Marjatalu perenaine paneks soomlased laulma

Eestlased ei korja Suonenjokil enam ammu maasikaid, selle töö teevad ära sada ukrainlast. Vastuvõtt on külalislahke, nagu maainimestel ikka kombeks. Meile eraldatakse järveäärne mökki, kus on olemas kõik eluks tarvilik eesotsas muidugi saunaga, mille terrassilt avaneb taas kord vaade – arvake ära, millele? Aga loomulikult ühele loendamatuist järvedest. Selles mökki’s peatuvadki Raiviote Eestist külla saabuvad sõbrad-sugulased.

Raivio kutsub meid kööki ja paneb lauale omatehtud ja maasikate all ägava rullbiskviidi ning peale selle veel mustikakoogi. Koogindus ja tordindus on Raivio kirg ja päevake hõrgutiste keskel mõjub teeäärsetest kioskitest ostetud saiakestest kurnatud kõhule vägagi armurikkalt. Ruth peab koogiblogi ja soovitan oma naiselgi selle üles otsida!

«Tulin siia esimest korda 1997. aastal, istusime sõbrannaga põllu ääres ja küsisime üksteiselt, miks me küll tulime siia,» räägib Raivio. «Tahtsime minna ju tegelikult Inglismaale kurke korjama, aga ootame sealt vastust tänase päevani.»

Pilgud kohtusid

Ja siis korjas naine veel järgmiselgi suvel maasikaid. Kelle pilk siis kellele esimesena pidama jäi, peremehe oma maasikakorjajale või maasikakorjaja oma peremehele?

«Kui ma 1999. aastal jälle tagasi tulin, ei teadnud enam, kummal pool ma nüüd olema pean – korjajate poolel või peremehe poolel.» Pendeldamine lõppes 2000. aastal, kui Ruth pakkis Eestis asjad ja kolis Suonenjokile.

Nüüd siis on neil kaks last, Arttu ja kaheaastane Stella, keda kantseldab ukrainlanna Valja.
«Kui ma lõpuks siia jäin, hakkasid tuttavad helistama ja küsima, kas saaks ka korjama tulla, aga ütlesin kõigile vähegi armsamatele inimestele, et mõtle enne kaks korda järele,» räägib naine. «See on väga raske töö.»

Osa ukrainlasi käib Raiviote juures suviti juba mitu aastat. «Meil on ukrainlasest agent, kes organiseerib ukrainlasi tööle mujalegi Soome.»

Suvel käib Raiviote talus tõsine töötegemine, maasikapeenrad laiuvad siin 24 hektaril ja vaarikad 12 hektaril. See on piirkonna suurimaid maasikatalusid. Talvel elatakse aga sellest, mis vaarikad ja maasikad sisse tõid. Siis on rahulikum aeg.

«Praegu on tööd palju ja pean seisma järjekorras, et mehe jutule saada,» muigab Ruth. «Nüüd on tal handsfree peas ja ei saa enam aru, kellega ta räägib – minu või telefoniga.»

Kui ukrainlased vaarikaid sorteerivad, pistavad nad ikka mõne vähem kaubandusliku marja endale suhu. Ja Ruthi lapsedki söövad vaarikaid-maasikaid mõnuga, mis tekitab mul küsimuse, kas maasikatalus maasikatest kõrini ei olegi. Ruth väidab, ei ole.

«Olen suvel sattunud turule, kus müüakse meie talu maasikaid,» räägib perenaine. «Siis tekib hirmus isu ja tahtmine maasikaid osta ja süüa. See tahtmine ei lähe vist kunagi üle – samas ei ole ma kunagi maasikaid ka oksendamiseni söönud.»

Pisike vaarikas presidendile

Kui Martti Ahtisaari oli Soome president, tellis ta just Raivio talust endale vabariigi aastapäevaks pisikesi kollaseid vaarikaid ja väiksemaid maasikaid. «Siis Veikko alati naeris, et Ahtisaaril on nii väike suu, et suuremad maasikad ei lähe sisse,» räägib Ruth. Praegune president Tarja Halonen tellib Raiviotelt samuti kollaseid vaarikaid.

Muu hulgas ka muusikaharidust saanud Raivio on endale pähe võtnud, et ümbruskonna lasteaedades tuleks hakata lastele muusikakasvatust andma. Seal ei ole tõepoolest tädisid, kes avaks paaril korral nädalas klaverikaane ja paneks väiksed rüblikud laulma.

«Klaverid on lasteaedades olemas, aga keegi ei oska mängida,» räägib naine. «Arttu ristiema oli Suonenjokil lasteaia juhataja ja tegin seal lastele tasuta laulutunde. Tegime siis jõulukontserdi ja vanemad olid nii õhinas: «Meie Pekka oskab nii hästi laulda, oi-oi kui tore.»»

Aga siis soovis Ruth hakata selle töö eest ka pisut tasu saama. «Nüüd öeldi, et «ei see meie Pekka tahagi nii väga laulda».»

Raiviotel on kokku viis sauna, osa neist ukraina tööliste käsutuses. Peremees Veikko ütleb, et kui soomlane hakkab maja ehitama, siis teeb ta enne kööki ja eluruume valmis sauna. Kui aga maja on juba valmis, siis on aeg hakata sauna remontima.

Soomlane käib saunas 365 päeva aastas. Aga mis juhtub siis, kui ta satub näiteks Brasiiliasse? «Siis ehitab soomlane Brasiiliasse sauna,» sõnab Veikko.

Peremehe jutu järgi käib elu Soome ääremaadel alla ja tööstus koondub tõmbekeskustesse, jättes servade inimesed tööta. Nii oleks vast alusetu panna Eesti maaelu allakäiku pelgalt meie regionaalpoliitika, sovhooside lammutamise või millegi muu süüks – samad probleemid on mujalgi. «Varem toimus Soomes teadlik tööstuse hajutamine, nüüd enam mitte ja elu maal käib alla,» räägib Veikko.

Ruth räägib oma lastega soome keeles ega tee suurt saladust, et see on ka laiskusest. Aga kuidas nad siis Vändras elava vanaema ja vanaisaga kõnelevad? «Vanaema ja vanaisa maigutavad vahepeal niisama suud, aga kõige hullem on see, et minu ema üritab rääkida valesti soome keelt, ja siis ma ütlengi, et räägi sina ikka lastega õiget eesti keelt. Näe, Stellagi on õppinud juba hoidja Valja käest vene keelt.»

Miks eestlased enam maasikaid ei korja?

Juba mõnda aega ei kohta Soome maasika- ja vaarikataludes eestlastest korjajaid, selle asemel on Raiviote juures ukrainlased, aga taludes ja metsades möllavad ka tõelised terminaatorid – taimaalased.

Just robotiteks peremees Veikko Raivio muigamisi tailasi nimetabki. «See on uskumatu – kell viis hommikul on nad juba põllul või metsas ja kell kümme õhtul tulevad tagasi,» räägib ta. «Neile on vaja lihtsalt mingit varikatust, mille all saaks mõne tunni magada, ja siis lähevad nad jälle.»

Ruth Raivio lisab, et tailastel on kaasas oma kokk, kes teeb süüa. «Ometi ei võta maasikafarmid neid enam eriti tööle, sest see on suur risk. Üks tuttav tahtis võtta taimaalasi, aga ettemaks oli 10 000 eurot – see on košmaarne summa iseäranis kevadel, kui kõigil on näpud põhjas. Pealekauba ei tea me, milline on suvel maasika hind.» Põhiliselt korjavad taimaalased metsast ikka mustikaid ja murakaid.

Ruth ei tee saladust, et maasika- ja vaarikakorjamise ränga töö eest makstav summa ei ahvatle enam eestlasi ja pealekauba leiab teistest riikidest odavamat tööjõudu. «Nüüd tuli euro ka Eestisse ja eestlasel on siinset tasu lihtsam kodusega võrrelda.» Eestlasel ei ole ka enam tööviisat vaja ja kui töö üle viskab, marsib ta lihtsalt minema. «Sellise seltskonna peale ei saa kindel olla.»

Tubli ukrainlane teenib siin näiteks vaarikate rohimise ja korjamisega kuni 50–60 eurot päevas ja tema jaoks on see kenake summa, millega saab pärast kodus mõndagi korda saata. «Mõni neist on siin käinud juba kuus-seitse aastat, see on tema teine kodu.»

Neljapäeval korjasid vaarikaid ka Ljudmilla ja Georgi Kara. Georgi on Ukrainas traktorist, aga siin teenib ühe päevaga rohkem kui kodus terve kuuga. Ljudmilla on aga õpetaja. Mõlemad tunnistasid, et nemad korjavad Soomes endale raha kunstliku viljastamise tarbeks. Vaeses Ukrainas on see üle mõistuse kallis. Ruth lisab, et paljud koguvad siin raha ka oma laste õpingute toetamiseks.

Nad on selgeks õppinud igaõhtuse saunaskäimise, mehed lükkavad aga pärast tööd paadi järvele ja püüavad kala. Kuuri vahele on riputatud ise meisterdatud Ukraina lipuke. Ainus asi, mida nad ei ole ära õppinud, on soome keel. See-eest on eestlane Ruth saanud Soomes tasuta vene keele intensiivkursuse.

Viimati toodi Raiviotele Eestist korjajaid kolme aasta eest, aga need olid Narva venelased. «Me ei tahtnud siis sõna Narva kuulda ka! Nad olid kõik sealt ühelt tänavalt, tarvitati narkootikume ja tehti muid sigadusi,» lausus ta. «Politsei oli meil juba peretuttav. Need narvakad terroriseerisid ka teisi töölisi. Kõige hullem kontingent ongi Eesti venelased.»

Nii et ukrainlased on Raivio sõnul seni käinutest kõige tublimad ja sitkemad korjajad. Seejuures ­eelistavad nad keskealisi inimesi. «Pealekauba on ukrainlased lõuna poolt ja nemad on kuuma ilmaga harjunud.»