Liiga vana cocteau’lase halvad kombed muusikas

Valner Valme
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Robin Guthrie teeb sellepärast erilist muusikat, et ei oska «õigesti» – nagu ta ise ütleb.
Robin Guthrie teeb sellepärast erilist muusikat, et ei oska «õigesti» – nagu ta ise ütleb. Foto: Eclectica

Oli selline bänd nagu Cocteau Twins. Tegid ilusat muusikat. Andsid maailmale üheksa albumit gootisugemetega eeterlikku unelmpoppi. Viimane neist ilmus 15 aastat tagasi: «Milk And Kisses». Parimad neist on ehk «Garlands» (1982), «Treasure» (1984), «Victorialand» (1986) – tegelikult nõrka albumit neil pole.


Ilma Cocteau’ta ei oleks ilmselt paljusid asju, vähemalt mitte sel kujul. Räägime uuest synth wave’ist nagu Fever Ray või S.C.U.M. või Soft Metals või witch house'ist nagu Salem või Balam Acab või chillwave’ist nagu Washed Out või Memory Tapes või new new wave’ist nagu Oneohtrix Point Never või Emeralds või dream pop'ist nagu School Of Seven Bells või M83 – millest iganes 21. sajandil, kus sündid, unistused ja varjus pool – nad on Cocteau Twinsist mõjutunud teadlikult või alateadlikult.

Huvitav on veel see, et ehkki Cocteau Twins (Šotimaalt) oli peamiselt kitarribänd, on ta inspireerinud tohutult süntesaatorimuusikat ja elektroonikat.

Cocteau Twinsi kitarrist ja trummimasinist Robin Guthrie (49) avab homme Tartus Teatri kodus festivali «Eclectica», kontserdil astub üles veel seks puhuks taaskogunev Eesti unistusliku indipopi bänd Raga­tmika.
Helistasin Robinile enne Eesti-reisi tema koju Prantsusmaale, kus ta elab koos naise Florence’i ja kahe tütrega.

Tere, Robin, kuidas siis tunne on enne Tartusse tulekut?

Kena on tulla igal juhul, aga üldiselt ma ei ole eriline reisija. Ma ei esine palju, kuigi tulin just USAst. Eestis ma ei ole varem olnud.

Aga mis ootused on? Kui on?

Üht-teist ma teist olen kuulnud. Mul on mõned sõbrad bändides, kes on Eestis mänginud, ja nemad on öelnud mulle, et Eesti inimesed on väga soojad, ääretult entusiastlikud muusika suhtes, on olnud ideaalne vastuvõtt.

Ma arvan, et te teate Arvo Pärti samuti.

Jaah. Muidugi tean teda ja olen teda kuulanud! Kas ta on Eestist?

Jah, ja ta isegi tuli siia tagasi püsivalt elama eelmisel aastal.

Väga hea. Ma nägin tema kontserti Londonis Union Chapelis aastate eest.

Ise elate nüüd Prantsusmaal. On see parim paik ühe boheem­-lase, loomingulise natuuri jaoks?

Juba kümme aastat elan, jah. Aga parim paik? Ma ei tea, ma ei näe just palju teisi inimesi, ma elan maal. Üheski suurlinnas eriti ei käi. Aga ma arvan, et Pariisis on praegu ja alati hea elada, sest sealses kunstielus juhtub ülimalt palju, aga mina selles ei osale mitte üldsegi. (Naerab.) Minul on maal vaikne.

Teie uus album «Emeralds» tuli mais välja, see on ka vaikne ja ilus plaat. Annab muusikaliselt edasi looduse ja ookeani ja õhu ja nii edasi olemust, üsna ambientne, või ma eksin?

See ei ole tingimata see, mida mina oma muusikas näen, aga mulle meeldib, kui inimesed kujutavad minu muusikat kuulates erinevaid asju ette. Ja ma tavaliselt ei tahagi seletada, mis mu muusikas on, teised inimesed näevad seda niikuinii teistmoodi.

Aga teie ise: bändi enam ei tee, olete maale kolinud, teete sulnist muusikat, võiks arvata, et elate maailmaga rahus. Kas olete äärmiselt rahulik inimene või eksin jälle?

Absoluutselt vale, see ei ole üldse nii. (Naerab.) Rahu ei ole see, mille peal ma väljas olen. Aga ma elan rahulikus ümbruses, see on tõsi.

Rohkem kui 30-aastase karjääri jooksul olete teinud meeletult koostööd erinevate artistidega, juba Cocteau Twinsi ajal, muusikapartnerite hulgas on John Foxx ja Harold Budd, ansambleid This Mortal Coilist School Of Seven Bellsini. Otsite pidevalt uut seltskonda, uusi saunde?

Ei, ma ei arva nii. Ja tegelikult ma ei mõtle ka ainult muusikast ja saundidest, näiteks kui me Johniga või Haroldiga kokku saame, siis me ei pruugi nootigi mängida ega üldse muusikast rääkida, meil on lihtsalt huvitav kokku saada, veeta kvaliteetselt aega, muusika tuleb alles teiseks.

Lõite koos oma kolleegiga Cocteau Twinsist, Simon Raymon­de’iga indiplaadifirma Bella Union ja Simon juhib seda siiani.

Kuna see töötab juba nagu peavoolu plaadikompanii, see ei ole päriselt enam indiplaadifirma, siis ma ei ole sellega enam seotud, pole huvitatud.

Kui tihti te Simoniga suhtlete viimasel kümnel aastal?

Viimasel mõnel aastal mitte eriti, paar korda oleme kokku puutunud.

Kuidas teile meeldib see indifolgi-staff, mida Bella Union praegu välja annab?

Üldse mitte, ma ei kuula sellist. Seda tehti 70ndatel juba piisavalt. See ei tähenda mulle midagi enam.

Žanr tervikuna jah võib-olla, milleks tänapäeval enam, eks ole, aga mõni neist artistidest on siiski täitsa huvitav: Fleet Foxes, Midlake, Beach House...

Oo, sulle meeldivad nad? Ütled, et nad on huvitavad, tõesti? Jaa, Fleet Foxes on üpris kaval bänd, aga ei ole siiski päris minu tüüpi muusika. Mulle üldse eriti ei meeldi indirokk või indifolk ja selline asi. See pole kunagi minu asi olnud.

Ma olen ka rohkem elektroonika­fänn, aga ma kuulan erinevaid asju ja väga erinevates asjades võib kuulda Cocteau Twinsi mõjusid, uute artistide puhul siiamaani, Cocteau Twins on praegu eriti aktuaalne bänd. Olete nõus?

Jaa, muidugi. (Naerab.) Kõik, mis ma saan teha, on kas ignoreerida seda või öelda, et jah, see on nii, sest ma olin nii kaval mees. 80ndatel ja 90ndatel tegime asju kindlasti omamoodi.

Minuga on nii, et ma ei loe nooti, ma ei kirjuta muusikat traditsioonilises mõttes, ma ei järgi reegleid, ma ei ole kohati isegi muusikast huvitatud, see ei mõjuta mind nii palju kui väljendamise kunst üldse, muusika on lihtsalt üks väljendusvahend – ja noorena ma olin naiivne, teisest küljest ka punkrokist mõjutatud, ja võib-olla selle koosmõjul tegime sellist muusikat, nagu teised ei teinud.

Ma ei ole siiamaani võtnud endale aega õppida muusikat, et aru saada, kuidas see töötab, mul on muusikas n-ö halvad kombed. (Naerab.)

Mis puudutab uut indimuusikat või elektroonikat, siis ma olen kuigivõrd kursis, sest mu elukaaslasele meeldib see, aga mis on uued skeened, stiilid, kes on selle nädala bänd, mulle ei lähe see korda. Mul on lihtsalt ükskõik. Ma ei hooli popmuusikast, ma olen liiga vana selle jaoks.

49 pole mingi vana selle jaoks.

Liiga vana selle jaoks, et võtta kuulda soovitusi nendelt, kes tahavad mulle midagi maha müüa. Ma olen rohkem huvitatud emotsioonidest muusika enda sees. Inimestest, kes väljendavad end muusika kaudu, kes on ise muusika.

Kõik vanad legendbändid peale Smithsi ja Stone Rosese tulevad varem või hiljem kokku, Cocteau Twinsi võib ka vist kokkutulemise osas maha kanda?

Ma ei tea, see oleks tõeliselt tüütu. See tähendaks, et kogu muusika, mis ma olen teinud viimase kümne aastaga, on väärtusetu, kui ma lähen jälle tagasi vanade asjade juurde. Vanad bändid tulevad kokku ikka raha pärast, seal ei ole muusikaga midagi pistmist, mina arvan nii, kuigi nad võivad vanu fänne õnnelikuks teha, aga minu jaoks see on pigem kurb. (Naerab.) Igal juhul mitte huvitav.

Mida Tartus oodata? Üksi laval?

Mul on natuke kompuutrivärke ka laval, aga põhiliselt ma mängin kitarri. Esitan lugusid oma sooloalbumitelt. Kas sa tuled?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles