Kui tuleks nimetada Eesti taasiseseisvusaja majanduselu kolm kõige iseloomulikumat joont, oleksid need fikseeritud rahakurss, tasakaalus eelarve ja liberaalne majanduspoliitika.
20 aastat – rahareformist rahareformini
18. august 2011, 13:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2010. aasta lõpus oli Eesti valitsussektori võlakoormus Euroopa riikide seas madalaim – 6,6 protsenti SKTst. Väikese laenukoormuse ja ranges tasakaalus riigieelarve poliitikat on Eesti valitsused ajanud kogu taasiseseisvusaja.
Riigi kulude-tulude tasakaalu nõude tingis 1992. aastal kasutusele võetud valuutakomitee süsteem, mis sidus krooni jäigalt Saksa marga ja hiljem euroga.
«Valuutakomitee on süsteem, kus keskpanga roll on väike, keskpank ei saa anda valitsusele laenu ega muud moodi välja aidata. Et kroon püsiks, pidi eelarve olema tasakaalus,» ütles endine peaminister ja praegune kaitseminister Mart Laar.
Laar märkis, et valuutakomitee valik Eesti oma rahale üleminekul polnud juhuslik. «Valuutakomitee oli teatud mudel, mis oli karm, aga efektiivne,» meenutas Laar. «See sai teadlikult valitud, et Eestit edasi viia. See käis läbi mitme otsustaja, kõige rohkem aitas selle mudeli valikule kaasa Ardo Hansson, toonane Eesti Panga nõunik ja paljude valitsuste majandusnõunik.»
1992. aastal valitses riigis hüperinflatsioon, umbes 1000 protsenti. Endise Nõukogude Liidu majandus käis alla, rubla kaotas väärtust ja sama languse tegi läbi Eesti.
«Iga otsus tehakse alati mingis taustsüsteemis ja valuutakomitee kasutuselevõtu ajal oli taust selline, et Eesti oli inflatsioonikeerises, millest välja tulemiseks on kõige olulisem läbi lõigata inflatsiooniootused,» kommenteeris SEB ökonomist Hardo Pajula.
«See on aga keeruline ülesanne,» tõdes ta. «Keskpank võib küll öelda: «Nii, nüüd alustame jälle otsast, viime eelarve tasakaalu ja võtame rahapressilt tuure maha.» Aga see sarnaneb kahtlaselt kroonilise alkohooliku lubadusega joomine maha jätta.»
20. juunil alanud rahavahetus paiskas ringlusse 593 miljonit krooni. Eesti oma raha tõi mõne kuuga kaasa ka inflatsiooni kiire pidurdumise, sest riigis polnud enam raha, mida kulutada.
Üks lihtne näide toonaste kriisiaastate pöörase hinnatõusu kohta. Kartulikilo maksis oktoobris 1988 keskmiselt pool rubla ehk 50 kopikat. 1991. aastaks oli hind kasvanud 2 rubla ja 50 kopikani ning aasta hiljem tuli välja käia juba kroon ja 20 senti ehk 12 rubla.
Ilmselgelt ei maksa alahinnata otsuseid teinud poliitikute julgust.
«Ega keegi meid ei usaldanud,» nentis Laar. «Et Eesti riik jõuab mingile tasemele, et üldse sellest olukorrast välja ronib – seda ei uskunud keegi. Me olime endine Nõukogude Liidu vabariik ja pidime selleks ka jääma.»
Laari sõnul oli krooni esimeseks aastapäevaks selge, et rahareform õnnestus ja kroonist on saanud usaldusväärne raha. Riigieelarve ja inflatsioon oli saadud kontrolli alla ning esimesed pangakrahhid üle elatud.
Lisaks õnnele ja julgusele oli oma osa ka soodsal majandustsüklil.
Eesti Panga endine asepresident Märten Ross kirjutas krooni 15. aastapäeva ettekandes, et 1991. aasta teises pooles alanes rubla väärtus kiiresti, rubla kukkumine pidurdus aga 1992. aasta esimesel poolel.
«Majandus jõudis varasemast, ebastabiilsust soodustavast rahapoliitikast tulnud šokist suveks juba läbi töötada, samas kui uus šokk alles ootas ees. Selles mõttes oli 1992. aasta varasuvi ka viimane hetk kasutada seda ajutist võimalust,» kirjutas Ross.
Enamik ka praegu kehtivaid majanduspoliitika tõdesid saidki paika taasiseseisvuse esimeste aastatega. Juunis 1992 kadus ettevõtete ja 1993 eraisikute progresseeruv tulumaks. Laari valitsus kehtestas 1994. aastast ühtse proportsionaalse 26-protsendise tulumaksu.
Kuigi maksumäära on hiljem kärbitud, püsib Eestis siiani astmeteta maksumäär. Samast ajast tänaseni on sotsiaalmaksu määr 33 protsenti. Kadusid tollimaksud ja valitsus algatas ulatusliku erastamise.
Eesti Panga pressiesindaja Viljar Rääsk märkis, et valuutakomitee valmistas Eesti ühiskonna ette eluks rahaliidus, kus pole võimalust valuutakursiga majandust kohandada.
«Euroala liikmena lööb Eesti kaasa globaalse tähendusega otsuste langetamise juures,» ütles Rääsk. «Kui krooni ajal oli rahapoliitika meile n-ö jumalast antud, siis nüüd oleme ise otsustamise juures.»
ARVAMUS
Janno Reiljan
Tartu Ülikooli välismajanduse professor, endine Eesti Panga nõukogu liige
Jumala õnn, et valuutakomiteest pääsesime. See oli väga ohtlik, väliseksperdid hindasid seda juba 2004. aastal kõige ohtlikumaks valuutasüsteemiks. Kuna eurole üle minnes sellest pääsesime, on see mullune lumi. Olgu muld talle kerge!
Eestit iseloomustab arenguideede puudumine – nii palju kui raha tuleb, nii palju teeme. Miks on Euroopa arenenud riikide eelarvedefitsiit suurem? Sest arengu jaoks on midagi vaja teha. Kui Tallinna-Tartu maanteel saab mõni inimene surma, siis karavan seisma ei jää, hoiame aga kokku ja teid korda ei tee. Eesti koolid pole korras, aga vanasti olid veel kehvemas seisus.
Valitsus on hoidnud eelarvet tasakaalus, sest pole ideid. Teine asi on Eesti rahva täielik huvipuudus riigieelarve vastu. Kui pensioniiga tõsteti 63-lt 65-le, oli ametiühingute piketil 20 protestijat.
Kokkuhoid ise ei ole väärtus, kui see koonerdamiseks läheb. Nüüd võiks eesmärgiks võtta, et Eesti riigis võiks olla hea elada.