Eesti Loomakaitse Liidu presidendi Heiki Valneri sõnul soovitab keskkonnaameti abitelefon pahatihti viga saanud loomad silma alt ära, põõsa alla surema sokutada. Paljudele aga tundub see seisukoht väga julm ja jäik.
Valner: millised loomad väärivad Eesti riigi abi ja eluõigust?
1. august 2011, 14:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kas tegu on ikka loodusliku valikuga või mis asi see looduslik valik üldse enam on?» küsis Valner.
«Inimene on lühikese ajaga suutnud loodust enneolematul määral risustada ja sättinud asju oma käe järgi. See tõsiasi ei kehti enam ainuüksi maakera kohta, vaid ka juba kosmos on lendavat saasta täis. Ookeanides hulbib meeletustes kogustes kilet ja plastikut ning veidi liialdades võib öelda, et seda on seal juba pea sama palju kui planktonit. Loomulikult põhjustab see prahihulk ka massilist veelindude ja -elukate surma. Looduslik valik?»
Huvitaval kombel inimene enda kohta loodusliku valiku reegleid Valneri sõnul enam kehtestama ei kipu. «Bioloogilises mõttes surnuid, vaid aparaatide toel hingitsevaid vanureid või haigeid on maailmas kümneid, kui mitte sadu miljoneid. Maksumaksjad kannavad vaikides hiigelkoormat ja see tundub igati normaalne. Tõsi, Ameerika Ühindriikides on küll juba alanud diskussioon, et n-ö «juurviljade» kunstlik elushoidmine hävitab varsti kogu tervishoiusüsteemi ja asju tuleks veidi ümber vaadata. Näiteid, kus inimene ise eirab looduslikku valikut, võib tuua sadu, alustades invaliididest ja Viagrat täistopitud mehevaredest ja lõpetades üle 70-aastaste memmede esmasünnitusega,» rääkis ta.
Eestimaa Loomakaitse Liit puutub Valneri sõnul kokku väga erinevate lindudega ja loomadega. Näiteks alles eelmisel nädalal sattus tema sõnul Raplamaale Imeloomade Seltsi üks kurepoeg, kes leiti pesa alt maast vigastatud jalaga. Jala naha ja lihased oli pessa toodud nöörijupp või traat läbi lõiganud. Paari päevaga muutus jalg tumesiniseks ja liikumatuks ning aidanud oleks vaid kiire veterinaarne abi.
«Paraku nädalavahetusel polnud ühtki pädevat loomaarsti saadaval ja vabatahtlikel puudus linnu aitamiseks tegelikult ka raha. Inimese kaudsel kaasabil viga saanud linnupoja eutaneeris loomaarst mõned päevad hiljem,» tõdes Valner. Olgu lisatud, etkured kuuluvad Eestis kolmandasse kaitsealuste liikide kategooriasse.
Näiteid, kus linnud kõrgepinge- või elektriliinidesse lennates viga või otsa saavad, on Valneri sõnul kümneid ja kümneid.
Ja veel - möödunud aastal leidis auto rataste all oma lõpu 2176 kitse, 329 metssiga, 211 põtra, seitse punahirve, kaks ilvest ja üks hunt.
Need on juhtumid, kus jahimehed käisid vigastatud loomi lõpetamas. Tegelik number on Valneri sõnul loomulikult oluliselt suurem, sest paljud inimesed ei vaevu «nii tühisest asjast nagu loomaga toimunud avarii», teavitamagi.
«Kas ja kes peaks aga neid õnnetukesi aitama? Ja kas tõesti on nende ainus abimees piinadest vabastav jahimees või peaksime ka meie kaitsestaatusest olenemata neile abi osutama?» tõstatas Valner küsimuse.
Metsloomade tarbeks on tema kinnitusel arenenud riikides päästekeskused pea kõikide liikide jaoks. Eestis on ametlikult olemas aga ainult üks päästekeskus, kes aitab I ja II kategooria kaitsealuseid.
«Kui jätta välja empaatiavõime ja vaadata asju praktilisema poole pealt, siis metsasukad on tegelikult väärtuslik loodusressurss. Tänase Eesti riigi valitsejad seda paraku veel hinnata ei oska ja olgem ausad, ega ka erasektor ehk jahimehed seda rikkust väga ei hinda. Kuidas muidu seletada, et loomanahad pärast jahti peaaegu alati metsa alla vedelema jäetakse.»
Täna oleme Valneri sõnul jõudnud nii kaugele, et pea iga päev sureb maakeral välja üks loomaliik. «Pole oluline, kas tegu on tühise putuka, linnu või kalaga, vaid et ta on jäädavalt kadunud ja mõjutab oma puudumisega kogu ökosüsteemi. Teadlasi paneb viimasel muretsema mesilaste suur suremus. Tavaline Eesti talupoeg mõtleb ehk, et sitta temaga, endalgi muresid küllalt. See on aga väär mõtlemine, sest mesilasi on meile väga-väga vaja. Nendeta jääb inimkond nälga.»
«Tahame või mitte, aga paljudel juhtudel on liikide väljasure(ta)mise süü end loodusekrooniks pidaval inimesel. Ometigi on kõik kõigile vajalikud ja eelkõige peaks just mõistusega inimloom sättima asju nii, et kõik siia maamunale elama mahuks,» leidis loomakaitsja.
Hoolimatus saab aga alati kuskilt alguse. Eestis algab see Valneri sõnul suhtumisega metskitse, kassirojusse või kajakarajakasse. «Kas aidata neid või on tegemist siiski loodusliku valikuga? Vot siin mõtlemiskoht ka ise vaikselt väljasurevale rahvale ja tema juhtidele!»