Üleeile kaitseministeeriumis toimunud tulistamis- ja pantvangiintsidendi kriisikommunikatsioon oli tagasihoidlik ning esimene ametlik teade saadeti meediale alles pärast intsidendi põhjustanud isiku hukkumist. Selle juhtumi puhul ümbruskonas elavate inimeste elu või tervis kriisikommunikatsioonist õnneks ei sõltunud.
Kriisikommunikatsiooni esmane ülesanne on alati inimeste elu, tervise ja vara säästmine, kuid oluline on ka riigi usaldusväärsus. Ametliku teavitamisega võimalikult kiiresti alustades on võimalik ennetada kuulujuttude levimist või asjatut paanikat. Vastuolulist infot levis meedias sellegi juhtumi puhul: majja sissetungija oli endine kaitseväelane ning ta tegi enesetapu.
Meediat ei saa väärinformatsiooni levitamises süüdistada, sest kui ametlikust allikast infot ei tule, hangitakse seda kättesaadavatest allikatest. Kui Tallinna südalinnas asuvast tähtsast riigiasutusest kostab kahe tunni vältel tulistamist ja plahvatusi ning inimesed ronivad akendest välja, siis ei ole võimalik ametliku teavitamise vajadust ignoreerida ning info andmisega venitamine näitab lugupidamatust inimeste vastu.
Relvastatud sissetung kaitseministeeriumi on seda laadi sündmus, mis ohustab meie turvatunnet ning mille kohta me vajame usaldusväärset ja kiiret infot, mitte ei rahulda lihtsalt oma uudishimu.
Järeldus peaks riigi jaoks olema ühene: lisaks jõustruktuuride väljaõpetamisele peab panustama ka kriisikommunikatsiooni harjutamisele ning ette valmistama rutiinsed tegevusjuhised.
Näiteks tuleks riigiasutuse vastu suunatud rünnaku puhul selle kohta anda võimalikult kiiresti ametlik teade, teavitada tuleb tänavate sulgemisest, liiklus- või muudest piirangutest ja juhistest. Kõike seda tegelikult õppuste käigus harjutatakse, aga miks päris elus siis teavitamine nii hästi välja ei kuku?
Tänavu mais-juunis toimus rahvusvaheline ja mitmeid riigiasutusi hõlmanud kriisiõppus, mille ühe osaõppuse käigus harjutati ka pantvangikriisi lahendamist. Õppuse käigus lahendati olukord loomulikult kiiresti ja osavalt. Kriisiõppuste juurde kuulub lahutamatult ka kriisikommunikatsiooni harjutamine, mis sujus samuti päris kenasti, kuid selle juures oli üks «aga».
Õppusesse ei kaasatud prokuratuuri põhjendusega, et see oleks olukorra liiga keeruliseks teinud. Paraku ongi reaalne elu keeruline: kui algatatud on kriminaalmenetlus, tohib informatsiooni avalikustada ainult prokuröri loal.
Igapäevaelus on kõige suurem teavitamiskogemus politseil, kelle pressiesindajad on harjunud kiiresti arenevate sündmuste ja meedia survega ning kellel on ka piisavalt pressiesindajaid, et suurte sündmustega hakkama saada.
Paraku ei ole politseil pärast kriminaalmenetluse alustamist enam õigust infot jagada ning teavitamise õigus ja kohustus on prokuratuuril, kes kriisikommunikatsiooniga silmanähtavalt hakkama ei saa. Siin on ainus lahendus koostöö, tegevuste planeerimine ja harjutamine.
Üleeilne intsident oli õpetlik juhtum turvalisuse eest vastutajatele ja loodetavasti teevad nad sellest õiged järeldused. Nii nagu me ootame, et Eesti ei muutuks paranoiliseks ja kõikekontrollivaks politseiriigiks, ootame avatust ning kiiret ja adekvaatset infot selliste sündmuste puhul, mis meid ühiselt muretsema panevad.
Kirsti Ruul on siseministeeriumi välja antud kriisikommunikatsiooni käsiraamatu üks autoritest.