Dante Alighieri jõudis enne «Jumaliku komöödia» algusridades kirjeldatud «keskea tumenevasse metsa» eksimist mäletatavasti kirja panna oma esikteose «Uus elu». Vita nuova’st soiub ka PÖFFil linastuva Katja Šagalova «Ükskord provintsis» peategelaste vennaskond. Ainult et donna Beatrice’i asemel läheb käiku iga esimene naisterahvas. Parima sõbra naine või koguni ämm, kel kogemata intellektuaalsed hobid, võib asja ära ajada.
Nagu ikka, sisaldab PÖFFi seekordne vene valik eri tasemel asju. Pole ju mõeldav, et jooksev uudistoodang üksnes kuldmune produtseeriks. Isegi mitte musta kulla elik naftarikkas Venes. Näiteks Aleksandr Proškini Valentin Rasputini «Ela ja mäleta» ekraniseering on piisavalt teatraalne, selle asemel võinuks ka midagi muud valida.
Samas on õnnestunud tänavuse festivali kavva saada vene uuema filmi hetkeseisu ilmselt kõige olulisemad, enim kõneks olevad filmid. Kirill Serebrennikovi «Jüripäev», Katja Šagalova «Ükskord provintsis», Mihhail Kalatozišvili «Metsik väli», Aleksei German noorema «Pabersoldat». Puudu olevatest saaks nimetada esmajoones üksnes Bakur Bakuradze «Šultest».
Ei jaga erilist vaimustust «Šultesest». Muidugi, Bakuradze töö eristub teataval määral idanaabri teiste uudisfilmide seas sooviga kujutada halli argipäeva ja tavainimese igapäevaelu rõhutatud kiretusega. Ainult et see n-ö tavainimene on Baku-radzel üksiti taskuvaras. Näidata poolteist tundi tavalise taskuvarga elu pole aga eriline kunst, kriminogeenne pakub ikka huvi. Hoopis keerukam kunst oleks köita vaatajat pooleteiseks tunniks tõesti tavalise inimese tavalist elu jälgima.
Samuti ei kuulu ma German noorema austajate ringi. Põhjused on küll teised. Tema «Pabersoldatist» võiks ilmsesti leida ridamisi käsitöönduslikke nippe, kuidas üht või teist stseeni ekraanil lahendada. Tervikuna mõjub aga uus film pigem maneerlikult (nagu oli seda ka Germani eelnev «Garpastum», kus moodne vutimäng tituleeriti sügavmõttelis-tähendusrikkalt ja ladinapäraselt peenutsevalt harpastumiks).
Mis veelgi olulisem: nn kuldsete kuuekümnendate, nõukogude sulaaja kuvandi kui ajastumüüdi ümbermõtestamist (millele filmis vaata et otsesõnugi osutatakse) «Pabersoldat» kuigivõrd pakkuda ei suuda. Erinevalt sellest mõtteainesest, mida võimaldab ajastu-ikoonide Bulat Okudžava (kelle laulust pärineb filmi pealkiri) ja Marlen Hutsijevi (kelle «Juulivihmast» pärineb piknikuepisood) endi looming.
Seevastu Mihhail Kalatoziš-vili «Metsikule väljale» tasuks tähelepanu pöörata. Siin pole küll «Jüripäeva» ambitsiooni ega haaret, võrreldes Serebrennikovi tööga on Kalatozišvili film pigem üks lihtne eskiis, aga teisalt teeb just see pretensioonitus filmi sümpaatseks. «Metsikut välja» on iseloomustatud kui eksistentsiaalset draamat. Noor vene arst keset (kasahhi) steppi, selle avarustes. Mida otsib mees sellest võõrast keskkonnast, kas ka «uut elu» nagu «Ükskord provintsis» tegelased? Miks on ta seal kaugel stepis, mis ootab teda selles metsikus maailmas (ei hakka siinkohal filmi sündmustikku ette ära rääkima)?
Ning lõpuks Serebrennikovi «Jüripäev». Vägagi erinevaid arvamusi ja teravat poleemikat, vaata et risti vastupidistki mõistmist põhjustanud film. Samas jälle ilmsesti viimase aja tuumakaim idanaabri film. Ja võrreldes Šagalova filmiga «Ükskord provintsis» režiiliselt märksa kindlakäelisemalt ja stiilsemalt läbi viidud. ¹
«Jüripäeva» alguskaadrites sõidab kuulsust kogunud lauljatar Jurjev-Polskisse. Ta on sealt pärit. (Muide, selle lähistel on ka stsenarist Juri Arabovi suvekodu.) Nüüd, enne Euroopa ooperilavade vallutamist, on ta otsustanud ka pojale näidata, kust on nad pärit, kus on nende juured, mis pinnasest on nad sirgunud. Jurjev on Moskvast umbes 200 km kaugusel, aga see teekond viib neid vähemalt 20 aasta tagusesse minevikku, nagu filmi alguses tähendusrikkalt öeldakse.
Hüvastijätt sünnikodu ja kodumaaga kujuneb oodatust pikemaks. Tõtt-öelda tulevane Viini ooperiprimadonna Jurjevist kaugemale ei jõuagi. Mitte et see provintsilinn talle nii kangesti meeldiks. Põhjus on muus. Kodumaa pinnas, kust jõudu ammutada ja millele toetuda, osutub tegelikkuses hoopiski põhjatuks soomülkaks, mis filmi kangelannat enesesse imeb. Ega naine lõpuks enam eriti üritagi sealt õudsest provintsilinnakesest pääseda. Mine tea, vahest kisuks rabelemine teda veelgi sügavamale sohu? «Patriootiline tragikomöödia,» nagu on «Jüripäeva» kohta öeldud vene filmipressis.
Šagalova filmil «Ükskord provintsis» on õige mitmeid kokkupuutepunkte «Jüripäevaga». Võiks koguni väita, et tegu on kahe variatsiooniga samal teemal. Ka siin on sügav ja põhjatu provints, millest pole pääsu, kust pole tagasiteed «suurde maailma». Erinevalt «Jüripäeva» paraboolsusest on Šagalova linalugu aga sotsiaalkriitiliselt konkreetsem.
«Ükskord provintsis» toob vaatajani postsovetliku maastiku kunagise impeeriumi järelmitega. N-ö internatsionaalne rahvaste sõprus, migrandid ja skinhead’id. Peategelaste sõpruskond-vennaskond on tegelikult läbi teinud Tšetšeenia sõja õudused, sealt kuidagi eluga pääsenud (kuigi füüsiliselt-vaimselt armistudes), nii et tähistavad nüüd seda pääsemist kui oma ühist sünnipäeva. «Kohutav uni on möödas, algab uus elu,» kordavad nad justkui mingit mantrat. Ainult et seda uut elu ju pole. Sestap nad kordavadki.
Nii «Jüripäeva» kui «Ükskord provintsis» on süüdistatud, et tegu on tšernuhha ehk kõike paksult tumedates toonides kujutavate linatöödega. Küsimus pole aga pelgalt mullu Aleksei Balabanovi poolt filmiga «Last 200» taasavastatud stilistikas või moevoolus. Vaid selle kujundlikult väljendades «uue elu» puudumises. Kaugemate perspektiivide ja sihtide puudumises. Et ühiskonna demokratiseerimise ideed ja lootused on osutunud postsovetlikus tegelikkuses pigem iseenda karikatuuriks. «Uue» puudumisel jääbki kõik, nagu on olnud, midagi ei muutu ja provintsimülkast pääsu pole.
Millele viitab ka «Jüripäeva» pealkiri. Paraku pole see PÖFFi raames eriti õnnestunult tõlgitud. Kuigi filmi tegevus hargneb Jurjevi-nimelises linnakeses, tähendab venekeelne «Jurjev den» siiski jüripäeva. Vene jüripäeva. 23. aprill on olnud iidsetest aegadest uute suiliste palkamise, sulaste kohavahetuse päev. Vene kontekstis, pärisorjuse ja sunnismaisuse tingimustes on jüripäeval aga teine tähendus – et loodetud tulevikumuutuste asemel jääb kõik ikka vanaviisi.
Lõpetuseks intelligentsist. Venes levinud intelligentsi rahva sekka minemise idee väljendub «Jüripäevas» kõige otsemalt selles, kuidas ooperiprimadonnast saab filmi lõpus kirikukoori lihtliige. Nimetatud idee on mulle ikka kaugeks, arusaamatukski jäänud. Intelligentsi roll on olla intelligents. See ei ole tautoloogia, rahva sekka sulandudes intelligents lihtsalt lakkaks olemast.
Intelligentsi suhted oma rahvaga on ilmselt keerukamad ja vastandlikumad. Olgu või näiteks Thomas Mann ja tema vahekord oma sünnilinna Lübeckiga või siis nende suhete kirjanduslik väljendus «Tonio Krögeris». Nii ongi Serebrennikovi «Jüripäevas» rahva sekka sulandumise idee pigem paroodiana esitamine tegelikult igati mõistetav. Sest muide, nende vajaka olevate uute sihtide ja horisontide teadvustamine oleks just üks intelligentsi rolle. Nii et vara, seltsimehed, oleks intelligentsi rahvaga sulandada!
• Tänavuse PÖFFi kavas on ligemale 250 täispikka filmi 75 riigist, sh Costa Ricast, Liibanonist, Burkina Fasost ja Sri Lankast.
• 15 filmi kandideerivad eri kategooriates ka Euroopa Filmiakadeemia auhindadele, neist viis – «Il Divo» (Itaalia), «Seinte vahel» (Prantsusmaa), «Gomorra» (Itaalia), «Happy-Go-Lucky» (Inglise) ja «Valss Bashiriga» (Iisrael) – parima filmi tiitlile. 25 filmi on esitatud võõrkeelse filmi Oscarile.
• Nimekamad külalised on hollandi režissöör Jos Stelling, gruusia režissöör Nana Džordžadze ja vene filminäitleja Lidija Fedossejeva-Šukšina.
• Festivali fookusriigid on Türgi ja Argentina, esimest korda on PÖFFil Põhja-Ameerika sõltumatu filmi programm.
• Esimest korda toimub PÖFFi filmikool, teemadeks režii, dramaturgia, stsenaristika, low-bud-get’- tootmine ja kriitika. Juba seitsmendat korda leiab aset Baltikumi uuemale toodangule keskenduv filmiturg Baltic Event. Selle raames toimub ka kaastootmisturg, mille fookuses on 12 arendusprojekti Kesk- ja Ida-Euroopast, Skandinaaviast, Baltimaadest ja Venemaalt. Eestist osutus valituks Eetriüksus OÜ projekt «Rahad ette» (produtsent Artur Talvik, režissöör Jaak Kilmi).
• Esimest korda ajaloos on PÖFF nii ulatuslikult esindatud Tartus – kolmes kinosaalis jõuab ekraanile ligemale 100 filmi.
• «Jüripäev», rež Kirill Serebrennikov
• «Ükskord provintsis», rež Katja Šagalova
• «Pabersoldat», rež Aleksei German noorem
• «Metsik väli», rež Mihhail Kalatozišvili
• «Ela ja mäleta», rež Aleksandr Proškin
• «Kärbes», rež Vladimir Kott
• «Kõik surevad, mina jään alles», rež Valeria Gai Germanika (Just Film)
• «Tuhkatriinu 4x4», rež Aleksandr Baršak ja Juri Morozov (Just Film)