Haige mees lebas politsei suhtlusprobleemi tõttu 96 tundi metsas

Berit-Helena Lamp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Urmas Luik

Abitu mees lebas neli ööpäeva ehk 96 tundi Tallinna äärelinna metsatukas ning oleks politsei bürokraatliku asjaajamise tõttu surnud, kui ustavad sõbrad ning lihtsalt pime juhus poleks halvimat ära hoidnud.

Kui nooruspõlve matkadel usaldasid kolm 50ndates eluaastates meest - matemaatikust arvutispetsialist Karl Ottas, juhutöödest elatuv boheemlane Tarmo Lass ja ajaloolase ning õpetajana töötanud Vello kõhklematult metsikus looduses elu teineteise kätte, siis ei osanud nad uneski näha, et 30 aastat hiljem tuleb neil pealtnäha turvalises ning tsiviliseeritud Tallinnas läbi teha veel üks elu ja surma olukord, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

20 aastat tagasi diagnoositi Vellol Parkinsoni tõbi. Sisuliselt ravimatu haigus aheldas varem liikumist armastanud Vello pikkadeks perioodideks voodisse ning viimastel aastatel suutis ta liikuda ja rääkida ainult tänu kangetele ravimitele. Sõber Tarmo Lassi sõnul oli aga Vello vaim tugev ning pea selge.

Ehkki aeg-ajalt ebakindla sammu ja pehme keelega Vello võis võõrale jätta joobunu mulje, polnud selles midagi ebatavalist, et pikkamisi süveneva haigusega mees omal käel linnas ringi liikus. Nii võttiski ta neljapäeva, 4. augusti, pärastlõunal ette teekonna Õismäel asuvast kodust suvilasse Mähele, et minna marju korjama.

Kusagil sel teekonnal jäi Vello aga kadunuks. «Politseile tuli esimene signaal Vello kadumise kohta 4. augusti õhtul pärast kella 23. Helistati meie juhtimiskeskusesse ja anti edasi informatsioon, et Vello-nimeline meesterahvas läks kodust Haaberstis ära ja pidi suunduma Mähele suvilasse,» rääkis Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juht Kristian Jaani.

Tema sõnul anti edasi isiku tundemärgid ning öeldi ka, et inimene põeb Parkinsoni tõbe, kuid samas öeldi juurde, et see ei tekita talle erilisi probleeme selles mõttes, et ta teab, kuhu ta läheb ja kuidas koju tulla.

Kella ühe paiku öösel sai abikaasa Vello mobiililt veel korraks kätte, aga kuna mehe kõne oli niivõrd häiritud, ei saanud ka abikaasa täpselt tema jutust aru. «Ta said vaid ühe sõna teada - bussipeatus,» märkis Ottas.

Selle pidepunktiga pöördus pere reede hommikul politseisse ning kirjutas üksikasjaliku avalduse. Vello omaste avaldust ei loetud aga läbi või kui loeti, siis ei jõudnud info õigete ametnikeni.

«Juhtus tõepoolest selline olukord, kus politsei võib endale natukene tuhka pähe raputada. Ehk tekkis olukord, kus omaksed pöördusid järgmisel päeval, kui inimene ei olnud koju pöördunud, politseijaoskonda ja tegid selle informatsiooni kohta paberi peal avalduse. Mingi aja möödudes hakkasid ka omaksed ja sugulased veel pöörduma jaoskondadesse küsima informatsiooni ja andma lisainformatsiooni. Nüüd tekkis tõesti olukord, kus võib politseile tuhka pähe raputada selle eest, et ei suudetud erinevat informatsiooni koondada ühte kohta,» kirjeldas Jaani.

Korrakaitsebüroo juht tunnistab, et saatuslikuks said kaks infokildu, mis ei jõudnud kohale – esiteks, et mees on muutunud liikumisvõimetuks ning teiseks, et kitsam piirkond, kust otsida, on tõenäoliselt Mähe. Omaksed aga arvasid, et politsei teab ja tegutseb.

Laupäeva hommikuks oli kadumisest möödas 36 tundi ja pere pöördus uuesti politseisse. «Vello ema tundis ikkagi muret ja loomulikult ei läinud ta mitte metsa otsima, vaid läks prefektuuri paluma abi. Põhisisu sellest abipalumisest oli, et «meie laupäeval ja pühapäeval ei otsi, saadame ainult patrulle välja»,» meenutas Ottas.

Jaani sõnul on kahetsusväärne, kui politseist niimoodi öeldi, sest see ei vasta tõele. "Politseil on koguaeg patrullid väljas, 110 telefon töötab kogu aeg. Sellist sõnumit ei saa välja öelda ja ei saa ka öelda midagi sellist, et teine inimene mõistab seda niimoodi, et me ei tee nädalavahetusel tööd," selgitas Jaani.

Selle asemel riputasid lähedased ise bussipeatustesse otsimiskuulutusi ja küsitlesid inimesi.

Veel esmaspäeval ei olnud mingit märki sellest, et politsei tegutseks. Samal ajal kui Tarmo Lass kaalus juba selgeltnägija poole pöördumist, lõpetas Karl Ottas koos Vello naise ja pojaga Mähel juba neljandat otsingute päeva.

Karl Ottas tunnistab, et vähemalt korra päästis Vello tema mägedes kindlast surmast ning võib-olla just see sundis Karli enne koju minekut tegema veel ühe tiiru Mähel. Ta käis jalgsi risti-rästi metsas ning nägigi Vellot abitult, vaid mõnekümne sammu kaugusel hotellist ja väga käidavast ristmikust lebamas. Otsijad olid korduvalt sellest paigast mööda jalutanud.

Kui sõber poleks teda leidnud, ei oleks neli ööpäeva joomata ja meelemärkuseta lebanud Vello ilmselt hommikuni vastu pidanud. Moodne meditsiin tegi aga imet ja praegu toibub 57aastane mees hooldekodus.

Sõprade hinges on siiski segunenud nii pettumus kui kurbus, et politsei Vellot nõnda alt vedas.

Kristian Jaani tunnistab, et politsei peab tegema juhtunust omad järeldused ning lubab, et järgmine kord lahendatakse sellised olukorrad kindlasti paremini.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles