Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi nentis ETV saates «Foorum», et õpetaja roll on aja jooksul laienenud ja hõlmab nüüd ka perenõustajaks olemist.
Direktor: tänapäeval on õpetaja ka perenõustaja
31. august 2011, 22:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma usun, et õpetaja roll vanema asemikuna sel ajal, kui noor inimene koolis on, on endiselt säilinud,» ütles Kruusimägi. «Koolis näen, et õpetaja roll on ka laienenud, ta on ka perenõustaja.»
Kruusimäe sõnul on pereprobleemid, millega koolil tegeleda tuleb, piirkonniti erinevad, aga mingid sellealased ootused on peredel igal pool olemas. «Pere kõige suurim tugi võiks ollagi just see, et ta toetab, ta usub oma lapsesse, ta kuulab ja ka tegutseb koos lapsega,» loetles Kruusimägi, kelle arvates ei tohiks lapsega suhtlemine piirduda vaid tere hommikust ja head ööd ütlemisega.
Endine haridusminister Peeter Kreitzberg nimetas lastega suhtlemise vähesust suureks probleemiks. «See on probleem peredes, kus vanemad on ülekoormatud või rasketes sotsiaalsetes oludes. Ma arvan, et paljude laste jaoks on see väga suur probleem, et vanematel pole lihtsalt jõudu nende vastu huvi tunda,» rääkis ta.
Haridusminister Jaak Aaviksoo tõi välja, et lapse hakkamasaamist koolis mõjutab ka pere hoiak. «On vahe, kuidas pere suhtub kooli – kas öeldakse, et mida see õpetaja õiendab, ma saan temast kolm korda rohkem palka,» ütles Aaviksoo. Samuti kiputakse mõnedes peredes piirkonnakoole maha tegema ja usutakse, et kui laps ei pääse eliitkooli, jääb ta hariduseta.
«Pingeridade ja koolikatsete kõige negatiivsem foon ongi see, et on loodud kuvand, et Eestis on 10 kooli, mis on head ja ülejäänud ei kõlba kuskile ja need, kes sinna kümnesse ei saa, on läbi kukkunud,» rääkis Aaviksoo.
Seda, et Eesti õpilased tunnevad end koolis õnnetuna, on näidanud ka uuringud, kuid Aaviksoo arvates on see kogu ühiskonna probleem. «Ega ma ei eksi, kui ütlen, et Eesti rahvas on ka veidi õnnetum, kui objektiivsed andmed võiksid näidata. Võib-olla see kiire edulootus pärast taasiseseisvumist on seda kihistumist teinud ja liiga suur edukultus on liiga paljud pannud ennast kehvasti tundma. Võib-olla tuleks seda põhjust otsida mitte koolist, vaid ühiskonnast laiemalt,» arutles ta.