Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööst selgub, et kuigi nõukogude võimu ajal kulutati suur hulk aega ja raha religioonivastasele võitlusele, ei täitnud see lõppkokkuvõttes oma eesmärke.
Uurimus: ENSVs valitses usuvastases võitluses kaos
4. september 2011, 14:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui arvestada, et kogu (kommunistliku – toim) partei ideoloogiliseks eesmärgiks oli kiriku likvideerimine ja riigi kodanike võitlevateks ateistideks muutmine, siis tegelikkuses ei õnnestunud kumbagi eesmärki saavutada, tõdeb Atko Remmel oma Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö «Religiooniaastane võitlus ENSVs aastatel 1957 kuni 1990» kokkuvõttes.
Remmeli sõnul võib väita, et religioonivastane süsteem küll töötas, kuid oli võrdlemisi ebaefektiivne võrreldes sellesse panustatud ressurssidega. Arhiiviallikate alusel jääb vähemalt religioonipoliitika ellurakendamisest mulje kui parajast kaosest.
Üldjoontes jagunes riigi metodoloogia religiooniprobleemiga toimetulemiseks kaheks: riiklikud sanktsioonid seadusandluse ja selle kontrollimise näol ning teisalt ateistlik propaganda. Kogu see tegevus oli aga Remmeli hinnangul kaugel olemast koordineeritud ja konkreetne – tegu oli ideoloogiast lähtuva sundusliku osaga, mis enamiku asjasse segatud organisatsioonide ja inimeste jaoks oli suurema osa ajast (ebameeldivaks) «ühiskondlikuks kohustuseks». See tingis suhteliselt passiivse osaluse ja töö kehvapoolse kvaliteedi.
EKP jaoks polnud usuvastane võitlus oluline
Kaheks kõige olulisemaks religioonisfääriga seotud institutsiooniks võib ENSV ajal pidada parteid ja usuasjade volinikku. Remmeli kinnitusel aga ei olnud religioonivastane võitlus vähemalt EKP jaoks kuigi oluline. Märkimisväärne osa EKP Keskkomitee ateismialastest otsustest jäi lihtsalt paberile.
Vabariiklikul tasandil kuulus religioonivaldkond EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna töösfääri, kus sellega tegeles ateismilektor, kes vahendas info ideoloogiasekretärile ja osakonnale. Piirkondliku tasandi oli loodud ideoloogia- või ateismikomisjon, mis tegeles ateistliku propaganda ja propagandistide koolitamise suunamisega oma piirkonnas. Arhiiviallikatest aga selgub, et tegu oli teisejärgulise propagandatöö lõiguga, mis lükkus pidevalt uute päevakorda kerkivate teemade tõttu (erinevad tähtpäevad jms) tahaplaanile.
Kuigi ka usuasjade volinik oli teatud määral seotud ateismipropagandistliku tegevusega, oli tema peamiseks tööks religiooniseadusandluse kehtestamine ja suunamine.
Volinik tegutses koostöös täitevkomiteede ja nende alluvusse moodustatud religiooni¬seaduste kontrollimise kaastöökomisjonidega, samuti EKP Keskkomitee ja KGBga. Peamiseks probleemiks voliniku töös oli tema ebamäärane positsioon, kuna ta ei kuulunud ametlikult kohaliku Ministrite Nõukogu alluvusse, vaid üleliidulise Ministrite Nõukogu juures asunud Usuasjade Nõukogu aparaati.
See asjaolu tekitas raskusi Usuasjade Nõukogu poliitika läbisurumisel, sest võimusfääre ja huvigruppe, millega voliniku tegevusvaldkond kokku puutus, oli mitmeid. Sel põhjusel võiks voliniku tegevust kirjeldada eelkõige kui erinevate instantside jaoks religiooniga seotud küsimuste vahendamist nii vertikaalsel kui horisontaalsel tasandil.
Ühing Teadus jäi ateismi propageerimisel hätta
Kolmas olulisem religioonipoliitikaga seotud organisatsioon oli ühing Teadus, mis ajakirjanduse kõrval oli üheks peamiseks ateismialase propaganda rahvani viijaks. Et Vabariiklik Ateismikomisjon endale pandud ootusi ei õigustanud, oli ühingu juhatuse juures tegutsenud Ateismi Teaduslik-Metoodiline Nõukogu ateismipropagandaga seotud inimeste kooskäimise võimaluseks. Reaalne võim vastuvõetud otsuste elluviimiseks nõukogul siiski puudus.
Ka ühingu tegevuses oli ateismiteema üks ebaolulisemaid ning seda vaevasid läbi aastate erinevad probleemid, millest üheks kõige olulisemad olid loengute madal kvaliteet, lektorite vähesus ja nende passiivsus ateismiküsimustega tegelemisel.
Kui välja arvata voliniku institutsioon, ei kuulunud religioonivastane tegevus lahutamatuna ühegi asutuse või organisatsiooni tegevusse, mille põhitegevus seisnes milleski muus. Seetõttu sõltus ateistlik tegevus peamiselt neis organisatsioonides tegutsenud aktivistidest ning see reegel kehtis üpriski ühtmoodi kõigi tasandite kohta alates EKP Keskkomiteest ja Ministrite Nõukogust ja lõpetades partei algorganisatsioonide ja täitevkomiteedega.
Ehkki religiooni väljatõrjumiseks oli loodud hulk üksusi, oli osalus nende tegevuses suuresti «vabatahtlik» ja toimus muu tegevuse kõrval või arvelt, mistõttu hälbisid inimesed oma «ühiskondlikust kohustusest» peagi. Üksikud aktivistid aga ei suutnud palju ära teha. Huvipuudus selle ideoloogiatöö lõigu vastu viis selleni, et nõukogude religioonipoliitika, sel moel, nagu ta viimaks ellu rakendus, oli kaugel olemast monoliitne ja oli mõjutatud paralleelselt tegutsevate üksuste huvidest, mis mõnedel juhtudel isegi põrkusid.