Lapsepõlve pikendamine tegi ahvist inimese

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis / Scanpix

Me kõik pärineme oma lapsepõlvest, kuid üldisemas plaanis on ka inimese kui mõistusliku liigi teke lahutamatult seotud muu loomariigi taustal ebaharilikult pika lapsepõlve väljakujunemisega, kirjutab Alo Lõhmus.



Inimesed on ainsad loomad, kelle lõplik kasvuspurt toimub teismeeas ning kelle paljunemisea algus on nihutatud kuue aasta kaugusele puberteedi lõpust. Esimene laps sünnib naistel keskmiselt alles 19 aasta vanuselt. Ehkki inimene on kasvult vaid veidi suurem kui šimpans, saab ta suguküpseks kümnendi võrra hiljem kui šimpans ning elab 20–30 aastat kauem.



Kuid juba inimese ja šimpansi lapsepõlve kestus on väga erinev. Kui ahvikarjas jääb ellu ka kolme ja poole aasta vanune orvuks jäänud ahvilaps, siis näiteks Kahtmandu või Rio de Janeiro tänavalapsed suudavad iseseisvalt toime tulla ainult siis, kui nad on vähemalt kuus-seitse aastat vanad. Mitte üheski inimühiskonnas ei suuda lapsed hakata endale ise toitu hankima kohe pärast rinnaga imetamise lõppu.



Miks ja millal meie eellased lapsepõlve niimoodi välja venitasid, see hakkas teadlasi huvitama kohe, kui 1985. aastal selgus, et aastakümneid varem leitud autralopiteekuselapse kolju ei kuulunud mitte kuueaastasele lapsele, nagu seni hammaste järgi arvati, vaid kolme ja poole aasta vanusele. Seega hakkas lapsepõlv teiste ahvidega võrreldes pikenema vähem kui kaks miljonit aastat tagasi – just nii vanaks hinnati kõnealune kolju. Kuid miks oli tarvis lapsepõlve üldse pikendada, arvestades asjaolu, et tänapäeval on paljud suured loomad (ninasarvikud, elevandid, šimpansid) sattunud väljasuremise äärele osaliselt just seepärast, et nende aeglase kasvuga järeltulijaid ähvardab oht hukkuda enne suguküpseks saamist?



Nagu märkis ajakirjale Science Illinoisi Ülikooli antropoloog Steven Leigh, näitab inimliigi 6,6 miljardi pealine arvukus, et see kõige pikema lapsepõlvega liik on osutunud pika lapsepõlve ohtude suhtes täiesti immuunseks. Miks, kuidas ja millal see juhtus?



Küsimusele vastamist raskendab asjaolu, et australopiteekusest hilisemate inimeellaste laste ja noorte lõualuid, mis lubaks määrata nende iga, on leitud väga vähe. Üks tähtsamaid leide on 1,6 mil-joni aasta eest Kenyas surnud Homo erectus’e poisi skelett. Homo erectus sarnanes oma kehaehituselt juba tänapäeva inimesega, tema aju oli märksa suurem varasemate liikide omast. Kenyast leitud poissi võiks tema väliste mõõtude järgi tänapäeval pidada 13 aasta vanuseks, kuid hambauuringud kinnitasid poisi eaks kõigest kaheksa kuni kümme aastat. Järelikult ei tundnud Homo erectus veel imetamisele järgnenud pikka aeglase kasvu perioodi, vaid sirgus kiiresti täiskasvanuks ning sai suguküpseks keskmiselt 14-aastaselt, järeldasid teadlased skeleti hammaste uurimisest. Kaheksa-aastane Homo erectus oli tõenäoliselt palju iseseisvam kui tänapäeva 13-aastane laps, mistõttu ei pruukinud ka toonased perekonnad koos püsida nii kaua kui tänapäevased.



Nüüdseks on aga Etioopiast leitud Homo erectuse vaagnaluu põhjal järeldatud, et see liik sünnitas beebisid, kelle aju maht ulatus juba 30–50 protsendini täiskasvanud isendite omast. Ka inimese aju kasvab enne sündi kiiresti, kuid Homo erectus’el oli sündides proportsionaalselt suuremgi aju kui inimlapsed. Sünnile aga järgnes kiire, pigem ahve meenutav sirgumine täiskasvanuks, mis lubab Homo erectus’t vaadelda omalaadse üleminekuliigina australopiteekuse ja inimese vahel.



Hispaaniast leitud kolm noore Homo antecessor’i skeletti, mille omanikud olid surnud 800 000 aastat tagasi, viitavad juba tänapäeva inimesega sarnanevale küpsemiseale, kuid nende leidude detailsem uurimine seisab alles ees. 160 000 aastat tagasi Marokos surnud Homo sapiens’i hambad paljastasid aga juba kindlalt tänapäeva inimesega klappiva elurütmi. Seega kujunes pikk lapsepõlv välja millalgi perioodil 800 000 – 200 000 aastat tagasi, võib-olla langedes kokku meie liigi ilmumisega 200 000 aasta eest.



Kuid milline oli paljunemisea edasilükkamise evolutsiooniline kasu? Esiteks andis see võimaluse kauem õppida vanematelt inimestelt, omandada paremad ellujäämisoskused ning valmistuda ise lapsevanemaks saama. Teise põhjusena on toodud välja inimese suure aju vajadus n-ö järelküpsemiseks.



Ühelt poolt areneb lapse aju väga kiiresti: esimese eluaastaga kahekordistub aju suurus ning viieaastaseks saades on aju saavutanud 95 protsenti oma mahust, ehkki kasv kestab kuni 18-aastaseks saamiseni. Teisalt on aju areng energeetiliselt siiski sedavõrd suur investeering, et sellega toimetulekuks vajab laps toetavat emakätt ka pärast imetamise lõppu ning siin võibki peituda pika lapsepõlve tegelik tagamaa. Inimestest suuremate ajudega neandertallaste lapsepõlv võis samal põhjusel olla veelgi pikem kui tänapäeva inimeste oma.



New Mexico Ülikooli evolutsioonibioloogi Eric Charnovi loodud mudel näitab, et võimalikult kiire lapsesaamine tasub ära siis, kui vanemaid ähvardab igal sammul surmaoht. Seevastu kui vanemate hukkumise tõenäosus on suhteliselt väike, on liigile evolutsiooniliselt kasulik järglaste saamisega oodata, sest mida vanemad ja tugevamad on sünnitavad emad, seda tugevamaid lapsi suudavad nad ilmale kanda.



Inimesed hakkavad lapsi sünnitama kaheksa aastat hiljem kui šimpansid ning mõlemad liigid lõpetavad selle tegevuse 45–50 aasta vanuselt. Kuid ehkki inimemad alustavad hiljem, teevad nad oma viivituse tasa sünnitus-kiirtulega: traditsioonilistes korilaste ühiskondades, kus rasestumisvastaseid vahendeid ei tunta, sünnitatakse laps iga 3,4 aasta tagant võrrelduna šimpanside 5,9 aastaga. Selle tulemusena osutub inimene lõppkokkuvõttes šimpansist viljakamaks ning tema laste ellujäämisväljavaated on suuremad. Viimane asjaolu on lisaks vanematele ja kvaliteetsematele emadele tingitud ka inimeste võimest ületada bioloogilisi raskusi sotsiaalsete meetodite abil: rohkelt sündivaid inimlapsi aitavad emadel kantseldada isad, vanaemad ja külaühiskond. Seega võimaldab just kultuur inimestel oma lapsepõlve pikendada, mis omakorda annab selge evolutsioonilise eelise liikide ees, kes seda teha ei oska.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles