Sellist isiklikku edetabelit koostades kerkib korraga mitu probleemi. Kahekümne aasta jooksul on eesti teatris jäänud nägemata palju olulisi lavastusi ja nendegi oluliste lavastuste hulgas, mida näinud olen, on ports selliseid, millest mälupildid üsna hägused ja võib-olla ka deformeerunud.
Inimmälu kogu oma hiilguses ja viletsuses. Usinama teatriskäimise korral oleks see nimekiri kindlasti teistsugune. Teistsugune oleks see võib-olla isegi lihtsalt mõnel teisel päeval, sõltudes meeleolust ja sellest, kas Merkuur on parajasti Veevalajas või mitte, ning sõltumata usinusest.
Rääkimata raskustest, kuidas jaotada eelistusi võimalikult paljude väärt lavastajate vahel ning katta enam-vähem võrdselt mõlemad, sugugi mitte ühetaolised aastakümned. Keeruline! Seetõttu tuhat vabandust teatritegijate ees, kes ühe või teise väärt tööga seekord kümne seast välja jäid – see kõik võib olla puhus juhus.
1991 «Epp Pillarpardi Punjaba potitehas» – lav Priit Pedajas, Endla.
Prooviperioodi alguses olla lavastaja Pedajas öelnud näitlejatele, et sellest tuleb lavastus, kus on palju savi ja vähe sõnu. Nii ka läks. Mällu on salvestunud potikedra rütmiline surin, mis kujundas kummastava rütmi kogu lavastusele, osavalt käest kätte potte pilduvad näitlejad, sisenduslikult esitatud laulud ja palju muud tegevuslikku. Tolleaegses valdavalt sõnakeskses eesti teatris mõjus see väga värskelt.
Tühi-tähi pole ka 175 mängukorda, mis seda lavastust aastatel 1991–1997 Endlas etendati, millele lisanduvad veel 2002–2004 antud suveetendused Saueaugu teatritalus. Kindlasti muudab mälestuse sellest lavastusest veelgi helgemaks ka koos mitme eesti teatrikriitikuga 2002. aastal tehtud reis Valgevenesse Grodnosse teatrifestivalile «Balti teatrikevad», kus «Epp Pillarpardi Punjaba potitehas» tunnistati parimaks lavastuseks, parima naisosatäitja tiitli sai Liina Tennosaar sama lavastuse nimiosa eest. Eks neid auhindu tuli muidugi mujaltki.
1995 «Pianoola ehk mehhaaniline klaver» – lav Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater. Tšehhovi mälestusmedali kavaler Elmo Nüganen on öelnud: «Tšehhovi näidendeis ei juhtu näiliselt midagi, aga tegelikult juhtub palju.» Seda paljut, jäämäe veealust osa, on Nüganen osanud oivaliselt nähtavaks teha. Või kuuldavaks: ega asjata toimunud üks «Pianoola...» mõjusamaid stseene kõrvaltoas, vaatajate vaateulatusest väljas. Ülim täpsus, detailirohkus ja psühholoogilisus võimendasid nauditavalt Tšehhovi irooniaga segatud nukrust.
1997 «Arkaadia» – lav Jaanus Rohumaa, Tallinna Linnateater.
Kriitik Reet Neimar kurtis ajakirja Teater.Muusika.Kino (1997, nr 12) teatriankeedis, et «lavastaja Rohumaa mõttehaardega ei liitu veel alati kõik praktilise režii oskused, avamaks ka publikule jälgitavalt Stoppardi näidendi iga kurvi». Aeg on teinud oma töö, lavastuse kurve selgelt enam ei mäleta, küll aga naudingut, mida lavastuse jälgimine pakkus. Võimalik, et siin olidki Stoppardi teened mõnevõrra suuremad.
1999 «Kuritöö ja karistus» – lav Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater.
«Kunagise andunud Dostojevski-lugejana» (Valle-Sten Maiste enesemääratlus, mida võin vist ka enda puhul tarvitada) kinnitan: tegemist oli eesti teatri tolle kümnendi ühe mõjusama lavastusega. Tühja selles, et see lavastus suhestus nõrgalt tänapäeva ja siinsete inimeste hingehädadega, Dostojevski on võimas nii või teisiti.
2000 «Meister ja Margarita» – lav Mati Unt, Vanemuine.
Mis seal salata, tegelikult oleks saanud Mati Undi selle kahekümnendi lavastustest vabalt täita edetabeli kõik kümme rida: «Priius – kallis anne. Taeva kingitus», «Iwona, Burgundia printsess», «Taevane ja maine armastus», «Lõoke taeva all», «Hamleti tragöödia», «Laulatus», «Majahoidja», «Kadunud poeg», «Kirsiaed», «Hot», «Stiil ehk mis on maailma nimi» jne jne. Hästi, neist kõik ei ole ehk üle aastate kõrguvad tipplavastused, aga koos moodustavad need võimsa voo, millest puudust jääme tundma veel pikkadeks aastateks. «Meistrit ja Margaritat» välja valides tahtsin rõhutada Undi viimase Vanemuise-perioodi olulisust.
2002 «Isad ja pojad» – lav Adolf Šapiro, Tallinna Linnateater.
Psühholoogilisele teatrile kraaksutakse küll juba tükk aega hukku ja kadu, aga kui lavastajaks on võtta Adolf Šapiro sugune meister ja lavale panna selline näiteseltskond, siis saab ka see teatrilaad olla jätkuvalt üllatav, jõuline ja värske. Rikas ja mõttetäpne lavastus.
2002 «Roberto Zucco» – lav Tiit Ojasoo, Vanemuine.
Ilmselt olnuks ootuspärasem valida Tiit Ojasoolt siia hoopistükkis «GEP» või koos Ene-Liis Semperiga lavastatud «Kuidas seletada pilte...», aga lubatagu mul natuke originaalitseda. Kahekorruseline puur, kus kogu tegevus toimus, ning võimas valgussein lavastuse finaalis olid kujundid, mis juba ei unune. Rituaalne ja mänguline lavastus, milles vägivallatemaatika oli oskuslikult tasakaalustatud romantilise ja grotesksega.
2004 «Eesti ballaadid» – lavastaja ja koreograaf Peeter Jalakas, muusikajuht Tõnu Kaljuste, Von Krahli teater ja Nargen Opera.
Kui mu mälu ei peta, siis kunagi Ruto Killakuna aegu ütles Peeter Jalakas, et teatrietendus peab mõjuma nagu rokk-kontsert. Tormis, Jalakas ja Kaljuste rokkisid täiega – mõistagi ülekantud tähenduses. Tegelikult peaks seda tunnustust laiendama kogu Tormise-triloogiale.
2010 ««Ühtse Eesti» suurkogu» – lav Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, teater NO99.
Ei saa öelda, et oleksin nautinud iga Saku suurhallis veedetud hetke, selleks oli lavastus liiga ebaühtlane, küll aga oli võimas see, kuidas see suurkogu puudutas ühel või teisel moel Eesti ühiskonna paljusid kihte (poliitikuid, ajakirjanikke, teatrihuvilisi, teatrileigeid jt). Väljaspool saali osalenud publiku hulk oli määratult suurem sellest, kes saali mahtusid.
2011 «The End» – trupi ühistöö, Von Krahli teater 2010. Hämmastavalt haarav harmooniaotsing Krahli bändilt.
Linnar Priimägi
kultuuripsühholoog
Seda mälukirja vaadates jääb mulje, et Eesti teatrilukku ei minda enam mööda peateed.
1995 poolliturgiline draama «Aadama mäng» XII sajandi teisest poolest. Lembit ja Marius Petersoni trupp Tallinna Püha Katariina kirikuhoones. Andri Luup!
1996 Tennessee Williamsi lühinäidendite õhtu «Ma ei tea, mis saab homme». Lavastaja Mikk Mikiver Von Krahli teatris. Angelina Semjonova!
1998 Tom Stoppardi «Armastuse leiutajad». Lavastaja Hendrik Toompere jun draamateatri suures saalis. Evald Hermaküla!
2000 Johann Wolfgang von Goethe «Clavigo» linnateatris. Lavastaja Andrea Mosese täielik läbikukkumine.
2001 Raido Mäe monoetendus «Meelega» Von Krahli teatris!
2007 lavastaja Kristian Smedsi ning Anton Tšehhovi «Kajakas» Von Krahli teatris. Helgi Sallo, Tiina Tauraite!
2008 Teemu Mäki «Harmoonia» Von Krahli teatris. Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa!
2009 Doug Wrighti «Ma olen iseenda naine». Lavastaja Tiit Palu. Endla teatri külalisena Raivo E. Tamm!
2011 Peter Shafferi «Equus» Vene Teatris. Natalja Lapina huvitavalt vale lavastus.
2011 Henrik Ibseni «Hedda Gabler» Von Krahli teatris. Māra Ķimele silmapaistvalt vale lavastus.
Jaak Allik
teatraal ja poliitik
Pean teatriajaloolise täpsuse huvides tagasihoidlikult märkima, et Postimehe väljapakutava skaala «absoluutseks nullpunktiks» on minu poolt Ugalas lavastatud M. Garpe näidend «Juliale», mis oli esimene taasiseseisvunud Eestis ilmavalgust näinud teatritükk (22.08.1991).
Kahekümne iseseisvusaasta jooksul on kõigis meie teatrites lavale tulnud kümneid väga häid lavastusi ja nendest tippkümne valik pole just kerge tegevus. Esitan oma valiku kronoloogilises reas.
1991 «Epp Pillarpardi Punjaba potitehas» – lav Priit Pedajas, Endla. Esimene Eesti Vabariigis valminud lavastus, mis pälvis laia rahvusvahelise tuntuse ning oli konkreetse tööprotsessi kujutamisel haaravalt ja meeldejäävalt ehe.
1997 «Kolmekrossiooper» – lav Adolf Šapiro, Tallinna Linnateater. Selle lavastuse viimase etenduse 20 minutit kestnud lõpuaplausi ajal ma nutsin – poleks kunagi uskunud, et Brecht võiks selliselt mõjuda.
1999 «Kuritöö ja karistus» – lav Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater. Kõige kaelamurdvam ja ometi kaela terveks jätnud näide Elmo oskusest proosa tippteoseid tänu selgele kontseptsioonile ja suurepärastele näitlejatele laval elavaks muuta.
2002 «Isad ja pojad» – lav Adolf Šapiro, Tallinna Linnateater. Kahe aastakümne kõige meisterlikuma näitlejaansambliga lavastus. Olgu nad kõik ka nimetatud: Mikk Mikiver, Aarne Üksküla, Lembit Peterson, Marko Matvere, Indrek Sammul, Rain Simmul, Allan Noormets, Anne Reemann, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Hele Kõre.
2002 «Niskamäe kired» – lav Peeter Tammearu, Ugala. Harv juhus näha laval absoluutselt kogu näitetruppi üheskoos hingamas. Sellest lavastusest algas Ugala uus tõus.
2002 «Onu Vanja» – lav Kaarin Raid, Ugala. Raidi suurepärase Tšehhovi seeria apoteoos ja tõestus, et vene klassikat võib ka uues Eestis tõlgendada meile oluliselt ning mängida üle 100 korra.
2006 «Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4.» – lav Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater. Absoluutselt tuulevaikses öös Põhja-Tammsaare tähistaeva all nähtud etendus on olnud üheks kõige hingeminevamaks minu elus – kummardus muidugi ka Elmo teistele «Tõe ja õiguse» lavastustele ning fantastilisele teatrimaratonile Vargamäel.
2007 «GEP» – lav Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, teater NO99. Vaimukas ja samal ajal vapustavalt meisterlik poliitiline teater.
2010 ««Ühtse Eesti» suurkogu» – lav Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, teater NO99. Maailma teatrilukku minev näide sellest, kuidas kunstnikud asetasid valimiskampaania alguses nii valijate kui valitavate ette suure peegli. Ehk see natuke siiski aitas?
2010 «Kes kardab Virginia Woolfi» – lav Mladen Kiselov, Tallinna Linnateater. Rõõm sellest, et Eestisse on elama ja tööle asunud psühholoogilise realismi teatri Suurmeister.
Ivika Sillar
teatriteadlane
1993 Madis Kõiv «Tagasitulek isa juurde» – lav Priit Pedajas, Eesti Draamateater.
1997 Tom Stoppard «Arkaadia» – lav Jaanus Rohumaa, Tallinna Linnateater.
2000 Witold Gombrowich «Laulatus» – lav Mati Unt, Vanemuine.
2002 Michael Frayn «Kopenhaagen» – lav Mikk Mikiver, Eesti Draamateater.
2002 Ivan Turgenev «Isad ja pojad» – lav Adolf Šapiro, Tallinna Linnateater.
2006 Anton Hansen Tammsaare «Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4.» – lav Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater.
2006 Mischael Cimino «Hirvekütt» – lav Tiit Ojasoo, NO99.
2007 Ants Kivirähk «Voldemar» – lav Merle Karusoo, Eesti Draamateater.
2007 «Proffet» – lav Madis Kolk, Albu vallavalitsus.
2010 ««Ühtse Eesti» suurkogu» – lav Tiit Ojasoo / Ene-Liis Semper, N099
Pille-Riin Purje
teatrikriitik
10 lavastust 20 aastas on häbematult vähe. Lähiaastatele tagasi vaadata on keerulisem, distants jääb napiks.
Murranguaasta 1991 toob mälust kohe esile kaks kardinaalselt erinevat lavastust, nende vahetu seose ühiskondlike sündmustega. Mis ei tähenda, et mälu ahendaks avarad teatrisündmused pelgalt ajalikeks.
Pigem see mälestus võimendab ja vääristab teatrikunsti siin-ja-praegu olemust.
Madis Kõiv – Priit Pedajas «Kokkusaamine» (Eesti Draamateater), esietendus 13. jaanuaril 1991: võimalus teatrisaalis igavikulisemalt mõtestada ümbritsevat rahutust (Vilniuse sündmused ning Boriss Jeltsini visiit Tallinna).
Carlo Gozzi – Elmo Nüganen «Armastus kolme apelsini vastu» (Ugala), külalisetendused Tallinnas 21.–23. augustini 1991: commedia dell’arte vabastav naer, improvisatsioonierksus augustiputši päevil.
Edasi läheb keeruliseks. Otsustasin ülejäänud kaheksa lavastust valida eesti dramaturgiast, näidenditest, mis kandnud endas olulisi hoovusi; samuti eesti klassika uudsest tõlgendamisest. Loomulikult jääb nii välja mitu olulist teatrisündmust, paljudest subjektiivsetest lemmikutest rääkimata.
1993 Madis Kõiv – Priit Pedajas «Tagasitulek isa juurde», Eesti Draamateater
1995 Tammsaare – Mati Unt «Taevane ja maine armastus», Vanemuine.
1996 Jaan Kruusvall – Mikk Mikiver «Hullumeelne professor, tema elukäik». Eesti Draamateater.
1998 Jaan Tätte «Ristumine peateega», autori lavastus, Tallinna Linnateater.
2002 Andrus Kivirähk – Priit Pedajas «Eesti matus», Eesti Draamateater.
2005 Juhan Liiv / Juhan Smuul / Juhan Viiding – Üllar Saaremäe «Johannese passioon», Rakvere teater.
2006 Tammsaare / Urmas Lennuk – Jaanus Rohumaa «Vargamäe kuningriik», Rakvere teater.
Selle sündmuse erikaalu määrab kirjanik Urmas Lennuki etapiliselt uus lähenemine Tammsaarele. Siit võrsub ka suvel 2008 toimunud «Vargamäe maraton»: «Tõe ja õiguse» nelja lavastuse koosmõju Vargamäel, kontsentreeritud ajas, andis kordumatu võimaluse süveneda ja mõtestada. See toetab hinge tänaseni.
2009 Urmas Vadi – Andres Noormets «Ballettmeister», Endla
Valle-Sten Maiste
teatrikriitik
Kui üritada loetleda tippe lavastuste kaupa, saaks nimistu juba ainuüksi mõne lavastaja (Mati Unt) või näitekirjaniku (Madis Kõiv) tegemistest täis.
Seetõttu püüan pigem esile tuua 10 olulisemat suundumust, mis on eesti teatripilti viimase 20 aasta jooksul kujundanud, nimetades ära kõige eredama lavastuse ühe või teise suundumuse kontekstis.
Mati Unt ja «Laulatus», 2000, Vanemuine.
Mikk Mikiver ja «Tagasi Vargamäele», 2001, Eesti Draamateater.
Madis Kõiv, Priit Pedajas ja «Tagasitulek isa juurde», 1993, Eesti Draamateater.
Von Krahl ja «Ema», 2005, Von Krahli teater, lavastaja Rainer Sarnet.
Brian Friel, Priit Pedajas ja «Aristokraadid», 2000, Eesti Draamateater.
NO99 ja «GEP», 2007, teater NO99, lavastaja Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.
Hendrik Toompere ja «Kokkade öö», 2001, Eesti Draamateater.
Mart Kivastik, Vat Teater ja «Teener», 2003, VAT Teater.
Taago Tubin, Võru Linnateater, Madis Kõiv ja «Castrozza», 2007, Võru Linnateater.
Margus Kasterpalu ja «Hingede öö», 2009, Endla.
Jaan Tooming
lavastaja ja näitleja
Aho «Raudtee» – lav Hermaküla. Tühi lava, millel möllas Hermaküla, eriti tore oli siis, kui Hermaküla lasi ennast üle kallata ämbritäie veega. Sellist naturalismi on laval harva. Ka muusikaline taust oli hea, muusikat reguleeriti otse lavalt makilt, mis andis omakorda naturaalsuse. Eesti Draamateater, 1993.
«Pokumäng» – lav Jüri Lumiste. Edgar Valteri fantaasiarikas lugu, pokud väga toredad, erinevad teatraaluse hallusest. Aivar Tommingas oli taluperemehena oma sõiduvees ja mõjus heasüdamlikuna, mis eriti kena meie enamasti kaklevas maailmas. Vanemuine, 1996.
«Pygmalion». Katri Aaslava lavastus oli tore, elav ja tempokas, jälle hea näidend ja hea režii ning toredad osatäitmised. Tõnu Tepandi temperament oli kütkestav. Ugala, 2000.
«Patukahetseja» – lav Jüri Kaldmaa. Siin ilmneb, kui tugev kirjandusteos on aluseks, siis see annab tõuke ka heaks mänguks hoolimata sellest, et osatäitjad on isetegevuslased. Väga huvitav dramatiseering Jüri Kaldmaa poolt. Tartu Vilde teater, 2010.
«Pulmatrall» – lav Kalju Komissarov. Komöödia, mis pole labane nagu enamik trendikomöödiaid. Ka pole well-made-play, see jant on tõesti EESTI nali, mida ei saa võrrelda muuga. Tartu Hansahoovi teater, 2011.
Margus Mikomägi
teatrikriitik
Ma ei oska nimetada kahekümne taasiseseisvusaasta kümmet parimat lavastust. Tean nüüd seda, sest proovisin meelde tuletada. Võtsin appi Reet Neimari raamatu «Sajandi sada sõnalavastust» ja vaatasin, mis ja kes on sellel ajal saanud teatripreemiaid. See aitas meelde tuletada. Liigne minevikku armumine on nii mõnegi inimese, mitte ainult teatritegija, omadega rappa vedanud – edasi minemise asemel tagasi tammuma.
Selline edetabeli tasemel väljaütlemine küll tuleb teha: praegu juuakse Eesti teatrites mitu korda vähem kui kakskümmend aastat tagasi.
Olin Rakvere teatris tööl, kui rubla enam midagi ei maksnud. Teatri katused lasid vihma läbi ja miskit moodi on meeles, et Mikk Mikiveri oodati lavastajana teatrit päästma. Peeter Jalakas tuli hoopis, aga siis olin mina juba läbi ja läinud. Õhkkond on meeles, kunst ei ole.
Jõime seal koos lavameeste, lavastajate ja kirjandusala juhatajaga Royali piiritust ja Mehukattit ja unistasime vaimsetest aegadest, sellestki, et näitleja olla oleks uhke ja hea. Nüüd äkki juba on? Katused ei lase enam läbi igatahes ja mõned mehed sest kambast joovad täna pitsi jääkülma Smirnoffi, vanade aegade terviseks. Paljud on juba läinud sinna, kust tagasi ei tulda. Nende terviseks.
Väga häid lavastajaid on meil puudu ikka. Häid näitlejaid on ja tuleb juurde, aga riskijulgust neid kasutada on vähe. Head näitlejad ei tohiks ennast seriaalides surnuks mängida.
Siinkohal kuulen üpris hästi pessimismipainest rõhutud, küüniliste, enda meelest kõike näinud vanameeste norinat, et räägi asjast, tee tabel. Ei tee...
Olgu siin mõned tendentsid, mida arvan ära tundvat: uus erateatrite tekkimise laine on kohe tulemas. Paljud andekad ei taha enam riigiteatri kindluses istuda. Kusagil ehk näen uue Eesti teatriaristokraatia tekkimise vajadust, isegi algeid. See võib olla vaid unistus, aga teatriautoriteedid peaksid hakkama teatrikunstist rääkima ühel häälel, mitte igaüks enda eest. See ei tähenda muidugi ühetaolisi seriaale kõigis teatrites.
Mulle tundub, et kahekümne aasta järel on erateatrid ja vabakutselised näitlejad-lavastajad saavutanud sellise kunstinälja, et nad on kohati elujõulisemad kui riigiteatrid. Riik aga peaks seda taime kastma, milles kunstiline vägi on.
Selline vägi on minu meelest kandnud lavastusi «Kustutage kuuvalgus» Saueaugul, Elmo Nüganeni Tammsaare lavastusi üksi ja koos Vargamäel, Veljo Tormise, Peeter Jalaka ja Tõnu Kaljuste «Eesti ballaade» Soorinna külas, Uku Uusbergi lavastusi «Head ööd, vend» ja «Pea vahetus» ja...
Urmas Lennuki kirjutatut ja lavastatut tuleks jälgida hoolega, NO99 «Kuningas Ubu» Haapsalu lennuväljal ei lähe meelest...
Ma ei oska siia lõpulauset kirjutada, sellepärast lehvitan lõppevale suvehooajale ja tervitan ja ootan teatrit, kus on soe. Tänane küsimus on, kas saab olla vaba ja loominguline, kui sind on orjastanud pangalaen. Habras on see piir.
Tähelepanuväärseist tähelepanuväärseimad
Lavastused, mida nimetati kolmel korral
«Tagasitulek isa juurde»
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas.
Mängisid Ain Lutsepp, Kersti Kreismann,Jüri Krjukov, Elle Kull, Rita Raave, Garmen Tabor, Martin Veinmann, Andrus Vaarik ja Sulev Luik, Dan Põldroos, Enn Nõmmik, Sulev Teppart, Tõnu Saar ning Irja Aav.
Esietendus 31. jaanuaril 1993 Eesti Draamateatri suures saalis.
«Isad ja pojad»
Autor Ivan Turgenev, lavastaja Adolf Šapiro. Tallinna Linnateater. Mängisid Marko Matvere, Indrek Sammul, Lembit Peterson, Aarne Üksküla (külalisena), Aleksander Eelmaa, Külli Teetamm või Evelin Pang, Epp Eespäev, Hele Kõre, Anne Reemann, Rain Simmul, Piret Kalda ja Allan Noormets.
Esietendus 20. märtsil 2002 Tallinna Linnateatris.
««Ühtnse Eesti» suurkogu»
Idee, kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Teater NO99
Osalesid Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Kristel Leesmend, Andres Mähar, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Marika Vaarik, Liina Vahtrik, Sergo Vares ja paljud, paljud teised, sh Allar Jõks, Indrek Tarand jt.
Esietendus 7. mail 2010 Saku suurhallis.
Tähelepanuväärsed
Lavastused, mida nimetati kahel korral
«Epp Pillarpardi Punjaba potitehas»
Lavastaja Priit Pedajas.
Esietendus 8.detsembril 1991 Endlas.
«Kuritöö ja karistus»
Autor Fjodor Dostojevski, lavastaja Elmo Nüganen
Esietendus 19. aprillil 1999 Tallinna Linnateatris.
«Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4.»
A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen.
Esietendus 12. märtsil 2006 Tallinna Linnateatris.
«GEP ehk Gorjatšije estonskije parni»
Autorid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Lavastaja Tiit Ojasoo.
Esietendus 16. mail 2007 teatris NO99.
«Arkaadia»
Autor Tom Stoppard, lavastaja Jaanus Rohumaa.
Esietendus 12. aprillil 1997 Tallinna Linnateatris.
«Eesti ballaadid»
Autorid Tõnu Kaljuste, Peeter Jalakas (lavastaja), Veljo Tormis. Von Krahli ja Nargen Opera, esitendus 18. august 2004 Soorinna külas.
«Laulatus»
Autor Witold Gombrowich.
Lavastaja Mati Unt. Esitendus 17.märtsil 2000 Vanemuises.