Liibüat 41 aastat juhtinud Muammar Gaddafi võimult tõukamine annab jõudu ja uut hoogu kõigile araabia kevade revolutsioonidele ning näitab, et juurdunud autokraatlikud valitsused ei ole võitmatud.
Analüütikud: Gaddafi kukutamine julgustab teisi araabia kevade liikumisi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gaddafi on Tuneesia endise riigipea Zine el-Abidine Ben Ali ja Egiptuse endise presidendi Hosni Mubaraki järel kolmas riigipea, kes on revolutsiooniga võimult tõugatud. Ben Ali oli Tuneesias võimul 23 aastat ja Mubarak Egiptuses 30 aastat.
Liibüa on maailmale näidanud, et isegi tugevat vastupanu osutavad režiimid on võimalik kukutada, kui rahval on tahet ja rahvusvaheline kogukond toetab uusi arenguid.
Liibüa olukorra teeb eriliseks asjaolu, et see on ainus araabia kevade revolutsioon, milles osalevad ka NATO väed. Ilma nendeta ei oleks Liibüa valitsusvastased edu saavutanud. Analüütikud on aga seisukohal, et suure tõenäosusega jääb see ka ainukeseks riigiks, kuhu lääneriigid sõjaliselt panustavad.
Samuti on Gaddafi võimu nõrgestamises suur roll majandussanktsioonidel ja naftatarnete katkestamisel, mille lääneriigid kehtestasid Liibüale. Süüria valitsuse nõrgestamiseks tuleks samu meetmeid rakendada, arvavad eksperdid.
Lähis-Ida ekspert Geoff D. Porter on seisukohal, et kui Jeemeni ja Süüria vabadusvõitlejad suudavad piisavalt kaua valitsusvägedele vastupanu osutada, on nad võimelised režiimid tõenäoliselt murdma.
Suuri muutusi on oodata ka neis araabia riikides, kus võimulolijad ei ole vahetunud. Olles näinud, kuhu represseeriv ja karmikäeline poliitika võib nad viia, on oodata uute suhtumiste esilekerkimist ka neis riikides.