Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, tuleb alustada sellest, et üks poiss käis rohkem koolis kui enamik inimesi. (Eks ole, selline Agu Sihvkale omane algus saab vihjata ainuüksi Jaan Rannapile. Aga tagasi poisi juurde.) Ta sündis 3. septembril 1931. aastal pikas punaseks värvitud majas, mille ukse kohal rippuv silt andis teada, et tegemist on Pornuse kuueklassilise kooliga.
Enne koolikohustuse algust istus mudilane puhta priitahtlikult suuremate laste tundides.
Mis saab poisist, kes pärast keskkooli lõpetamist õieti ei tea, kelleks ta saada tahab? Mida ta teha tahab, seda teab ta küll – sporti ja muusikat nimelt.
Õpetajate instituudis sai ka klaverit õppida ja nii läks noormees sinna matemaatika-füüsika õpetajaks õppima. Ootused muusika osas täitusid – ta õppis Estonia teatri kontsertmeistri Hugo Schützi käe all viiulit. Sporti sai ka teha. Ja sport on see patune, mille tõttu meil üks matemaatikaõpetaja vähem ja lastekirjanik rohkem on.
See olevat olnud Juhan Saar, kes töötas ajalehes Säde ja tellis noorelt spordimehelt artikli «Kuidas hüpata kaugust». Kirjatöö sai tehtud ja tolle honorar võrdunud vaese tudengi poole kuu stipendiumiga. Motivatsioon missugune! Uuele tellimisele aidanud vastne autor ise eht-agusihvkalikult kaasa.
Nimelt Paides võistlustel olles kribas tulevane ajakirjanik Sädemele põlve otsas poisikesemoelise kirja, milles kiidetakse kaugushüppe-teemalist artiklit, aga tahetakse nüüd täpsemalt teada, kuidas kõrgushüppamine käib. Õige pea tulnud ajalehe toimetusest palve, et kirjutatagu nüüd kõrgushüppest ka. Selle kõik on Jaan Rannap ise ausasti ära rääkinud ühes neljateistkümne aasta taguses usutluses.
Nii see läks – Sädeme toimetusele järgnes Pioneeri toimetus, siis Tähekese toimetus ja seda õige pikaks ajaks. Ajakirjanik Rannap kirjutas pisitasa lastele jutte ja avaldas neid ajakirjanduses, alates aastast 1962 ilmusid juba raamatud, kuni ühel hetkel võis «aja» maha võtta, «laste» asemele panna ja kinnitada, et uus lastekirjanik on pildil.
Lausa uskumatu, et Rannap pole õigupoolest üldse õpetajana töötanud. Tema koolitundmine ja koolipoiste hingeeluga kursisolek on imetlusväärsed. Ka kõige vallatumate tempude juures on autori kohalolek tuntav. Lugeja saab aru, ei oska näpuga näidata, mille pärast ja kuidas just, aga ta saab aru, mida kirjanik arvab, kuidas juhtuvat hindab.
Selles pole koolipapalikku manitsemist, sõnade pealelugemist. Siin on suur inimene, kes mäletab, kuidas oli olla poisike, ja kes nüüd teab, mis oleks parem ja õigem. Rannap on alati tajunud lastekirjaniku vastutust ega jäta oma lugejat kunagi probleemipuntra või untsuläinud tegudega üksi.
Oma loomajuttudes ning isegi viimase aja mudilaste (mõistu)juttudes annab Rannap märkamatult edasi teadmisi – loodusest, inimese ja looduse suhetest, elust üldse. «Jefreitor Jõmm» (1970) ja «Toonekurg Tooni» (1986) jutustavad muu hulgas inimese vastutusest, et loom ei ole mänguasi.
«Maari suvi» (1983) viib lapse putukate salamaailma. Nii, mulle tundub, on koolimajas veedetud lapsepõlv ja õpetajaks õppimine kirjaniku loomingule mõnesuguse jälje jätnud.
Rannap oskab üht tänapäeval unarule jäänud kunsti – karakteri loomist. Tema raamatulapsed ei ole ühetasased. Neil on kõigil oma iseloom ja käitumise eripära. Seetõttu jäävadki nad nii hästi meelde, et kirjuta või hoobilt Kiilikesele, Obukakule, Manile või isand Tutule iseloomustus valmis. Kutale ka. Sest ka tema kirjeldatud loomadel on oma kordumatu iseloom.
Huumor on Rannapi raamatutes peen ja pealetükkimatu. Selle mõistmiseks tuleb kübeke aega võtta, kiigata pealispinna alla. Ja pealtnäha tõsimeelne tekst on ühtäkki väga naljakas. Enamik meist teab Rannapit kui Agu Sihvka ja Salu Juhani lugude pajatajat, lõbusate koolilugude autorit.
Tema teine teema on aga sport ja poisid. Need lood on pigem tõsised, jutustavad enese kättevõtmisest, võidu saavutamisest, seda eelkõige enda üle. «Kukepoksi» (1979) järelsõnas ütleb autor: «Mulle tundub, sport suudab vahel selgeks teha, et lootust sinus ei saa tappa keegi peale sinu enda.» Kirjanik annab nende lugudega lugejale jõudu ja… lootust.
Rannapi poisid elavad päris elu, olgu need siis 1970ndate nagamannid või käesoleva aastasaja noored mehepojad. Jah, kümme aastat tagasi lubas kirjanik, et kui üldse, siis edaspidi kirjutab ta vaid loodusest. «Lapsed pole küll muutunud, aga olme ja taust on küll.»
Õnneks pole ta jäärapäiselt oma lubaduse juurde jäänud, vaid kirjutas aastal 2004 «Nelja nimega koera» (mis sai kultuurkapitali lastekirjanduse preemia) ja 2006. aastal «Rohelise kindluse». Ka «olme ja taustaga» on Rannap neis viisipäraliselt toime tulnud. Lapsed pole tõesti muutunud, nalja ja seiklust ootavad nad raamatult samamoodi nagu kolmkümmend aastat tagasi. Kahju vaid, et praegustele keskastme (poiss)lastele neid nii vähe pakutakse!
Nüüd kirjutab Rannap rohkem n-ö vanaisajutte. Lood on loomadest, kelle naha ja karvade vahelt piiluvad tegelikult lapsed mis lapsed. Ja vanaisa Rannapil on neile nii mõndagi teada anda, ikka kaude ja naljaga pooleks. Soovile «Palju õnne ja head tervist» lisan juurde «... ja jutule jätku!».
Uusimad raamatud
Jaan Rannap
«Proua Vaideri hiirekull»
TEA kirjastus, 2011
Jaan Rannap
«Oi-oi, Jaana!»
TEA kirjastus, 2011