Teatri üldpilt on hea, kuid superlavastusi pole

Heili Sibrits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Terve järgmise nädala on Tartu kodumaise teatri päralt, sest esmaspäeval algab Draama 2011, mille kuraatoriks Priit Raud.
Terve järgmise nädala on Tartu kodumaise teatri päralt, sest esmaspäeval algab Draama 2011, mille kuraatoriks Priit Raud. Foto: Liis Treimann

Esmaspäeval algab Tartus järjekordne eesti teatri festival Draama, mille põhiprogrammi kuraatoriks on Kanuti Gildi saali ja etenduskunstide festivalide Baltoscandal, POT ja Augustitants kunstiline juht Priit Raud.

Seni eelkõige tantsuteatriga seotud Priit Raud, kes Draama festivali kuraatorina vaatas ära enam kui pooled kahel viimasel aastal esietendud lavastused, kinnitab, et eesti teatri seis on väga hea, isegi üllatavalt hea. Põhjuseks teatripildi kirjusus.

«See teeb ükskõik mis asja kunstis tugevaks ja eesti teater on väga mitmekesine. Leiame ju häid lavastusi nii suurtest megasaalides kui ka keldri­(teatri)lugudes ning tugevaid lavastusi on nii tantsu-, sõna- kui muusikateatris. Mitmekesisus nii väikeses riigis on väga positiivne.»

Ainus, mille kallal Raud noriks, on hüpersuperlavastuse puudumine. «Need on lavastused, mis tekitaksid suurt resonantsi. Ja ma mõtlen just lavastusi, mitte sündmusi, nagu seda oli NO99 «Ühtne Eesti», lavastusi, mis sünnivad homme ja ülehomme uuesti.»

Miks see nii on, Raud põhjendada ei oska. Kuid ta usub, et kui tema kuraatoriaeg oleks olnud kolm aastat või pikem, saaks ta välja tuua ka mõne hüpersuperlavastuse.

Arutelusid pole
Eesti etenduskunstide üheks puuduseks peab Raud ka arutelude puudumist. Just seetõttu on tema arvates oluline Tartus peetav teatrifestival, kus küll programmilisi arutelusid peaaegu pole, kuid loodetavasti õhtuhämaruses veiniklaasi-viinapitsi taga nii mõnigi vaidlus maha peetakse.

«Tihtilugu on tunne, et meid huvitab rohkem see, kuidas me ise oleme teatris, aga mitte see, milline on see kunstiliik, kuhu peaks ta arenema ja mis viib seda kunstiliiki edasi. Me peaksime rohkem seda kunstiliiki armastama, mitte ennast ja seda, et me teatriga tegeleme.

See annaks meile võimaluse arutada ja vahel ka vigu otsida. Ega see, et me kedagi armastame, tähenda, et peaksime silmad tema ees sulgema. See on armumise periood. Aga armastuse ajal võib juba vaielda. Aga vaidlust ja arutelu on meil vähe.»

Sel aastal pole Draamal enam etendustejärgseid kohtumisi näitlejate lavastajatega, selle asemel võetakse festivalil nähtu kokku 10. septembri hommikusel konverentsil. Raud soovitab etendustejärgseid arutlusi teatritel korraldada.

«Meie Kanutis oleme seda teinud, alguses jäi tõesti vaid kümme inimest, aga nüüd on kordi, kus kogu publik jääb kohale. Sellistel kohtumistel kaob teatud määral teatrimaagia, mis traditsionaalses teatris on väga tähtis. Sest näitleja-lavastaja muutuvad tavalisteks inimesteks ja seda tavaline traditsionaalne teater pelgab. Aga kuskilt peaks alustama ja mina kutsun küll seda tegema.»

Isikupärane teater
Priit Raua ja festivali loomenõukokku kuulunud Margit Tõnsoni, Laur Kaunissaare ja Ott Karulini valitud kaheksa põhiprogrammi lavastust – «Antigone», «Idioodid», «Õitseng», «Tuulte pöörises», «Kohe näha, et vanad sõbrad», «Peeter Volkonski viimane suudlus», «Keskööpäike», «Kas ma olen nüüd elus» – koonduvad pealkirja alla «Allkirjaga teater», kuid lisaks iseloomustavad neid lavastusi kaheksa märksõna (vt veerul).  

  Pühapäevani kestva teatrifestivali põhiprogrammi koostamisel toetus Raud välismaiste etendusfestivalide kogemusele. «Mõtlesin, mis eesti teatrist võiks minu kolleegidele mujal maailmas üldse huvi pakkuda.

Need lavastused on osalt väga eestilikud ja samas ühiskondlikult universaalsed. Teiseks, need pole meinstriim, see, mida tehakse igal pool. Suure saali head komöödiat teeb iga Saksamaa linnateater, seega pole mõtet seda välismaalastele näidata. Me näitame isikupärasemat teatrit.»

Põhiprogrammist vähemalt pooled tegijad hakkavad Raua arvates eesti teatrielus täie jõuga rokkima alles viie või kümne aasta pärast. «Mõlemad programmid, nii põhiprogramm kui ka kõrvalprogramm «Homne teater», annavad väga võimsa ühispildi täna teatris toimuvast.»

Põhiprogrammi kuulub sel aastal ka üks tantsulavastus – Zuga Ühendatud Tantsijate «Kohe näha, et vanad sõbrad». Priit Raua sõnul pole see lavastus festivali kavas seetõttu, et ta soovinuks seal näha vähemalt ühte tantsulavastust.

«See lavastus lihtsalt sobis programmi, nagu ka kõik teised, ning lavastused, mida programmis pole, ei sobinud meie arvates valitud märksõnadega ja seetõttu neid sel korral Tartus ei näe.»

DRAAMA 2011

Põhiprogrammi lavastused
•    Juhan Ulfsaki, Von Krahli teatri ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VIII lennu koostöös valminud «Idioodid»
•    Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud «Peeter Volkonski viimane suudlus» Tartu Uuelt Teatrilt
•    Ingomar Vihmari lavastatud «Õitseng» Eesti Draamateatrilt
•    Lauri Lagle «Kas ma olen nüüd elus?» Eesti Draamateatrilt
•    Anu Lambi lavastatud «Keskööpäike» Tallinna Linnateatrilt
•    Andres Noormetsa «Tuulte pöörises» Rakvere teatrilt
•    Homayoun Ghanizadeh’ «Antigone» R.A.A.A.M-ilt
•    Zuga Ühendatud Tantsijate «Kohe näha, et vanad sõbrad» 
Lisaks näeb festivalil programmi «Homne teater». Täpne kava draama.ee
Kaheksa olulist märksõna
•    Käivitav protest. Vaatamata sellele, et vaataja ei pruugi lavastajaga nõustuda, paneb lavastus ta ikkagi kaasa mõtlema ja elama.
•    Otsustav erapooliklus ehk kompromissitus. Lavastajad või trupid ütlevad, et see on minu maailmavade, tehke sellega, mida tahate.
•    Rööpast väljas. Lavastaja või trupp viib lavastuse tavarööpast välja, tuues kaasa ka publiku.
•    Jutustamine. Uus jutustamise viis on lobisemine. Laval esitatakse teksti, millel polegi tähtsust.
•    Vormitundlik väljakutse. Vorm muutub tegelaseks lavastuses.
•    Ülekirjutamine. Klassika, uusklassika kui ka veel ilmumata tekstide ümber ja uueks kirjutamine.
•    Tegelikkuse teesklus. Laval ollakse mina ise või mängitakse näitlejat, kes mängib ennast vms.
•    Allkirjaga teater. Teater, millele trupp kirjutab alla, et see on nende looming. Lavastused pole enam lavastaja-, vaid trupikesksed.

 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles