Filmiakadeemiku vähenaljakast elust

, Euroopa Filmiakadeemia liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maarja Jakobsoni favoriit parima filmi tiitlile: «Il Divo», režissöör Paolo Sorrentino.
Maarja Jakobsoni favoriit parima filmi tiitlile: «Il Divo», režissöör Paolo Sorrentino. Foto: Kaader filmist

akadeemiku elu on nagu elu ikka, ainult filme saab ja tuleb rohkem vaadata, kirjutab Euroopa Filmiakadeemia liige Maarja Jakobson – euroopa parimate filmide väljakuulutamise eel


Kui Postimees tegi mulle ettepaneku kirjutada soovitavalt humoorika alatooniga artikkel Euroopa Filmiakadeemia liikmeks ehk filmiakadeemikuks olemisest, olin ausalt öeldes tükk aega päris nõutu kohe (just see humoorika alatooni palve pani mu kukalt kratsima). Ja kui ma ei tea, mis teha, küsin nõu oma sõprade käest.

Üks neist soovitas kirjutada artikli sellest, kuidas mulle filmid ei meeldi ja ma neid eriti ei vaata ka, aga filmides näidelda armastan see-eest väga. Omavahelise lõõpimisena oli see hea küll*, aga hädas olin ikkagi. Suurel hulgal filmide vaatamine on aeganõudev ja tõsine töö, pealegi on aasta paremikku valitud filmide seas suures osas tegemist kriipivalt valusate lugudega, nalja saab vähevõitu. Aga alustan algusest.

Euroopa Filmiakadeemia saatis mulle kutse ühineda oma väärika perega (loodud 1988, 1850 liiget) 2006. aasta suvel. Sama aasta jaanuaris olin Berliini filmifestivalil osalenud noorte näitlejate programmis Shooting Stars, ilmselt saadeti kutse selle põhjal. Et mul pole siiamaani õnnestunud osaleda iga-aastasel Euroopa filmiauhindade tseremoonial, ei ole ma saanud ka teiste käest küsida, kuidas akadeemikuks saamine ka muidu käib. Minul käis niimoodi.

Midagi väga keerulist selles töös ei ole: kord aastas (juulis) tuleb tasuda liikmemaks; suve lõpus on Euroopa parima filmi kandidaadiks võimalik esitada üks omamaine film; sügisel (septembris-oktoobris) on paari-sajast esitatud filmist tehtud valik ja seejärel saadetakse igale liikmele koju 40–50 filmist koosnev pakk, mis tuleb läbi vaadata ning teha seejärel ettepanekud nominatsioonide suhtes. Oktoobri lõpus on aeg esitada kolm isiklikku lemmikut kuues kategoorias (parim film, režissöör, mees- ja naisnäitleja, stsenaarium, operaator) ja novembri lõpus valida parim kõige enam hääli saanud filmide ja tegijate seast.

Kuidas vaadata erapooletu silma ja pooleteise kuuga läbi 50 filmi, on trikk, mida valdab hästi ehk Tiina Lokk ja veel mõned inimesed. Mina mitte. Alustan filmidest, millest olen varem  kuulnud, enamasti suurte festivalide ülevaateid lugedes. Tööd, nagu tänapäeval ikka, tehakse arvutis, nii vaatan ka mina filme sageli seal. Pisike sülearvuti voodisse kaasa ja väike filmiannus enne magamajäämist. Suurest kinoelamusest jääb selline vaatamine muidugi kaugele maha.

Filme liigitan mõttes ka «ekraanilisade» järgi. Väikesed tundmatud filmid on puhta pildiga, enne vaatamist või paar korda filmi ajal ilmub ekraanile kiri «For EFA screenings only», see on kõik. Filmid, mis festivalidel juba tähelepanu pälvinud, on varustatud püsiva kopeerimist keelava kirja ja suures kinolevis olevad filmid lausa kuni kolme rasvases kirjas hoiatusega.

Eelmisel aastal olin filmi «Kuninganna» juba kinos näinud, tahtsin selle korra Helen Mirreni suurepärase töö pärast üle vaadata, aga vaatamata jäigi. Näitleja nägu pidevalt suurt jämedat kirja täis. Sel aastal jäeti mõned kõige nimekamad filmid nagu «Lepitus» Keira Knightley'ga peaosas ja prantslaste «Seinte vahel» (Entre les murs) üldse saatmata, mis põhjusel, ei tea.

«Seinte vahel» on tänavu aasta parima filmi nominentide seas, kahju, et hääletamise ajaks nägemata oli. Kuuldavasti jõuab see siiski ka Eestis kinolevisse. (Pealkiri «Seinte vahel» või ka «Müüride vahel» viitab Prantsuse koolide ehitusele, nimelt on seal kooliõu müüriga ümbritsetud ja kuni koolipäeva lõpuni lukus. Vähemalt oli see nii ühes väikelinnas, mida keskkooliõpilasena 1994. aastal külastasin.)

Kõigile filmidele võrdset tähelepanu kahjuks ei jagu, end lohutades arvan, et ehk on see ka teiste akadeemikute puhul nii. Mul on kogemust ainult kolme aasta jagu, kuid siiani on mu eelistused akadeemia enamiku omadega suures osas kokku langenud. Ikka on kahju, et mõni isiklik lemmik n-ö lõppvooru kuue parema hulka ei pääse (sel aastal näiteks Doris Dörrie' film «Kirsiõied», linastus Tartuffil ja nüüd ka PÖFFil), samuti üllatas, et «Sügisball» ei pääsenud 45 akadeemikutele vaatamiseks saadetud filmi hulka, rohked auhinnad erinevatelt festivalidelt oleksid juba iseenesest võinud olla heaks soovituseks.

See artikkel ilmub laupäeval, 6. detsembril, sama päeva õhtul kuulutatakse Kopenhaagenis välja filmiakadeemia aastaauhinnad. Ennustamine on tänamatu, tagantjärele tark olla sobib ka mulle paremini. Kui peaksin aga üksi otsustama, annaksin parima filmi auhinna Paolo Sorrentino «Il Divole», parima režii auhinna Ari Folmanile filmi «Valss Bashiriga» eest, parima naisnäitleja auhinna Belen Ruedale («Orbudekodu») ja meesnäitleja auhinna Elmar Wepperile («Kirsiõied»).

«Il Divo» linastus ka PÖFFil, juhtides reedese seisuga Postimehe žürii jooksvat edetabelit. Vaatasin filmi n-ö puhta lehena ära ja üllatusin, kui lugesin hiljem arvustustest ja tutvustustest selle kohta sõna «poliitpila». Film räägib Itaalia peaministrist Giulio Andreottist ja tema valitsemisajast Itaalias – ilma konteksti (Itaalia poliitikat 1970-1990ndatel) tundmata on raske aru saada, mida pilatakse.

Peategelast on küll kujutatud iroonilises võtmes, aga tema kaadritagune kahetsev hääl Aldo Moro tapmise pärast tundub olevat siiras. Sajad hukkunud või hukatud inimesed ei tekitanud samuti satiirisoovi. Küll aga sain pärast filmi vaatamist aru, miks Berlusconi nii hästi Putiniga klapib – kahe maa poliitilises kultuuris on väga palju sarnast.

Ari Folman saaks auhinna uue jõulise žanri eest (animeeritud dokumentaalfilm), Belen Rueda võimsa esituse ja Elmar Wepper võimaluse eest kaasa tunda.

Tõsise eestlasena pani mind tundma Mike Leigh' film «Happy-Go-Lucky», mis PÖFFilgi publikumenu naudib ja millalgi ka siinsesse kinolevisse peaks tulema. Filmi tutvustus lubab meile lugu noorest päikeselisest naisest, kes teeb kõik selleks, et inimesed tema ümber oleksid õnnelikud. Sally Hawkins on ülisümpaatne ja imeilus noor naine, keda on lust vaadata, aga tema mängitud õpetajanna Poppy, kes pidevalt naerda kihistab ja iial oma suud kinni ei pane, mõjub poole tunni möödudes pisut kummalisena, ülekasvanud enesekeskse lapsena.

Vähemalt mina tõsise eesti inimesena ei saanud aru, kuidas saab sellise käitumisega teisi inimesi õnnelikuks teha. Suurepärase rolli teeb Eddie Marsan maniakaalse sõiduõpetajana, kelle monoloog filmi lõpus on tõesti hea, seda tasub oodata. Inetu keskealise mehe kibedus, kes vaevleb kihistavate plikade ja vandenõuteooriate küüsis, pääseb tatti pritsides välja ja voolab mööda autot laiali.

Samas, kui mul oleks lapsena olnud Poppy-sugune õpetaja, oleksin teda jumaldanud. Nii et loodetavasti pole ma läbinisti ebaõiglane Sally Hawkinsi ja tema Poppy suhtes.

Elu filmiakadeemikuna on nagu elu ikka, ainult filme saab ja tuleb rohkem vaadata. Kui ükskord töö- ja perekonnaelu mahti annavad, loodan ka teisi akadeemia liikmeid silmast silma kohata, kahe aasta pärast Tallinnas kindlasti. Ning loodan väga, et siis saab eestlaste õuel kõvasti head nalja!

* Neile Delfi toimetajatele, kes armastavad lauseid kontekstist välja tõsta ja neid uudiste pealkirjadena esitleda, kordan üle, et see pole tõsi, vaid sõpradevaheline nali.

Nominente

Aasta film
•     «Il Divo», rež Paolo Sorrentino (Itaalia)
•    «Seinte vahel», rež Larent Cantet (Prantsusmaa)
•    «Gomorra», rež Matteo Garrone (Itaalia)
•    «Happy-Go-Lucky», rež Mike Leigh (Suurbritannia)
•    «Valss Bashiriga», rež Ari Folman (Iisrael-Prantrsusmaa-Saksamaa)
•    «Orbudekodu», rež Juan Antonio Bayona (Hispaania)

Aasta naisnäitleja

•    Hiam Abbass, «Sidrunipuu», rež Eran Riklis (Iisrael)
•    Arta Dobroshi, «Lorna vaikimine», rež Luc ja Jean-Pierre Dardenne (Belgia-Prantsusmaa-Itaalia)
•    Sally Hawkins, «Happy-Go-Lucky»
•    Belen Rueda, «Orbudekodu»
•    Kristin Scott Thomas, «Olen sind nii kaua armastanud», rež Philippe Claudel (Prantsusmaa)
•    Ursula Werner, «Üheksandas taevas»

Aasta meesnäitleja
•    Michael Fassbender, «Nälg»
•    Thure Lindhardt & Mads Mikkelsen, «Leek ja Sidrun», rež Ole Christian Madsen (Taani)
•    James McAvoy, «Lepitus», rež Joe Wright (Suurbritannia)
•    Toni Servillo, «Gomorra»
•    Jürgen Vogel, «Laine», rež Dennis Gansel (Saksamaa)
•    Elmar Wepper, «Kirsiõied», rež Doris Dörrie (Saksamaa)

Filmiakadeemikud

•    Maarja Jakobson, näitleja
•    Mait Laas, animafilmirežissöör
•    Tiina Lokk, PÖFFi juht
•    Priit Pärn, animafilmirežissöör
•    Mati Sepping, produtsent ja filmilevitaja
•    Riina Sildos, produtsent
•    Jüri Sillart, režissöör
•    Rain Tolk, näitleja
•    Anu Veermäe, produtsent

Kus on eesti film?

Õigus esitada rahvuslik kandidaat Euroopa Filmiakadeemia auhindadele on 20 riigil – reeglite järgi neil, kus on kõige rohkem filmiakadeemia liikmeid. Eesti nende sekka ei kuulu, olles 35-riigilises edetabelis oma 9 liikmega alles 28. kohal. Et privilegeeritute hulka jõuda, oleks vaja vähemalt 28 akadeemikut – just nii palju on neid Norral ja Venemaal, kes jagavad 19.-20. kohta. Võrdluseks,  Soomel on 34 ja Rootsil 50 akadeemikut.

Reeglites on siiski lisaklausel – ettepanekuid võivad teha ka rahvuslikud filmiinstitutsioonid, festivalid, akadeemia liikmed ja produtsendid. Nende seast valib spetsiaalne komisjon välja veel ligemale 20 kandidaatfilmi. Just seda varianti kasutas tänavu ka Eesti Filmi Sihtasutus, esitades auhinnale «Sügisballi». Paraku see 44 ametliku kandidaadi sekka ei pääsenud. (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles