Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sudoplatov Pätsi vastu: mida kirjutas Nõukogude spioon presidendi kohta

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
President Konstantin Päts pereliikmetega Toila rannas 1930. aastate teises pooles. | FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Mida väitis NSV Liidu kõige erinevamaid luureteenistusi juhtinud Pavel Sudoplatov oma paljukritiseeritud mälestustes president Konstantin Pätsi koostöö kohta Moskvaga, analüüsib ajaloolane Allan Käro.



Nõukogude luurajad pole oma mälestustes 1930.-40. aastate Eestit just ülemäära suure tähelepanuga hellitanud. Ka Sudoplatov, kes küll pühendab Balti riikidele suhteliselt palju ruumi, on konkreetselt Eestiga seoses piirdunud ühe lõiguga.



«Vahest kõige muljetavaldavam oli meie residendi V. Jakovlevi korraldatud koostöö Eestis. Ehkki Eesti president Konstantin Päts ei kirjutanud 1930. aastal alla värbamiskohustusele koostööks GPUga, oli ta sellest hoolimata meie rahalisel ülalpidamisel kuni 1940. aastani.



Kui ma õigesti mäletan, oli selle kohta koguni NSV Liidu valitsuse eraldi otsus. Päts represseeriti, kuid saatus hoidis teda. Ta elas kaua Venemaal ja suri pärast Stalinit. Vaieldamatult, inimesena oli ta moraalselt murtud ja kogu ülejäänud elu veetis ühes psühhiaatriahaiglas,» meenutas Sudoplatov.



Just 1930. aastal hakkas Nõukogude naftasündikaat Sojuzneft maksma Pätsile 4000 dollarit aastas, seega oleks nagu sõltumatu kinnitus Sudoplatovi väidetule olemas.



Ajaloolase Jaak Valge sõnul hinnatakse aga nii Vene kui Lääne-Euroopa uurijate seas Sudoplatovi mälestusi kurikuulsalt ebausaldusväärseks. Nii poleks nagu põhjust Nõukogude luuraja väidetut kuigivõrd tõsiselt võtta, eriti arvestades asjaolu, et selles küsimuses kirjutas ta asju, mida teada ei võinud.



Valge viitab tõigale, et Sudoplatov töötas 1932. aastani Ukrainas ja 1938. aastani ametikohtadel, kus tal Balti küsimustega pistmist polnud. Pole ka mingeid andmeid, nagu oleks naftasaaduste müügiga Eestis tegelenud keegi resident V. Jakovlev, samuti ei kajasta NSV Liidu välisluure ettekanded Eestist mingit tegevust Pätsiga seoses (Akadeemia 7/2007, lk 1478–1479).



Viimane väide ei ole siiski päris täpne. 1940. aasta 12. märt-sil teatas NKVD välisluure resident Vladimir Botškarjov Moskvasse: «Pätsile raha maksmise küsimuses teatas [kaubandusesindaja Pjotr] Krasnov mulle, et selle asja detaile teadis eelmine kaubandusesindaja [Vladimir] Parušin, väliskaubanduse rahvakomissariaadi endine töötaja Tšvjalov ja Passov, kes rääkis sellel teemal Krasnoviga. Peaksin vajalikuks selle asja detailid Passovi käest välja selgitada.»



Nii oli 1940. aastal NKVD välisluure Pätsi ja NSV Liidu rahalistest suhetest teadlik. Mida sellest täpselt teati, see  tsitaadist välja ei tule. Sudoplatov oli aga 1939. aasta maist välisluureosakonna ülema asetäitja ja selliste asjadega polnud tal mitte ainult võimalik, vaid lausa kohustuslik kursis olla.



Samas äratab tähelepanu üks asjaolu. Kuidas sai Sudoplatovil olla pool sajandit hiljem meeles, et see oli just 1930. aastal, kui resident Jakovlev Pätsiga koostööd korraldas?


Muud tema kirjeldatud Balti riikidega seotud sündmused – näiteks kohtumised Läti välisministri Vilhelms Muntersi, Balti riike puudutavad arutelud NKVD juhi Lavrenti Beria ja NSV Liidu valitsusjuhi Vjatšeslav Molotoviga – oli ta ise läbi elanud ja seepärast eeldatavalt mälus mingisuguses süsteemis.



See aastaarv oli aga täiesti kontekstiväline, lihtsalt üks number seotuna sündmusega, millest Sudoplatovil endal polnud mingeid mälestusi.



Tavaliselt ongi memuaaridel selleks koostajad ja toimetajad, kes kõiksugu fakte kontrollivad ja täpsustavad. Pätsist rääkiv lõik ilmus esimest korda Sudoplatovi teises raamatus (vaata lisalugu), kaks aastat pärast seda, kui ajaloolane Magnus Ilmjärv naftasündikaadi loo avalikkuse ette tõi.



Nii on põhjust kahtlustada, et võib-olla panid mälestuste koostajad kaks ja kaks kokku ja said vastuseks viis. Oli ju Sudoplatov ise selleks ajaks juba mitu aastat surnud ja koostajatel polnud enam kelleltki kontrollida, kas nende tehtud täpsustused on ka õiged.


Seetõttu võib täiesti olla, et Sudoplatov ei pidanud üldsegi silmas, nagu oleks resident Jakovlev kuidagi seotud naftasündikaadi looga.



Mälestuste väljaandjate eksitust on aga kerge mõista, sest kui muidu on Sudoplatov olnud küllaltki üheselt mõistetav – näiteks mainitud kohtumiste kirjeldused vastavad igati küsimustele «kus?», «millal?», «kes?», «millest?» –, siis Pätsist rääkiv lõik on märkimisväärselt krüptiline.



Tegelikult, mida selles lõigus üldse kindlalt on väidetud? Kui jätta kõrvale Pätsi elu lõpuaastate kohta käiv, siis on ainus täiesti kindel asi, et teda ei värvatud («ei kirjutanud alla värbamiskohustusele koostööks»).



Kuigi väide Pätsile raha maksmisest («oli meie rahalisel ülalpidamisel») kuni 1940. aastani on esitatud kindlas kõneviisis, mahendab järgmine lause seda tunduvalt («kui ma õigesti mäletan»).



Mida aga tähendab «koostööd korraldama» (võib tõlkida ka «koostööd organiseerima, looma, sisse seadma»)? Selle mõiste alla mahub nii põhjalike läbirääkimiste pidamine kui ka nimekaartide vahetus või purgi kalamarja kinkimine.



Küsimusele saaks mingilgi määral vastata, kui oleks teada, kes resident Jakovlev tegelikult oli. Magnus Ilmjärv pakub välja, et tegemist oli Soomes 1930. aastate alguses NSV Liidu sõjaväeluure residendiks olnud Aleksandr Jakovleviga.



Jaak Valge valik on Vassili Jakovlev, kes 1939–1940 töötas Terentjevi varjunime all NKVD välisluure residentuuris Lätis ja 1940–1941 Soomes.



Võib välja pakkuda veel ühe kandidatuuri, mis iseenesest pole millegi poolest rohkem tõestatud kui Ilmjärve või Valge oma, kuid vastab vähemalt enamikule – täpsemalt öeldes kõigile peale aastaarvu 1930 – Sudoplatovi mälestusteraamatus äratrükitud tekstis toodud vihjetele.



Aastatel 1932–1934 oli NKVD välisluure residendiks Eestis Dmitri Feditškin, kes siin tegutses Sokolovi varjunime all. Seega oli ta residendiks Eestis ajal, kui tšekistid tegutsesid GPU nime all.



Täpsemalt oli see küll OGPU (Ühendatud Riiklik Poliitiline Valitsus), kuid esitäht jäeti tavakasutuses tihti ära, sest see ilmus sinna 1923. aastal puhtformaalsetel põhjustel ehk seoses NSV Liidu moodustamisega. NKVD ehk siseasjade rahvakomissariaadi katuse alla koliti 1934. aastal.



Teise maailmasõja ajal, alates 1942. aasta jaanuarist töötas Feditškin NKVD 4. valitsuses osakonnajuhataja asetäitjana. 4. valitsuse ülesandeks oli luure-, terrori- ja diversioonitegevus vaenlase tagalas ning selle ülemaks oli Sudoplatov.



Kuna 4. valitsuse tegevuspiirkonna ehk vaenlase tagala hulka kuulus ka Eesti, siis on enam kui tõenäoline, et Feditškini kunagised kogemused Eestis võisid ka Sudoplatoviga jutuks tulla.



1943. aasta novembrist oli Feditškin aga välisluure residendiks Bulgaarias ja seda Jakovlevi varjunime all. Arusaamatuks jääb siiski, miks pidi Sudoplatov teda oma mälestustes just selle nimega kutsuma.



Igal juhul polnud tegu salastatuse nõudega, sest Feditškin oli 1984. aastal avaldanud oma nime all raamatu, kus muu hulgas on juttu ka tema residendiajast Eestis.



Muidugi, kui eeldada, et Sudoplatovi mälestuste väljaandjad lisasid omaenese tarkusest sinna aastaarvu 1930, siis ei saa kindel olla, et nad pole kuidagi «täpsustanud» ka residendi nime. Ja selline võimalus teeb muutujate arvu juba nii suureks, et igasugune analüüs on võimatu.



Kokkuvõtteks võib aga nentida, et naftasündikaadi afääri tõttu on tagaplaanile jäänud see, mida Sudoplatov tegelikult Pätsi-lõiguga mõelnud on. Lõigu võtmefraas «muljetavaldav koostöö» eeldab ju võrdlust millegagi.



«Meie positsioon Lätis oli tunduvalt tugevam kui teistes Balti vabariikides. Siin me toetusime kommunistlikule parteile, võimsale töölisliikumisele, aga samuti kasutasime valitsevates ringkondades olevaid vastuolusid. Meiega tegid aktiivset koostööd Läti välisminister Vilhelm Munters ja sõjaminister Janis Balodis. Meil olid ka salajased usalduslikud suhted Läti presidendi Karlis Ulmanisega /.../, kellele me osutasime märkimisväärset finantstoetust.


Nende eesmärkide jaoks oli NKVD residendil I. Tšitšajevil Riias spetsiaalne rahandusasutus,» meenutab Sudoplatov vahetult enne Pätsist rääkivat lõiku.



Riigiarhiivis olevatest NKVD toimikutest selgub, et NKVD välisluure positsioonid Eestis olid tõesti märkimisväärselt tagasihoidlikud. Nad polnud läbi 1930. aastate teab mis silmapaistvad, kuid residentuuri sulgemine 1938. aasta alguses ja kohmakas taastamine 1939. aasta sügisel mõjus olemasolevalegi halvasti.



Sudoplatovi väitel tegi Moskva just Muntersile 1940. aasta suvel panuse, pakkudes talle liidrirolli Lätis. See tagas, et lõhenenud Läti valitsus allus Nõukogude ultimaatumile. Ulmanis andis küll käsu kaitseliitlased relvastada, kuid NSV Liiduga koostööd teinud kindral Balodis tagas viimastelt relvade äravõtmise.



Seega, Sudoplatovi Pätsist rääkiva lõigu eesmärk on väita, et Eestis polnud kogu seda vaevanägemist vaja. Päts tegi kõik Moskvale vajaliku ja selleks polnud vaja teda isegi värvata.



Kolm raamatut


Aastatel 1991–1995 linti loetud Pavel Sudoplatovi mälestused on vene keeles avaldatud kolmes raamatus: 1996. aastal ilmus «Luure ja Kreml» (veel enne anti see välja inglise keeles), 2001. aastal «Salajase sõja ja diplomaatia erinevad päevad. 1941. aasta» ja 2005. aastal «Võit salajases sõjas. Aastad 1941–1945».



1996. aastal surnud Pavel Sudoplatovi eluajal ilmus tema poja Anatoli Sudoplatovi koostatuna vaid esimene raamat, teised pani Anatoli Sudoplatov kokku koos


V. Zenkoviga, toetudes salvestustele ja päevikutele.



Vähemalt Balti riike puudutavas osas on kahe viimase raamatu pealkirjas antud aastaarvud eksitavad, jutt käib aastatest 1939–1940.



Esimeses ja teises raamatus avaldati erinevad Balti riike puudutavad episoodid, mille kolmanda raamatu väljaandjad koondasid kokku ühte terviklikku peatükki, kuhu lisati veel mõned seigad.



Konstantin Pätsi puudutav lõik ilmus esimest korda teises raamatus (leheküljel 114) ja kolmandas on see esitatud muutmata kujul (lehekülgedel 107–108).



Erakordne elulugu


Pavel Sudoplatovi elulugu ja teenistuskäik on isegi Nõukogude standardite järgi erakordne. 1907. aastal Ukrainas sündinud Sudoplatov liitus juba 12-aastaselt Punaarmeega.


Alates 1921. aastast töötas julgeolekuorganites Ukrainas ja 1932. aastast Moskvas OGPU välisluureosakonnas.



1935–1938 viibis Lääne-Euroopas, kus imbus Ukraina iseseisvuse eest võitleva organisatsiooni OUN liidri Evhen Konovaletsi lähikonda. 23. mail 1938 tappis Konovaletsi Rotterdamis.



Jõudis tagasi Moskvasse, kus pärast eelmise juhtkonna arreteerimist juhtis 1938. aasta lõpus mõned nädalad NKVD välisluureosakonda. Seejärel kõrvaldati töölt ja ootas arreteerimist. Siseasjade rahvakomissari Lavrenti Beria vahelesegamisel ennistati tööle.



10. mail 1939 määrati välisluureosakonna ülema asetäitjaks. Korraldas Jossif Stalini konkurendi Lev Trotski mõrvamist. 1940. aasta suvel jäi operatsiooni juhtimisest Beria käsul eemale, sest saadeti Lätti.



Kuni arreteerimiseni 1953. aastal töötas kõige erinevamatel ametikohtadel julgeolekusüsteemis. Näiteks Teise maailmasõja lõpuaastatel juhtis korraga viit allüksust, teiste seas Saksa vägede tagalas diversiooniga tegelevat teenistust. Teda peetakse ka NKVD eriüksuste alusepanijaks.



Sõja järel juhtis aatompommi loomisega seotud teenistusi. Osales Leedu vastupanuliikumise mahasurumises.



1953. aastal ei lastud teda koos Beria ja viimase lähikonnaga maha, vaid pandi 15 aastaks vanglasse. Teda ei rehabiliteeritud ka perestroika ajal, seda tehti alles pärast NSV Liidu lagunemist. Suri 1996. aastal.


Tagasi üles