Ta on omaealiste noorte hulgas täiesti omanäoline nähtus. Tagasihoidlik, ent ometi suur autoriteet igas eas inimestele. Ta on kõigile hea eeskuju, ent kes ta on?
Eesti noorim muuseumiomanik mõjub kui hea eeskuju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puust käsitsi valmistatud muuseumisilt juhatab päevinäinud punast värvi kultuurimaja juurde. Õiget teed sinna ei lähegi, vaid vantsida tuleb paar meetrit üle muru. Juba eemalt meid märganud noormees astub vilkal sammul ligi, viskab käe pihku ja tutvustab ennast.
«Tere, mina olen Ründo,» ütleb ta. Sellel 17-aastasel noormehel on Järvamaal Koigi vallas Päinurmes päris oma muuseum.
Ründo Mülts, kes möödunud nädala reedel konkursi «Hea eeskuju» võitjaks kuulutati, on alguses soliidselt tagasihoidlik. Ent vaevalt on ta jõudnud üle muuseumi lävepaku astuda, kui noormees oma käitumises kannapöörde teeb ja ohtralt jutustama hakkab. Vanas kultuurimajas levivat hõngu võib kirjeldada kui näiteks armsa vanaema kapi lõhna.
Ja juba avab Mülts esimese toa ukse, kus ühe ruutmeetri suuruses ruumis istub endise metsavenna riietes mannekeen, sigaret suus. «See siin on metsavenna punker,» selgitab noormees.
Keldrist kultuurimajja
Kaardikepp käes, et tähtsamaid eksponaate paremini näidata, juhatab Mülts külalise trepist üles järgmisele korrusele. Kokku on muuseumis kuus tuba, mis kõik eri ajastute esemetega sisustatud.
Esimeses toas, kuhu sisse astume, on nii vanu dokumente kui ka mööblit. Näiteks vana mõisniku tool ja esimese Eesti aegsed hobusepassid. Iga eksponaat on varustatud oma saamislooga.
Samuti ripub muuseumi seinal ka president Toomas Hendrik Ilvese ja presidendiproua Evelin Ilvese pilt. Ilves külastas muuseumi tänavu mais. Riigipead üllatasid noormehe suured teadmised oma kodukandi ajaloost, sest giidina oma muuseumis oli Mülts tõeliselt kaasakiskuv just hea ajalootundjana.
Kui palju asju kuuetoalises muuseumis kokku on, Mülts täpselt ei teagi. «Näiteks nädalavahetusel tuleb uusi eksponaate talutuppa,» räägib noormees ja lisab, et nüüd peab juba vaatama, milliseid asju on vaja, sest palju enam külaseltsi ruumidesse juurde ei mahu.
Asju hakkas Mülts koguma kümneaastaselt ja alguses seisid need noormehe enda kodumaja keldris. Kui seal aga juba kitsaks läks ja eksponaadid enam ära ei mahtunud, tuligi noormehele mõte, et võiks oma kogu ka teistele näidata.
Järgmises, käsitöötoas seisavad nurgas vanad õmblusmasinad, samuti vihmavarjud ja kahe vardaga kootud kindad. Eksponaate on tõesti palju. Suure ümmarguse laua peale on asetatud pulmakutsed eri aegadest.
Akna all laual aga on nõukogudeaegsed juuksuritarbed. «Neid kasutas koolidirektor ja ajas pea paljaks poisinolkidel, kes nurga taga suitsu käisid tegemas,» valgustab Mülts.
Vana valimisjaoskond ja muusikainstrumendid, näiteks 1920. aastatest pärit lõõts. «Mandoliin on selles suhtes haruldane, et hiir tegi sinna sisse pesa,» annab Mülts pilli raputades mõista, et pesa on siiani instrumendis alles.
Kivikirves kohal
Kõige vanem eksponaat – kivikirves – pärineb keskmisest kiviajast. Samuti on vanemaid asju ka Rooma-eelsest ajast.
Teadmiste toas istuvad kaks mannekeeni viisakalt koolipingis, pioneeride kaelarätid kaelas ja tunased koolivormid seljas. Laual lebab tahvel, millele kirjutati krihvliga. Samuti on seal esimene eesti aabits 1918. aastast.
Kõige suurema emotsionaalse väärtusega eksponaat Mültsi jaoks on aga kooli kroonika. «Seda on tervelt kaks korda päästetud ja eraldi sellele põlevasse koolimajja järele mindud,» selgitab noormees.
Tagumises koridori nurgas on maskuliinne poodnik sisse seadnud nõukogudeaegse poe. «Meie siin räägime, et poodnik peabki suur olema, et nokastunud meestele üle turja anda ja poest välja visata, kui vaja,» naljatleb Mülts.
Muuseumis on veel ka kolhoosniku korter, kus nõukogudeaegsete nõudega kaetud viisakas laud. «Sellel kolhoosnikul on ka oma ümbrikukogu, kus neid kokku umbes miljon,» räägib Mülts ja lisab, et need ümbrikud on tema käes hoiul.
«Siin on miinipilduja ning sakslaste kiiver ja venelaste kiiver,» osutab Mülts kaardikepiga järgmises sõjatoas olevatele eksponaatidele. Samuti on laual lehmakell. Mitte aga tavaline, vaid vanast mürsust valmistatud.
Kõige tähtsam eksponaat noormehele endale on muuseumis aga viinakortel 1845. aastast.
Varsti ajalugu õppima
Et selline ajaloohuvi Mültsil seitse aastat tagasi tekkis, selles on «süüdi» noormehe vanaema. «Ta on ka suur koduloohuviline ja olnud ka ajalooõpetaja,» ütleb nooruk.
Peale muuseumieksponaatide on noormehel ka suur mündikogu ja mitu kaustatäit uurimistöid alates Liivi sõjast kuni tänapäevani.
Mülts pole kuulnud, et mujal Eestis tegutseks tema kombel huvialasse kiindunud noori ajaloohuvilisi. «Ja need, kes kodukandi ajalugu ja jutte nii hästi teaks, on tänaseks juba siit ilmast lahkunud,» ütleb noormees.
Ei ole ime, et Paide ühisgümnaasiumi lõpetamise järel pooleteise aasta pärast soovib Mülts minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Praegused ajalootunnid koolis kipuvad poisile juba igavaks jääma.
Et Mültsi näol on omaealiste noorte hulgas tegu täiesti omanäolise nähtusega, seda kinnitas reedel ka riigikogu esimees Ene Ergma, kes Estonia teatris Eesti Vabariigi juubeliaasta lõpetamise üritusel noormehele suurt austust avaldas.
«Te ainult mõelge, millised inimesed meil Eestis on,» lausus Ergma, kes reede päeval noormeest Pärnus ka «Hea eeskuju» konkursi võidu puhul 20 000-kroonise stipendiumiga tunnustas.
«Hea eeskuju»
• Esmakordselt toimunud ja kõige laiapõhjalisema silmapaistvate noorte tunnustamise konkursiga «Hea eeskuju» tänati noori, kes on oma kodukandi ja kaaskondlaste hüvanguks teinud tegusid, mis on mõjutanud positiivselt kohalikku elu ja pälvivad tähelepanu.
• Konkurss kuulutati välja 7.10.
• Kokku laekus 52 lugu, mille esitasid nii õpetajad, sõbrad, maavalitsused kui ka õed ja vennad.
• Konkursi patroon oli riigikogu esimees Ene Ergma.
Allikas: PM