Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo leiab, et targal juhtimisel võiks Eestist kujuneda ümberkaudsete alade üks peamine tõmbekeskus.
Mälksoo: Eestist võiks saada Läänemere Singapur
28. august 2011, 19:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuigi Eesti on tänaseks palju saavutanud, pole siinne maa veel oma täit arengupotentsiaali saavutanud. Eesti võiks olla tänasest veelgi olulisem regionaalne keskus, «Läänemere Singapur», miks mitte koos Helsingi ja Sankt-Peterburgi regioonidega,» ütles Mälksoo Postimees.ee’le.
Samas märkis ta, et ilusa plaanis juures on üks oluline kitsaskoht - ajaloost tingitult on meie maailmapilt kohati liiga umbusklik.
«Peame veel õppima teisi usaldama; õppima avatud rahvuslust. Tõus tublist perifeeriast üheks Euroopa keskustest saab tulla vaid suurema maailmale (ja iseenda rahvusvähemustele) avanemise teel,» rääkis Mälksoo.
«Kaaluda võiks inglise keelele riiklikult tunnustatud eristaatuse andmist (see ei pea tingimata tähendama «teiseks riigikeeleks» saamist).»
Rääkides Eesti uutest suurtest väljakutsetest pärast euroliitu ja NATOsse jõudmist, ennustas Mälksoo, et järgmise 20 aasta jooksul saab Eesti tõenäoliselt ühel valimisperioodil olla ÜRO Julgeolekunõukogu liige.
«See staatus tähendaks tavainimesele vähem kui Eesti ELi ning NATO liikmeks olek, kuid selle rahvusvaheliselt märgilist tähendust ei maksa samas ka alahinnata,» selgitas Mälksoo
Ta meenutas, et ÜRO on Teise maailmasõja lõpus toonase NSVLi aktiivsel kaasosalusel loodud organisatsioon, mis esmajärjekorras tegeleb rahvusvahelise julgeolekuga.
«Kui nüüd Eesti ükskord Manhattanil ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga istet võtab, siis peab ka kõige umbuslikumalt Eesti riiki suhtuv välisjõud endale tunnistama: nad tõepoolest on riik; «selle» juhtumine on olnud ajalooliselt vältimatu protsess,» rääkis õigusteadlane.
Rääkides Eesti uutest sihtidest pani Mälksoo südamele, et Eesti riik ei pea enam käituma nagu innukas sportlane, kes kogub medaleid, tunnustusi ja vimpleid.
«Kõige suuremaks Eesti saavutuseks järgmisel kahel aastakümnel saab ikkagi olla paindlik ja tark reageerimine põhjalikult muutuvale väliskeskkonnale. Sest muutumas maailm on.»
Ta ennustas, et järgmise 20 aasta jooksul tuleb neid muutusi tõenäoliselt rohkemgi kui neid juhtus möödunud 20 aasta jooksul.
«Määramatuse aste on täna märkimisväärselt kõrge. Mis saab globaalsest võlakriisist ja eurost? Kas väidetav lääne mõjukuse kahanemine on reaalne või koguni vältimatu? Kuidas Euroopa suudab kontrollida migratsioonisurvet lõunast, samas iseenda iibeprobleemile vastuseid otsides,» loetles Mälksoo õhus olevaid küsimusi.
«Mida toob endaga kaasa kliima soojenemine? Kuidas hakkab oma huvisid teostama Hiina? Seda küsimuste jada võiks jätkata.»
Eesti ülesannet on tema sõnul nendes arengutes mitte globaalsete hammasrataste vahele jääda, vaid - nagu ütles õigusfilosoof Ilmar Tammelo - ellu jääda ja edasi minna.
«Lähtekohana ei pane me väga mööda, kui mõistame lihtsat tõsiasja: Eesti eksistents praegusel kujul saab olema tagatud eelkõige siis, kui läänel läheb hästi. Kui enam nii hästi ei lähe, siis on see vägagi ka meie probleem,» rääkis Mälksoo.
«Ma ei ütle, et Eesti teiste regioonide domineerimisel «üksusena» ellu jääda ei võiks, aga kardetavasti pigem vasallina kui märgiliselt võrdse partnerina.»
Postimees.ee küsib lähipäevil erinevate elualade asjatundjatelt Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva tuules, millisena kujutavad nad ette meie riigi järgmist kaht aastakümmet.