Svetlana ja Juri Koltovski ei mõista, kuidas ei suudetud kolmveerand aasta jooksul tuvastada, et Tallinna külje alt karjäärist surnuna leitud mees on nende aasta varem kaduma läinud poeg, ning miks maeti ta tundmatuna Liiva kalmistule.
Bürokraatia tõttu sai pere poja tagasi nimetus hauas
8. september 2011, 00:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks nädalat tagasi helises Svetlana Koltovskaja taskutelefon. Uurija Sulev Sild küsis, kas naine veel mäletab teda. «Muidugi!» jättis pidevalt uudiseid oodanud naise süda löögi vahele.
Uurija andis teada, et naise kaks aastat tagasi kaduma läinud poeg on leitud.
«Kas ta on elus?!» küsis naine hingevärinal. «Kahjuks mitte,» kostis telefonist.
Kaheaastast ootusaega meenutades Svetlana ohkab. «Ma ikka lootsin, et ta läks ehk võlgade pärast kuhugi, võib-olla Venemaale pakku ja on elus…»
Järgmisel päeval läksid Svetlana ja tema abikaasa Juri politseisse ja said kätte õiendi, kus poja kole saatus lühidalt kirjas. Selgus, et poeg on juba maetud, tundmatuna, Liiva kalmistule.
Murest murtud vanemad läksid kalmistule ja otsisid kalmistuvahi abil poja haua üles – seegi ei olnud lihtne, sest politseist saadud number nimetu haua kohta ei vastanud tegelikkusele.
Vanemad ei mõista, kuidas kulus terve aasta, kuni tundmatuna Maardu lähedalt karjäärist leitud mehe surnukeha isik tuvastati. «Me olime ju kõik õigesti teinud, DNA-analüüsi andnud,» ahastab Svetlana. «Ta oli kusagil Maardus külmkambris kümme kuud!»
Kaks aastat tagasi septembris
2009. aasta 25. septembril, reede õhtul veidi enne südaööd astus Roman vanemate juurest läbi ja ütles, et läheb ärikohtumisele. Koltovskid elasid Lasnamäe sotsiaalmajas pojaga sama koridori peal.
«Miks nii hilja? Kas sa ikka pead minema?» imestas ema. 33-aastane 190 sentimeetrit pikk Roman rahustas vanemaid, et neil pole vaja muretseda. Lähemalt ta eesseisvast käigust ei rääkinud. Mees ei olnud kunagi eriti jutukas olnud ja hoidis oma muresid enda sees.
Vaid tund varem oli Romanile helistanud tema sõbratar, kes teatas, et neil sünnib kevadel laps. Järgmisel päeval pidid nad edasiseks eluks pikemalt plaane tegema.
Vanemad teadsid, et Romanil oli viimane aasta masu tõttu väga keeruline olnud. Tema ehitusfirma oli sattunud võlgadesse ja vanemad olid terve aasta aidanud pojal korterikulusid tasuda.
Mõni aeg varem oli poeg küsinud vanemailt laenuks 150 000 krooni, et uut äri alustada, kuid sellest olid vanemad keeldunud ja soovitanud pigem palgatööle minna. Keskkooli ajal ujumisega tegelenud noormees oli alati eelistanud äri ja polnud isegi edasi õppinud nagu ta vanem vend.
«Ju tal oli raha võlgade tasumiseks vaja, aga seda ta meile ei rääkinud,» kahetses Svetlana tagantjärele. «Ta oli kogu viimase aasta närviline ja justkui kartis pidevalt midagi.»
Arusaamatu jooksutamine
Järgmisel päeval, kui vanemad pojale helistasid, oli Romani telefon levist väljas. Pühapäeva õhtul kostis aga trepikojast kolistamist ning Juri läks uksele vaatama lootuses, et poeg on koju tulnud. Poja ukse taga seisis aga kapuutsiga nägu varjav mees, kes püüdis ust kangiga avada.
Jurit lähenemas nähes tormas mees, kang käes, tema suunas ja Juri tõmbus kiiresti oma uksest sisse. Jooksis siis küll tundmatule järele ja jõudis näha, et väljas ootas teine mees ning mõlemad põgenesid.
Koltovskid kutsusid politsei, et sissemurdmiskatsest teatada, ning järgmisel päeval läksid ise politseisse poja kadumise kohta avaldust esitama.
Mõne aja pärast alustati kriminaaluurimine, kuulati üle hulk inimesi ja Svetlana helistas aeg-ajalt uurijale küsimaks, kas midagi on selgunud. Paraku polnud. Kuni uurija kõneni aasta ja 11 kuud hiljem.
Kadalipp ei olnud Koltovskite jaoks aga veel lõppenud. Nad lootsid poja kiiresti ümber matta, aga jooksid terve esimese nädala ühest ametiasutusest teise.
«Uurija soovitusel läksime Kentmanni tänavale kohtusse, aga seal selgus, et sinna polnud meil asja. Edasi soovitati perekonnaseisuametisse minna, kust pidanuks surmatunnistuse saama, aga seal öeldi, et politsei õiend ei ole alus selle väljastamiseks – vaja on arstitõendit surma põhjuse kohta,» loetles Svetlana. «Kuidas arst teab seda välja anda?!» imestas ta.
Uurija ei mõistnud omakorda, kuidas politsei õiendist ei piisa, kui varem on selline paber teiste juhtumite puhul sobinud.
Paar päeva hiljem helistati perekonnaseisuametist Svetlanale tagasi ja lubati, et nad ise teevad siseministeeriumiga omavahel selgeks, kuidas edasi toimetada.
Svetlana ja Juri püüavad vaprad olla, käivad Liiva kalmistul hauale number 597 lilli viimas ning loodavad väga, et õuduste rada ükskord lõpeb ja poeg õigeusklike kombe kohaselt perekonna hauaplatsile saaks maetud.