«Minu aasta 1991»: aasta, mis jääb alatiseks meelde

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimees.ee ootab lugejate meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on Silvi Korpi meenutus.

Aasta 1991 jääb alatiselt meelde. Olime elanud aastaid raudse eesriide taga ja nüüd, olles vabad, kasutasime iga võimalust maailma näha. Veebruaris olin külas
sugulastel Saksamaal. Sõitsin mugava Saksa rongiga Lõuna-Saksamaale ja tagasi otsustasin tulla läbi Praha Vene rongiga Leningradi (Peterburi). Tagasisõit osutus
õudusunenäoks, sest sattusin vene maffia kätte. Ähvardused ja nõuded olid suured. Läbi häda jõudsin pimedasse Leningradi. Kihutuskõnedest Balti riikide vastu nõretasid megafonid. Sain närvišoki ja palavik tõusis. Koju jõudes haigestusin kahepoolsesse kopsupõletikku. Olin Tisleri tänava kopsukliinikus. Haiglat juhtis vana vene sõjaväearst. Järelravi tehti tuberkuloosi dispanseris inhalatsiooniga. Mul oli välja kujunemas astma. Tol ajal
õiget astma ravimit ei olnud.

Tööolud olid muutumas. Projektide koostamiseks töötellimisi tuli vähe. Et palka saada, pidid ise oma grupile hankima tööd. Asutuses tekkis mitu gruppi, kes eraldusid
instituudist. Praegune K-Projekt on üks tol ajal asutusest eraldunud grupp. Pidin tihti käima komandeeringutes töid hankimas.

Perele toidupoolise muretsemine oli üsna aeganõudev ja raske. Elasime talongide peal. Kehtestatud leivanorm tekitas jahmatust ja sugulased välismaalt hakkasid toidupakke saatma. Kui seni tulid Soome sõbrad külla kohvipakiga, siis nüüd võeti kaasa kindlasti ka vorsti. Sõitsime defitsiidi jahile maapiirkonda. Kolhoosid jagasid oma rahvale juustu ja liha, kolhoosnik kasvatas oma aiamaal juurvilja ja kartulit. Leivapuudust maal ei olnud nagu Tallinnas. Suur-Karja lihapoodi nimetati vorstimuuseumiks. Lihasabasse
minekuks küsiti muuseumi külastamise luba. Õhtul kell 5 olid kõik toidupoed tühjad.

Tööstuskaupu nappis. Välismaa reisid kujunesid tihti peamiselt kaubareisideks. Raha odavnes silmanähtavalt. Pangandustegelased soovitasid väärtust kaotavat raha
kasutada ostudeks, mitte hoiustamiseks. Inimesed ostsid kõike ettejuhtuvat. Tihti oli korter ostetud kraamiladu.

Tallinnas tõstis pead Interrinne eesotsas Pöögelmanni nimelise tehase direktori Sepelevitši ja Dvigateli tehase direktori Jarovoiga. Minu töölt naasmise tee viis mind
mööda linnahallist, kus toimusid Interrinde valjuhäälsed miitingud. Kurb oli näha oma töökaaslasi liitumas selle agressiivse massiga.

Rehabiliteeriti inimesi, kes olid olnud küüditatud Siberisse. Seni nõukogude tingimustes hoidsid nad suure saladuskatte all, et olid viibinud külmal maal, kuid nüüd lubati isegi oma vanemate vara tagasi nõuda, mis oli üsna keerukas. Nõukogude ajal omanikuks saanud tegid
kõik selleks, et võõras omand jääks neile. Avalduste esitamisel pidi lisama täpsed dokumendid. Dokumentide kättesaamine arhiividest oli üsna aeganõudev, kuid tähtajad
olid limiteeritud. Mäletan, et perekonnaarhiivi sabas seistes Toompeal vajus kokku vanem mees. Oli palav ilm, õhku vähe, järjekord pikk ja näost siniseks läinud mees viidi kiirabiga ära.

Maakonnavalitsuste ja valdade ametnikud tahtsid tagasisaajate varast kasu lõigata. Rannaäärsed maad ja inimestele kuulunud laiud-saared üritati taluseadusega
slikerdades, kolmandatele isikutele maha müüa. Isegi rikkad ärimehed püüdsid oma rahakotti võõraste inimeste maadega äritsedes paksemaks muuta.

Tallinna linna saastunud õhk mõjus halvasti minu tervisele. Maardu Keemiakombinaadi kohal hõljus kogu aeg punane rebasesaba (vääveldioksiid), mis paisati regulaarselt õhku. Tselluloos laskis oma heitgaasid linna kohale. Interrinne üritas end kehtestada. Toompeale toodi suured graniitrahnud tankide tõkkeks.

Moskvas toimus putš. Aeg oli ärev. Mäletan tankiroomikute monotoonset kurjakuulutavat kõminat. Pihkva dessantdiviisi tanki kolonnid tulid meie vabadust maha suruma. Nad suundusid Kloostrimetsa teletorni vallutama. See pahaendeline kõma oli mulle tuttav lapsepõlvest eelmise ilmasõja aegadest, kui liikusid sõjaväe kolonnid ja iga
juhuslik inimene, kes sattus nende teele, lasti naljaviluks maha.

Ärevuse ja pinge kasvades muutus minu hingamine üha raskemaks. Pidin saama ravi. Värska sanatooriumi peaarst lubas aidata. Abikaasa pidi mind kohale toimetama.
21. augustil hakkasime liikuma linnast välja. Vastu sõitsid ikka veel

Vene sõjaväelased oma tankettidega, kahuritoru suunatud vastutulijate suunas. Masinatel sõitsid noored sõdurid. Tankiroomikud kriipisid asfaldist peent tolmu üles. Läkastasin kogu aeg. Sõitsime edasi. Minu olukord puhtas keskkonnas männimetsas ravi abil paranes.

Meie riigimeeste diplomaatia ja vastupanu osutusid veenvaks. Riigipöördele kaasaaitamises interrinde tegelased tunnistati seadusevastasteks. Lõpuks tunnustas ka Venemaa meie riigi iseseisvust.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles