Ajalookultuuri ajakiri Tuna sai 1. detsembril kümme aastat vanaks. Peatoimetaja Ott Raun kinnitab, et ajakiri jääb kindlaks senisele suunale pakkuda akadeemilise kvaliteediga sisu laiale lugejaskonnale. Ikka selleks, et teadmatusest tingitud plärtsumist vähemaks jääks, kirjutab Alo Lõhmus.
Nende kümne aasta jooksul, mil Tuna on ilmunud, on ajalugu muutunud Eesti ühiskonnas palju tähtsamaks, kui ta ehk varem oli. Pelgast akadeemilisest distsipliinist on saanud suurte ühiskondlike debattide teema ja vastuolude põhjustaja, erinevate ajalootõlgenduste pärast võideldakse meil mõnikord isegi tänavatel. Öeldu taustal võiks arvata, et ajalooajakirjal läheb väga hästi, huvi on suur ning numbrid haaratakse lennult.
Ajakirja tiraažid ei ole väga suured, sest me püüame püsida akadeemilisel tasemel. Artiklid ei ole mõeldud propagandistlikult kellegi vastu või millegi poolt, vaid püüavad olla objektiivsed, nii palju kui see võimalik on. Ehkki ühes Tuna essees kirjutas Enn Tarvel, et subjektiivsust vältida pole võimalik. Totaalselt objektiivse ajaloo kirjutamise võimatus tekitabki palju vaidlusi.
Aga seda võib küll öelda, et Tuna lugejaskond on olnud stabiilne ning tellijate osas oleme pidevalt tõusutendentsil. Minu teada loevad meid peale otseselt ajalooga seotud inimeste ka paljud kultuuriinimesed täiesti püsivalt ja pidevalt.
On isegi inimesi, kes loevad igast numbrist absoluutselt kõik läbi, ehkki meie teemad on väga erinevad ja mõned artiklid on üsna spetsiifilised.
Aga eks me ole kahtlemata sees selles ajaloolises vaidluses, juba näiteks Jaak Valge artikliga eelmisel aastal (Konstantin Pätsi ja Moskva suhetest, Tuna 2007 nr 2 – toim) ja paljude muude asjadega, näiteks diskussioonidega Jaan Unduski ja Karsten Brüggemanni vahel (Tuna 2000 nr 2, 2002 nr 3 – toim).
Ma ise pean üheks kõige õnnestunumaks Tuna ajaloodiskussiooniks arutelu Ado Grenzsteini üle, kus vestlusringis osales mitu väga kõrgel tasemel asjatundjat (Tuna 1999 nr 2). Sellised asjad kahtlemata jätkuvad.
Ajaloohuvis võib rääkida kahest perioodist. Kui kaheksakümnendate lõpus algas taasiseseisvumine, siis oli tähtis tuua välja unustatud nimed. Töötasin toona Loomingus ning igat numbrit tehti siis nagu viimast – kõik, mis võimalik, pandi sisse. Samas oli artiklite tase tänapäeva mõistes väga erinev.
Vahepeal tekkis ilmselt teatav väsimus ajaloo suhtes ning just siis, kui Tuna tuli – 1997. aasta lõpus tekkis ajakirja idee –, läks ka ajaloohuvi suuremaks. Oli õige aeg ajakiri teha, enne seda oli näiteks Looming loobunud ajaloopublitsistika käsitlemisest, otsustades minna tagasi oma liistude juurde. Kuid Tuna ei olnud esimene ajalooajakiri, ilmus ju ka korralik ajakiri Kleio.
Akadeemilise ajakirjana annab Tuna endale aru, et absoluutne objektiivsus ei ole ajalookirjutises võimalik ning meie tõekäsitlus sõltub keelest ja vahendajast. Kuid ühiskondlikud debatid ajaloo teemal seda ideed ju ei tunnista, oma ajaloolist tõde üritatakse teisele poolele peale suruda. Kuidas viia teie ajakirja suhtumist laiema lugejaskonnani?
Arvestades ajakirja tihedat seotust arhiividega, on meil peale artiklite, kus tegemist ajaloosündmuste tõlgendamisega, suur roll ka dokumentidel. Dokumendid on asjad, mis annavad võimaluse mõtlemiseks. Me püüame nii palju kui võimalik avaldada objektiivseid asju ning mitte osaleda poliitilistes mängudes. Meile on tähtis, et asi oleks kirjutatud professionaalselt ja asjatundlikult.
Vaated aga võivad olla väga erinevad. Oleme ka tõlkinud artikleid, kus asju vaadatakse natuke teise nurga alt. Autorite paljusus ja see, et me ei käsitle Eesti ajalugu algusest peale mitte isoleerituna, vaid seoses kõigi naaberriikidega ja laiemas mõistes Euroopaga, on oluline.
Mis puudutab autoreid, siis vaatasin just nende arvu üle. Oli nimelt idee kutsuda kõik autorid aastapäeva tähistama, aga tuli välja, et koos surnud ja välismaal olevate inimestega on meil 307 autorit! Lisaks on meil ka rahvusvaheline kolleegium, mille välisliikmed oskavad kõik eesti keelt.
Väikese toimetusega ei suudaks me kõiki ideid ise välja mõelda. Oleme püüdnud iga numbri üles ehitada eri perioodidest, nii et igaühel oleks midagi lugeda. Päris temaatilisi numbreid oleme teinud harva, see on rohkem uue Ajaloolise Ajakirja idee, mis püüab olla väga rangelt akadeemiline. Meie eesmärk on natukene teine: olla akadeemiline, aga ka loetav.
Dokumendipublikatsioonid on tõesti Tuna suur väärtus. Aga kas paljuräägitud piirangud, mis tulenevad arhiiviseadusest ja isikuandmete kaitse seadusest, võivad hakata ohustama ka teie tööd?
Siiani pole küll seganud. Seadus annab teaduslikuks uurimiseks ju ikkagi võimalusi ja kuna oleme arhiividega väga tihedalt seotud, siis siiani pole probleeme tekkinud.
Kas heidaksite valgust mõnele trükijärge ootavale huvitavale dokumendipublikatsioonile?
Dokumentide avaldamist me väga pikalt ette ei planeeri, sest tihtipeale tulevad need välja küllaltki üllatuslikult. Üllatusi ette planeerida pole kerge. Viimasel ajal on meil Arvo Pesti käsitlenud mitmeid dokumente seoses dissidentliku liikumisega ja praegu ilmuvas numbris on näiteks Sergei Soldatovi kiri Juri Andropovile, mille ta kirjutas vanglas, tahtes Nõukogude Liitu ümber korraldada.
Minu meelest on see väga huvitav materjal, mis näitab dissidentide mõttemaailma, tahtmist ühiskonda parandada. Selles numbris on veel ka väga huvitav Urmas Salo kirjutis Poola poliitikast, mis põhineb 1939. aastal Eesti Varssavi saatkonna sõjaväeatašee ametis olnud Rein Tombaku materjalidel. Artikkel näitab Poola sisepoliitilist kõikumist, kuidas osa poliitikuid oli Saksa poolt ja osa Saksa vastu.
Kas Tunal on plaanis ka moodsaid multimeedia valda kuuluvaid uuendusi, nagu näiteks kasutada internetti või panna ajakirja vahele ajalooteemalisi DVDsid vms?
Ausalt öeldes praegu niisuguseid plaane pole. Ega rahalised võimalused ole ka sellised olnud, eriti praeguses kriisiolukorras. Mis puudutab internetiseerumist, siis meie venekeelne erinumber on juba internetis. Ning käimas on ümberkorraldusperiood, mille tulemusena paneme esimesed 20 numbrit kindlasti internetti, viimaseid numbreid võib-olla mitte.
Minu meelest on Tuna suureks plussiks ka ajalooliste fotode avaldamine. See loodetavasti ikka jätkub?
Oleme lähtunud sellest, et foto on dokument. Pealegi on filmiarhiivi direktor meie kolleegiumi liige ja algusest peale seda väga hingega võtnud. Filmiarhiivil on olnud oma fotonurk ja kirjandusmuuseumi kultuuriloolisel arhiivil oma nurk. Oleme algusest peale tahtnud, et Tuna kui ajalookultuuri ajakiri ei läheks ühte suunda kiiva, vaid hõlmaks võrdlemisi laia huviala.
Fotode avaldamine algas esimesest numbrist ning nendega seoses on olnud üllatusi. Esimeses numbris ilmusid aerofotod Narvast ning Jevgeni Kaljundi, suur Narva tundja, huvitus neist väga, need oli täitsa tundmatud fotod. On olnud mitmeid fotosid, mida oleme esimesena avaldanud ning mis on pannud inimesi meile helistama ja küsima.
Probleem on muidugi selles, et tsaariaegsed ja eestiaegsed fotod on oma tasemelt paremad kui nõukogudeaegsed, viimaste kasutamisega näiteks kaanepildina oleme olnud hädas. Aga peame ise ka fotot väärtuseks ja üheks oma trumbiks. Võib-olla ongi see meie kõige suurem erinevus teistest ajakirjadest, rõhutame fotot kui dokumenti. Oleme tahtnud avaldada niisuguseid fotosid, mis näitavad omaaegseid olusid ega ole tingimata seotud suurmeestega. Saaremaa kirikud, Eesti tööstusettevõtted, tänavapildid – väga erinevaid. Usun, et kooskõla pildi ja sisu vahel on meil toiminud.
Mida toob Tunale tulevik?
Loodetavasti Tuna olemasolu suisa ohus praegu ei ole. Peaaegu valmis on Tuna ingliskeelne väljaanne, mille temaatika algab varasest perioodist peale – Ivar Leimusest Tõnu Tannbergini. Tulekul on ka teine venekeelne erinumber. Nii et meie muudatused pole niivõrd digitaalsed, kuivõrd keelelised – võtta kokku need asjad, mille kohta teised võiksid huvi tunda, kuidas meie neid käsitleme.
Mulle päriselt ei meeldi praegune tendents, et üldise üleeuroopalise ajaloo tegemiseks peaksid kõik riigid oma ajaloo unustama. Päris nii ka ei saa. Kujutan ette, et ajalugusid võib väga rahulikult kõrvutada.
Minu meelest üks eeskujulikumaid näiteid, eriti mis puudutab sõjaajalugu, on raadiojaama Ehho Moskvõ saade «Võidu hind», mida võimalusel alati kuulan. Seal võrdlevad juhtivad sõjaajaloolased väga objektiivselt ja rahulikult meie mõistes võrreldamatuidki asju.
Räägitakse, kuidas Hitleri-vastases vandenõus osalenud kindrali poeg oli SS-vägedes ning SS-vägede ülemused lasksid tal vabalt ära minna. Kujutage ette, kas NKVD oleks midagi sellist teinud, küsiti selles saates, ja märgiti, et SSi kujutades võetakse tihtipeale üle NKVD mudel.
Isegi Venemaal, mis tundub olevat väga ideologiseeritud riik, on võimalik anda nii objektiivset ajalookäsitlust, kui vähegi olla saab. See on näide, et mõlemat poolt on võimalik vaadelda väga rahulikult. Seetõttu andsimegi välja venekeelse numbri: paljusid asju lihtsalt ei teata ja siis plärtsutakse niisama. Muidugi, need, kes plärtsuvad, niikuinii ei loe. Loevad arukamad inimesed.
Ajakiri Tuna
• Neli korda aastas ilmuvat ajakirja annavad välja rahvusarhiiv, Tallinna linnaarhiiv ja Eesti Arhivaaride Ühing.
• Tuna avanumber ilmus 1998. aasta lõpus.
• Ilmunud on ka üks venekeelne erinumber, ettevalmistamisel on järgmine ning ka inglisekeelne erinumber.
• Tuna artiklid on indekseeritavad ja refereeritavad ajalooalaste kirjutiste andmebaasis ABC-Clio Library Historical Abstracts.