Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tädi Maali päevaraamat elust Vabadussõja-aegsetel ärevatel kuudel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Eesti ajalooarhiivis hoiul olev päevaraamat kirjeldab toonase talu eluolu. | FOTO: Alo Lõhmus

Rõngu valla talunaine pani rasketel Esimese maailmasõja ja Vabadussõja aastatel päev-päevalt kirja kõik, mis ümberringi juhtus. Haruldast päevaraamatut luges ja ülestähendusi tegi Alo Lõhmus.


1917. aasta 25. oktoober oli Rõngu vallas Lapetukme külas Peedupiitre talus tavaline päev. Perepoeg Karla käis Uderna laadal ning sai seal lahti kahest üheksanädalasest põrsast – ühe eest maksti 15, teise eest 18 rubla. Peretütar Amalie, kelle meelest Karla andis põrsad ära liiga odavalt, hakkas sel päeval oma lillat undrukut «ümbre käändma». Tema abielus õe poeg Elmar käis külas. Peterburis aga «oliva enamlase ja Lenin valitsuse oma kätte saanuva ja vaene Kerenski oli ära pagenu». Võib-olla just nende ärevate aegade tõttu viis Peedupiitre pere sel päeval oma kartulisaagi «salahauda».



Nõnda siis pöörati Peterburis sel päeval riiki ning Peedupiitrel undrukut. Pilguheit toonase talupere tegemistesse on võimalik tänu haruldasele päevaraamatule, mida aastail 1893–1920 pidas seesama undrukut «käänanud» talutütar Amalie Planken. Päeviku andis juba palju aastaid tagasi Tartusse Eesti ajalooarhiivi hoiule Amalie sugulane kunstnik Ede Peebo.



«Päevik on eriti huvitav just seetõttu, et kirjeldab toonase talu eluolu,» sõnab paksu köite arhiivi arvele võtnud arhivaar Tiiu Oja. Tõepoolest on Amalie ehk kodusemalt Maali juba koolitüdrukuna hakanud kuupäevaliselt registreerima talutöid, ilmastiku- ja loodusnähtusi, kirikuskäike, haigestumisi ja inimestega ette tulnud juhtumisi. See teeb päevikust hindamatu allika Rõngu ja Rannu valla koduloolastele, kuid peegeldab ka toonaseid olusid laiemalt.



«3mal Juulil satte väga suurt vanemba vihma (äikest – toim), lei kolm kuhja mõisa luhan palama. See aasta kaksin mina 800 peo linu. 4mal Augustil alustedi lina kaksi ja 12 Augus. lõpetedi,» kirjutas Maali 1894. aasta suve ja oma toonase töö, linakakkumise kohta. Teisal paneb ta kirja pere kukekeste nimed: Hea lottuse, Kuri isand, Tartu turgu, Kugu isand, Suur isand, Pere kukeke, Kaarna ja Mamma kana.



Kuni päeviku lõpuni 1920. aastal rõõmustab 1879. aastal sündinud Maali esimeste laululindude üle, keda kevaditi kuuleb, ja liblikate üle, keda näeb. Samasuguse õhinaga registreerib ta õunapuude saagi («8 uibul oliva ubina») ning kuupäeva, mil viimane õun talvel ära süüakse.



Sissekanded on alguses kirjutatud nähtavasti kalendrisse ja hiljem ühtsesse köitesse kopeeritud. Sellest saab aimu mõne eksimuse tõttu, mille Maali on teinud talusündmuste ja ajalehest loetud sündmuste kokkusobitamisel. Nii näiteks kirjutab ta 1918. aasta 30. oktoobril (vana kalendri järgi) Inglise laevastiku jõudmisest Tallinna, kuid korrigeerib fakti 30. novembril. Tegelikult teataski Postimehe hiigelsuur pealkiri laevastiku saabumisest just sel päeval ehk uue kalendri järgi 13. detsembril.



Päeviku lugejat veetleb Maali napp, kuid südamlik ning kõiki ja kõike mõista püüdev kirjutamisstiil. Vaid enamlastest röövlite kohta ütleb ta oma päevikus halvasti.



Ta enda elukäik polnud paraku kuigi roosiline. Raskest talutööst juba noores eas peaaegu invaliidistuna (lahtine neer) ei saanud Tartus õmblemist õppimas käinud Maali mehele ja jäi kodutallu lihtsamaid töid tegema. Siiski võib mõnes päevikusissekandes figureeriva äreva «tema» taga aimata peidetud tundeid.



Koolmeistri tütrena oskas Maali saksa keelt, tundis elavat huvi näitemängude, kontsertide ja raamatute vastu. Paraku hävis pere suur raamatukogu tulekahjus ühes taluga. Pärast seda katastroofi mõnda aega õe Liine pool ja seejärel kodutalu varemeile rajatud ajutises ulualuses elanud Maali viidi Nõukogude ajal viimaks Ravila vanadekodusse, kus ta kõrges eas suri.



Pere neljast lapsest – Maali, Karoliine-Julia (ehk Liine), Jaan ja Karla – abiellus ja sai järglasi vaid Liine. Tema poeg Albert Peebo tähistas sel neljapäeval Tartus saja aasta juubelit. «Maali mäletas väga hästi endisi vanu asju,» iseloomustab Albert tädi. «Mälu oli tal kuni viimase ajani terav. Aga ega ta väga jutukas ei olnud, et oleks neid asju teistega jaganud.»


Seda rohkem jagas Maali mõtteid oma päevikuga.

Tagasi üles