Maasikakorjaja tööpäev kestab hiliste tundideni välja

Merje Pors
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Kuigi maasikate korjamine on rutiinne töö ning tööpäevad algavad vara ja veerevad hiliste õhtutundideni, harjuvad töökad eestlased sellega kiiresti ning tulevad järgmisel suvel ikka ja jälle tagasi, näitab Saaremaalt pärit ja viiendat aastat suviti Soomes töötava Merle kogemus.

Kui esimestel suvedel tegeles Merle Kiiver peamiselt maasikate korjamisega, siis tänavu jagub tal põhjanaabrite juures tööd juba kuueks-seitsmeks kuuks. Kevadel alustas ta aiandusettevõttes, kus istutas lilli ning hiljem tegeles lillede müümisega. Seejärel, juunikuus algas maasikate korjamise aeg. Kõige kibedam korjamine käis juulis, mil farmiomanik ka ise perega vagude vahel istus ja n-ö nobedate näppude voorus osales. Nüüd, augustikuus alustas Merle kartulivõtuga ja sügisel saab ta jätkata kõrvitsate korjamisega.

Maasikaid on ta kõik need aastad korjanud Helsingi lähedal asuvas talus. «Hommikul kell kuus või seitse lähme põllule, siis korjame umbes viis-kuus tundi. Kui on väga palav, siis on päevane aeg vaba,» kirjeldab Merle oma päevakava. «Õhtul kell 17-18 lähme uuesti ja siis korjame umbes neli tundi.»

Poolakate pealetung

Kõige raskemaks peab ta töö juures varakult ärkamist ning seda, et töö on rutiinne. «Lõpuks töötab ära ka – iga päev sama töö. Aga sellega on nii, et kui on raske ja valus, siis tuleb üks vaba päev vahele võtta ja raskused ununevad ära,» on Merle siiski optimist. Seljavalud teda eriti ei kimbuta. «Korjan erinevates asendites – külili ja käpuli jne. Esimest korda tulijatele on esimene nädal raske – kõik kohad valutavad. Aga selle tööga harjub ära.»

Talus, kus Merle töötab, on kõik abitöölised eestlased. Küll aga on ümberkaudsetest farmidest kuulda, et tööle on võetud aina enam poolakaid. «Nad tahavad töö eest vähem raha saada kui eestlased,» nendib Merle. Lähedal asuv Ingmani jäätisetehas on omale tööjõudu palganud aga hoopis kaugemalt – Taist.

Seda, et Eestist pärit marjakorjajaid oleks viimastel aastatel vähemaks jäänud, ei ole Merle täheldanud. «Need, kes on käinud, tahavad siia tagasi tulla.»

Teenistus on aasta-aastalt ka veidi tõusnud, sõltudes tööl oldud tundidest ning korjatavast kogusest. Keskmiseks töötasuks kuus on Merle sõnul 1000 eurot ja üle selle.

Kuigi Eestis võis ta sellisest palgast vaid und näha, lubab arvutiteenindust ja ärikorraldust õppinud ning Eestis küünetehniku ja lasteaia abiõpetajana töötanud naine paari aasta pärast päriseks kodumaale naasta.

Tudengile hea sissetulek

«Kuna olin sel hetkel tudeng ja muud sissetulekut ei olnud, oli kahe nädalaga Soomes teenitud 7000 krooni suur summa, mis ei jooksnud sugugi mööda külgi alla,» oli parem sissetulek peamiseks motivatsiooniks ka Karin Jõgile, kes Soomes kahel suvel marju noppis. Esimesel aastal korjas ta maasikaid väiksemas farmis, kus peale tema noppis marju veel viis inimest. Tööpäeva alustas ta alguses kell viis, hiljem kell kuus hommikul, et jõuaks ikka rohkem maasikaid korjata. «Et tööpäev võimalikult pikaks saada, alustasime võimalikult vara. Kell 14 läks juba nii palavaks, et tööd oleks olnud raske teha,» nentis Karin.

Maasikaid korjati sinistesse korvidesse ja just neist vagudest, kust farmiomanik oli palunud korjata. «Näpud pidid ikka kiiresti käima seal. Tehnika näidati ette, et kuidas maasikavart murda nii, et võimalikult kiiresti maasikad kätte saaks.» Pidev sundasend päädis õhtuks seljavaluga.

Karin leidis endas aga piisavalt motivatsiooni, et veel järgmiselgi suvel marju korjama minna. Siis töötas ta juba veidi suuremas farmis, kus peale eestlaste noppisid maasikaid ka kaks poolakat.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles