Postimees.ee palvel Eesti 20 taasiseseisvusaastat analüüsinud Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduskonna dekaan Sulev Mäeltsemees kõrvutab meie arengut kuristiku ületamisega. Tema hinnangul võib ka praegune haldusreformiga venitamine olla parem kui kogukondade väevõimuga segilöömine, mis jätkuvalt poolehoidjaid kipub leidma. Kui piiritulpade nihutamise asemel keskenduda kaasavatele sisulistele aruteludele, võiks tema hinnangul 2018. aastaks haldusreformi ellu viia.
Eesti on iseseisvuse taastamise järgsel ajal ületanud kuristiku. Eelnev poolsajand NL ja lääneriikide arengus meenutab maakoores laamade erisuunalist liikumist, milliste vahel lõhe (antud juhul tehnoloogilises ja majanduslikus mõttes) järjest laienes. Meil oli tõepoolest viimane aeg hüpata «idalaamalt» «läänelaamale» ja me suutsime seda. Kahetsusväärselt oli ka ohvreid, kes ei jaksanud kaasa tulla.
Maailma ligi kahesajast riigist on ÜRO inimarengu indeksi jm oluliste kriteeriumide alusel viimased poolsada rohkem sümboolselt riigid. Meie oleme esimese veerandi hulgas ja see on meie rahva silmapaistev tulemus.
Saavutuste kõrval on üks negatiivsemaid tulemusi regionaalsete sotsiaalmajanduslike erinevuste (tööpuudus, keskmine palk, regiooni konkurentsivõime jms) süvenemine. Loomulikult pole ka perioodid oma sisult võrreldavad.
Plaanimajanduses toimus tsentraalne ressursside jagamine, mil toiduainete nappuses vaevlev riik eelistas pigem toetada maaregioone. Turumajanduses peab «targast» keskusest jagamist asendama regionaalpoliitika, kus oluline tegur on tugevate tõmbekeskuste arendamine.
Ma ei jaga üldsõnalist ja lahmivat seisukohta, et meil puudub regionaalpoliitika. Vastupidi – see märksõna on meil olnud juba 1990. aastate algusest väga aktuaalne, sh riigi õigusaktides. Tõene hinnang oleks, et regionaalpoliitika pole olnud piisavalt tulemuslik.
Eriti regionaalses sotsiaalmajanduslikus arengus ilmneb riigipiiri mõju. Väga üldistatult oleks meie riik teinud nagu oma teljel 180-kraadise pöörde. Nõukogude ajal oli piiritsooni tõttu pärsitud areng Lääne-Eesti paljudes piirkondades, nüüd on pigem vastupidi. Eks ka Läti piiri äärsete asulate areng paranes pärast meie liitumist ELiga ja Schengeni viisaruumiga.
Nii nagu ma ei nõustu regionaalpoliitika puudumisega, ei mõista ma ka arvamusi, et meie regionaalsed lõhed on lahendatavad pelgalt haldusterritoriaalse korralduse muutmisega, nn haldusreformiga.
Viimaste hulgas on kõige loosunglikum ettepanek viia läbi haldusreform, andmata talle üldse mingit sisu.
Selle kõrval on pealiskaudsel lähenemisel paljudele inimestele muljetavaldavad võluvitsa-taolised ettepanekud muuta maakonnad kohalikeks omavalitsusteks, nimetades põhiseaduses linnade kõrval valdade asemel maakondi.
Kas tõesti ei mõisteta, et ühtmoodi ei saa läheneda Hiiumaale, Ida-Virumaale või Harjumaale? Justkui haldusreform võiks olla Kolumbuse muna – lihtsalt ja jõuliselt!
Arvan ise ka, et meil on liiga palju valdu ja kindlasti ei peaks jääma igavesti nende muudatuste tegemise üle vaidlema. Kuid ma ei väsi kordamast 1930. aastate lõpu vallareformi ühte peaideoloogi professor Edgar Kanti, kes väitis, et kohalike omavalitsuste reformimine on alati ja kõikjal raskemaid küsimusi valitsemise alal. Vaadakem Soome poole, kus muudatusi valmistatakse ette väga põhjalikult, endastmõistetavalt eelnevate süvaanalüüsidega.
Möödunud 20 aasta jooksul on haldusterritoriaalne reform jäänud tegemata. Hoolimata sellest, et on poliitikuid, kes spekuleerivad (vähegi usaldusväärsed analüüsid puuduvad!) selle tõttu kantud suurte majanduslike kaotustega jms, olen arvamusel, et parem tulemus on ilma iga hinna eest tehtud kogukondade segilöömiseta.
Meie saavutused on paljuski seotud asjaoluga, et 1990. aastate algul anti põhiseadusega ja teiste õigusaktidega inimestele suur tegevusvabadus, võimalus olla aktiivne kodanik. Loen selle ilmekaks näiteks meie kohalikule omavalitsusele antud autonoomiat.
Kitsama valdkonnana lisaksin siia igapäevase töö seisukohalt ka ülikoolide autonoomia. Kahetsusväärselt tahetakse nüüd hakata nimetatud valdkondades õigus- ja majandusruumi järjest rohkem tsentraliseerima.
Lihtsustatud lähenemise asemel peaksime «täiskasvanud riigina» püüdma lahendada ka ühiskonna arengule omaseid keerulisi sisulisi probleeme.
1990. aastate esimesel poolel, kui meil pandi alus praegusele kohaliku omavalitsuse toimimisele, olid globaliseerumine, e-omavalitsus jms veel suhteliselt tundmatud mõisted.
Nüüd on printsipiaalse tähendusega küsimus, kas need uued protsessid ja võimalused võiksid või koguni peaksid muutma kohaliku omavalitsuse ühte olemuslikku tunnust - olla demokraatliku elukorralduse kandja, tagada kohalikele inimestele õigust ise otsustada oma kohalike küsimuste üle?
Hiljemalt Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks võiks meil olla kasutusel ajakohastatud kohaliku omavalitsuse mudel. Aga muidugi eeldusel, kui juba 1990. aastate keskpaigast alguse saanud piiritulpade liigutamise vaidlustelt minnakse üle poliitikuid, teadlasi ja üldsust kaasavate lahenduste otsimisele.