Kolumnisti ja poliitikavaatleja Ahto Lobjakase hinnangul pööras Indrek Tarand lüüasaamise raadioeetris teleekraanil võiduks pea igal rindel.
Lobjakas: Tarand tõusis fööniksina tuhast
28. august 2011, 12:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Tarandil õnnestus Toomas Hendrik Ilvest portreteerida anakronismina. Mehena teisest ajastust, kel tänaseks näol Reformierakonna nõukogude b-nomenklatuuri padjajälg.
Tema strateegia tõstis teravasse reljeefi Ilvese väljendusraskused ja dogmaatilise endakordamiskalduvuse.
President polnud vaevunud Vikerraadio materjali ümber töötama ja kordas end aegajalt sõna-sõnalt. Tulemuseks esmapilgul hullumeelsena näiv mulje, et kahest mehest on just Ilves sinasuhtes nõukogude stereotüüpidega. Pole võimatu, et kehtib printsiip «Ütle mulle, kes on su sõbrad jne. ».
Juba ainuüksi seetõttu on Tarand ära teeninud esimesest voorust edasijõudmise esmaspäeval.
Tarandi kohati fenomenaalne väitlusosavus võib Ilvese poliitiliselt garanteeritud triumfist teha Pyrrhose võidu. «Istuva presidendi» enda sõnapruugis võib temast nüüd saada «lonkava pardi president». Ärma ja JOKK on kleepuvad mõisted. Eetika võib muutuda Ilvese Achilleuse kannaks.
Tarand oli eile Ilvesest üle ka sisuliselt. Tal olid selged, kindlad ja mõistetavad vaated pea kõigis olulistes küsimustes.
Ilvesel oli mitme teema kohal tühi koht - sh muulaste osas (kes ei võrdu vene dissidentidega).
Sümpaatne oli Tarandi tunnustus naabritele. Meenutamaks muuhulgas, et Ilvese teise ametiaja lõpul möödub 10 aastat ajast, mil Eesti president mõistis vene keelt. Soome ja rootsi keelt pole selleks ajaks Kadriorus räägitud 15 aastat.
Ilvese suurim probleem oli mõistetavus. Mis kasu on «sisust», kui see esitatakse otse-eetris ristsõnamõistatuse lünkadena? Mõlemas debatis on mitte-eestlasest saatejuhi eesti keel olnud üle ühe presidendikandidaadi omast - on, millele mõelda.
Ka osutus nõrgaks Ilvese retooriline lõug. Tarandi rünnakud Ansipi ja Ärma teemadel võtsid Ilvese nähtavalt põlvist nõtkuma.
Tarand riskis ETVs ilmselt teadlikult kõigega, ta ei halastanud Ilvesele, Reformierakonnale ja saatejuhtidele. Eesti poliitilise süsteemi proovikiviks on nüüd suruda maha madalad instinktid ja respekteerida tema kodanikujulgust.