Kvaliteetse söömise võimalikkus Eestis: tõestatud

Karl Martin Sinijärv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dion Hummer 
«Õgivad ja blogivad»
Jaaniranna 2011, 279 lk
Dion Hummer «Õgivad ja blogivad» Jaaniranna 2011, 279 lk Foto: Repro

Jahedam osa Euroopast lakkas toidunautimist häbenemast enam-vähem poole sajandi eest, öelgem pisut meelevaldselt, et kuninganna Elizabeth II valitsusajal. Aastasadu maailma viletsaima köögiga uhkeldanud Britanniasse jõudis toit ja arusaam sellest umbes biitlite aegu ja nagu näha Jamie Oliveri usinast puselemisest kas või koolitoidu rindel, jätkub juttu kauemaks.


Põhjamaad nägid samuti tubli paar aastakümmet magusat vaeva oma «uue ja põhjamaise» kulinaaria väljatöötamisega, aga nüüd särab Michelini tärne polaaröös nagu tatart. Isegi soomlastele jagub, ehkki üks tundmatuks jääda mitte soovinud Prantsuse poliitik püüdis toda maailma kehvima kõhukultuuri tiitlit just neile kaela määrida. Nojah, Eestis polnud ta ju käinud.

Ürt! Vein!

See selleks, toiduteadlikkuse tõusuga käsikäes ujutas paarkümmend aastat tagasi lugemisletid üle avanenud silmega võhikute vaimustunud söömaraamatute hiidlaine. Mis mõningase hilinemisega ka Eestisse jõudis. Provence! Toscana! Ürdiaiad! Elus vein! Päevitunud vanamehed trühvlikoertega!

Imepärased kogemused selleks ongi, et inimmeeled vallutada ja ääretult armas, kui võetakse vaevaks ilu ja maitsvust ligimestega jagada. Osava otsimise korral leiab eesti keeldegi tõlgitud Vahemere-hõllandamise murdosast teoseid, mis suu ja muu vett ja mett jooksma panevad. Mis omakorda tekitas juba ammu ehteestilikke mõtteid, et oh-jah, kuidas küll neil seal ja miks küll meil siin hoopis teisiti.

Väga põhjas

Millised mõtted lähemal vaatlusel natuke napakaks osutuvad, kuna ei saa jätta rõhutamata: väheke maakaardiga tutvudes näeme, et Eesti näol on tegu maailma kolmanda põhjapoolseima riigiga. Kõik ülejäänud riigid, kui Soome ja Island välja arvata, ulatuvad kaugemale lõunasse kui meie.

Ja mida siit jäiselt paeveerelt, igikeltsa serva alt, sookailude ja vaevakaskede vahelt nii väga siis loota, eks ole. Imelised aroomid puude vilus ja pererestoranide kutsuvad köögid jäägugi kaugeks ja kättesaamatuks unistuseks. Virin-virin, vääks-vääks, saatustest troostituim sündida söödikuks Eestis.

Ei ole nii. Mõistagi võib Eestis endiselt siseneda ühiskondliku toitlustamise asutusse ning saada vähese raha eest kaheksa keedukartuli ja kulbitäie halli mössi õnnetuks omanikuks.

Aga mitte ainult. Vahemere põhjakallas ja Läänemere lõunakallas on mõlemad ilusti Euroopas ning (lõuna)euroopalik suhe endasse ja sellesse, mida ja mil moel enese sisse panna,  juurdub ka meie kivisevõitu mõttemullas. Toit on ikkagi märksa enam kui vaid keha kütus – just nagu luule on rohkem kui süsteemselt järjestatud kirjamärgid ning sulgpall parem kui keks.

Oleme Euroopa Liidus ja NATOs, kasutusele on võetud euro, meil on peaminister, kes suudab kuus tundi järjest jalgrattaga sõita (kunagi saame ka sellise, kes kuus tundi järjest mõelda mõistab, ning ajakirjaniku, kes seda kajastada jaksab) – järgmiseks suureks eesmärgiks võiks olla kõht täis süüa. Korralikult, täie teadlikkuse ja naudinguga. Seepi on juba söödud, nagu «Rehepapist» mäletame.

Eesmärgi poole liikumisest annavad märku nood kaks kirjatööd, mis tänase mõlgutuse inspireerisid. Nende teostega saab edukalt koos liikuda nende juurte juurde, ja eriti suvel. Üks viib meid kodumaa idaranda, Peipsi veerele vanausuliste manu ja teine Eesti põhjapoolsesse otsa, raamatu autoriks oleva ameerika buldogi koju.

Et ajakirjanikud raamatuid teevad, tuleb teinekord ikka ette, aga koerad kirjutavad neid harvem. Abikelner Hummeri looming annab kaniinse literatuuri suhtes kõvasti lootust – kardan vaid, et mõni lugeja võib kaanel autorinime Dion Hummer ja ilusate inimeste pilti nähes pidada asjakest üheks paljudest võõramaa kokaraamatutest.

Olgu siis öeldud, et blogimaailmast on kaante vahele toodud ühe pühendunud ja põneva eestimaise pererestorani lugu kõige jabura ja lustakaga, mis sinna juurde käib. Hea jupphaaval lugeda, nõnda nagu ta ka kirjutet.

Sõida Eestis

Paremad kokaraamatud – ja jätame retseptid täiesti kõrvale, need on mõlemas raamatus suurepärased – pakuvad alati hea sissevaate tolle inimkillu ellu, kelle abil nad tehtud on, olgu selleks siis üksik ülemkokk või ülemaailmne juutlus (jah, ka viimasest olen just kokaraamatu vahendusel parima pildi saanud).

Ja mu meelest on nois teostes tähtsaim see, et need kinnitavad usku, nii vana kui uut. Usku sellesse, et kui silm särab ja mõte liigub, saab Eestis head toitu kasvatada, valmistada, manustada ja raamatusse raiuda. Kes ei usu, peab kohe minema ja järele maitsma.

Eestis jõuab igale poole ja tagasi isegi ainsa päevaga, pikem lõunasöök sisse arvatud. Mina loodan, et vahemerelised kultuurituuled toovad meile MerMeri tegijate moodi mõtteid ka edaspidi ja kui need mõtted haakuvad idapoolse (toidu)traditsiooni paremate paladega, siis saab Eesti köök ülivägeva jume.

Kultuur ei ole sedapuhku mitte raamatuis, vaid raamatute taga. Mindagu ja maitstagu järele.
Sest eks kirjutanud juba Gustav Suits: «Itaalia – nii olgu Eesti tulevik!» Kulinaarses plaanis pole sugugi paha mõte.

Uus raamat

Birgit Püve, Viktoria La­dõnskaja, Annika Haas  
«Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda»
Ajakirjade Kirjastus 2011, 188 lk
Dion Hummer
«Õgivad ja blogivad»
Jaaniranna 2011, 279 lk

 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles