Sisekaitseakadeemia rektor Lauri Tabur kirjutab, et kirjanik Jaak Urmeti idee alaliselt välismaal elavatelt Eesti kodanikelt valimisõigus ära võtta vähendaks tunduvalt nende hilisema kojunaasmise võimalust.
Lauri Tabur: võtad valimisõiguse, kaotad kodaniku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise reede Postimehe arvamusküljel kirjanik Jaak Urmet sulest sai alguse kodumaateemaline diskusioon, kas välismaal elavatele Eesti kodanikele peaks valimisõiguse kaotama? Huvitavalt intrigeeriv, kuid riikluse jätkusuutlikkuse seisukohalt lühinägelik lähenemine.
Nõustudes valimisõiguse ära võtmisega tähendaks see, et Eesti ujuks Euroopas levivate arusaamadega sellest, kuidas mitte kaotada kontakti kodumaast eemal viibivate kodanikega, vastassuunas. Samuti väheneks lootus Eesti kodanike kunagisele tagasinaasmisele märgatavalt.
Nimelt on praktiliselt kõigis Euroopa Liidu liikmeriikides oma kodanike väljaränne olnud viimastel aastatel kasvavaks trendiks. Sisekaitseakadeemia Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti poolt läbi viidud uuring tõi välja, et näiteks 2008. aastal tõusis emigratsioon Euroopa Liidus võrreldes varasema aastaga 13 protsendi võrra, tõstes kodumaalt lahkunud isikute arvu 2,3 miljonile.
Antud kontekstis eristub Eesti positiivselt paljudest liikmesriikidest oma kodanike tagasinaasmise suurema osakaalu tõttu. Euroopa Liidu liikmesriikide sisserännanutest moodustasid 2008. aastal liikmesriikide endi kodanikud umbes 15 protsenti. Samal ajal kui Eesti kodanikke oli Eestisse sisserännanutest 48 protsenti. Eestist suurem oli kodanikest sisserännanute osakaal ainult Poolas (75 protsenti) ja Leedus (68 protsenti).
Suurte lahkunute arvu tõttu otsivad enamus EL riike erinevaid võimalus oma kodanike tagasi meelitamiseks. Nii Eesti kui ka muude riikides diasporaa tagasikutsumise tegevusi ühiseks iseloomustavaks jooneks on teha kõik, et riigist eemal viibiv kodanik ei kaotaks sidet kodumaaga. Selleks püütakse välisriigis elavat kodanikku kaasata niipalju kui võimalik sünnimaa arengut mõjutavatesse tegevustesse.
Üheks selliseks tegevuseks peetakse paljudes riikides just valimisõiguse andmist, mis peaks motiveerima isikut tundma huvi oma riigis toimuva suhtes. Näiteks tõstavad ka suure immigratsioonisurve all olevad itaallased esile just diasporaa tagasimeelitamisel valimisõiguse andmist. Sellele järeldusel jõuti aga alles üsna hiljuti - alates 2006 a. lubatakse valimistel valida ka Itaalia kodanikel, kes elavad välisriigis.
Kas teadlikult või mitte, kuid disaporaa tagasimeelitamise seisukohalt on Eesti käitunud seni targalt, seadmata takistusi välisriigis elavate kodanikele hääletamisõiguse teostamiseks. Loodetavasti jääb see nii ka edaspidi.
Sisekaitseakadeemial on Euroopa Rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti näol olemas kompetents, mis puudutab sisse- ja väljarändega seotud teemasid. Eilset diskussiooni postimees.ee’ jälgides tekkis vajadus ja soov anda omapoolne hinnang küsimusele «Kes peaks saama Eesti elu üle otsustada?» tuginedes Sisekaitseakadeemia Euroopa Rändevõrgustiku Eesti kontaktpunktis seni läbiviidud uuringutele. Sisekaitseakadeemia seisukohalt on valimisõiguse kaotamine Eesti riikluse jätkusuutlikkuse seisukohalt lühinägelik lähenemine.