Suhtekorraldaja ja kommunikatsioonikonsultandi Liisa Pasti hinnangul võitis eile presidendivalimiste teledebatis esimese tunni hoopis saatejuht Aarne Rannamäe, sest kumbki riigipeaks kandideerija ei kehtestanud end kuigi tugeva retoorikaga.
Liisa Past: esimese debatitunni võitis Rannamäe
28. august 2011, 14:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klassikalist poliitretoorikat, mida eeldaks presidendikandidaatidelt, eile teleekraanil polnudki. Ei olnud suuri kujundeid ja jõulist maailmavaadet, mida eeldaks poliitdebatilt, näiteks sageli televäitluste eeskujuks toodud John Kennedy ja Richard Nixoni debatist 1960. aastal.
Eestis, kus presidendi ülesanded ja piirid on põhiseadusega defineeritud, saab kaasaegne riigipea poliitikas osaleda läbi tugeva retoorika. See oleks president, kes juhib läbi visiooni ja jõulise retoorika ning kes suudab motiveerida ja teemasid tõstatada. Retoorilise liidri positsiooni ei võtnud aga kumbki presidendikandidaat.
Kes teledebati võitis või kaotas, ei mõjuta kuigi palju hääletustulemusi Toompeal.
Küll aga annab presidendikandidaatide retooriline stiil aimu, et milline saab olema ametiaeg Kadriorus – kas ta on jõuline kõneleja ja tõstatab teemasid või pigem jääb reaktiiveks tegutsejaks, kes sekkub vaid aruteludesse oma rolli üle. Vaid esimesel juhul saaks president olla mobiliseeriv liider.
Nii Indrek Tarand kui ka Toomas Hendrik Ilves kandsid üllatusteta neid rolle, mis neil selles kampaanias on. Tarand oli ettevalmistatud ärritaja ja Ilves oma teemades kodus istuv president.
Esimese väitlustunni võitis saatejuht Aarne Rannamäe, kes teenis esimese aplausi ja heakskiidu ning näis kohati selle debati poliitiliselt kõige informeeritum ja elavam esineja.
See, et Rannamäe oli kõige säravam, on märk sellest, et presidendivalimised pole näoga avalikkuse suunas. Valimiskordki pole seda ette näinud. Lisaks on Rannamäe professionaal, kuid kumbki kandidaat ei tundunud olevat ette valmistunud elavaks aruteluks.
Kindlasti tundis ennast mugavamalt aga istuv riigipea, kuid Tarand oli just selleks debatiks rohkem valmistunud ja välja mõelnud rünnakujooned, mida ta korduvalt tõstatas – näiteks Ärma talu.
Ilves tundis ennast mugavalt teemades, kus tal on ekspertiis nagu välispoliitika. Samas on kummastav, et tal polnud Ärma talu kohta paremaid vastuseid, sest teema tõstatumine oli ju ette näha.
Üldjoontes keskendus Tarand sellele, et Ilves võinuks olla parem ja Ilves ütles, et ta on olnud päris hea.
Tavainimesele võis debatt olla raskestki jälgitav, sest asjadele viidati pinnapealselt ja sageli selgituseta. Samas, vaataja ei pea ise aru saama, milliseid ENSV jooni Tarand Eestis tajub või mitu korda üks või teine president on vetot kasutanud ja miks.