Väljapääsu neljandalt korruselt ei olnud, siit taganeda polnud kuhugi.

Öö keset teadmatust
Kõige hirmsam oli lõputuna tunduv ootamine. Pinge aina kasvas, mida tõstis ka mitu valehäiret, et nüüd nad tulevad. Mäletan seda hetke, kui öeldi, et nad on kahesaja meetri kaugusel. Et viimasel hetkel muudeti käsk ära ja mindi teletorni peale, seda me ei teadnud. Vastu hommikut me muidugi kuulsime sellest.

Kui teletorn oli ümber piiratud ja vene dessant jõudnud torni tippu tehniliste ruumide uste taha, olime kindlad, et nüüd on käes meie kord. Õnneks jäi rünnak tulemata. Kui 21. augusti hommikuks oli kindel, et telemaja ei kavatsetagi enam rünnata, saadeti meid teletorni juurde. Meile öeldi ainult, et teletorni juures on olukord ülipingeline. Seda, et Pihkva dessantväelaste soomukid lahkuvad, me siis veel ei teadnud.

Teletorni juures põrnitsesime Vene dessantväelastega mõnda aega üle aia üksteist. Siis alles, kui saabus Edgar Savisaar Vene sõjaväelastega läbirääkimisi pidama ja sõja lõppu kuulutama, saime teada, et putš Moskvas oli läbi kukkunud.

Eriüksuse viimaseks ülesandeks jäi turvata dessantväelaste soomukite lahkumist teletorni juurest. Et ära hoida juhuslikke intsidente, mis võinuksid kaasa tuua mõttetuid ohvreid. Ka sellest, et me seal olime, on olemas üksikud kaadrid ETV arhiivis.

Olime veel päeva lõpuni Tallinnas ja käisime korra veel ka telemajas. Minu kõige süngem meenutus pärineb just sellest käigust telemajja. Sündmuste tippõhtul astus telemajja meedik, kes oli igaks juhuks meile vist appi saadetud. «Oh, teil on siin kõik nii korras ja vaikne,» ütles ta vaid ning lahkus sama kiiresti, kui tuli. Järgmisel õhtul, kui mingit ohtu enam kellelgi ei olnud, oli fuajees selline laatsaret ülesse seatud, et piisanuks poole Eesti kaitseväe sidumiseks ja ravimiseks. Alles siis jõudis minuni, kui üksi me sellel ööl tegelikult olime.

Sellega oli meie tegevus selleks korraks lõppenud ja järgmisel päeval sõitsime kodudesse laiali.

Teletorni kaitsnud inimesed olid sel õhtul tööl ja neist said sündmuste arengu tõttu kangelased. Teletorni kaitsnud mehed on kõigile teada ja riik on neid tunnustanud. Meid saadeti, kuigi Eesti riigi võim oli veel taastamata, siis võib ikkagi öelda et riigi poolt kõige ohtlikematesse kohtadesse, aga meist teab ainult mõni üksik inimene ning aitähki pole öeldud. Võib-olla sellepärast, et «kolm minutit» ei täitunud.

Aga minu meenutustes elavad mu toonased võitluskaaslased igavesti ning oleme õnnelikud, et meiega ei juhtunud nii, nagu juhtus noorte meestega Riia telemaja kaitsel ….

Järgnevatel aastatel panustasin jätkuvalt Eesti riigi taasloomisesse Kodukaitse ridades. Kuna Kodukaitse ei olnud kunagi riiklik organisatsioon, siis ei saanud see anda ka riiklike autasusid kuid organisatsiooni siseselt on mulle annetatud kolm teeneteristi. Kui taasloodi Kaitseliit, jätkus loogilise jätkuna teenistus Kaitseliidus. Lisaks kodukaitse teeneteristidele annetati aastaid hiljem Kotkaristi Kuldrist. Kui küsitakse, mida ma soovin, siis seda, et riik ütleks aitäh sel õhtul telemajas olnud vapratele, Eesti-meelsetele meestele.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles