Inetu tüli määrib «Teeme ära!» kampaaniat
Juhtkiri: piinlik lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib ainult ette kujutada, kui kehvasti tunneb end igaüks neist kümnetest tuhandetest inimestest, kes vabatahtlikuna tänavu kevadel «Teeme ära!» kampaanias kaasa lõid ning metsaaluseid prügist puhastada aitasid. Tuleb välja, et lepinguliste segaduste tõttu seisab osa prügist endiselt nn vaheladudes, selmet olla seal, kuhu jäätmed sorteeritult minema pidid, ehk siis prügilas.
Nimetatud prügimäed, mis tänane Postimees näidetena ära toob, asuvad Tartus Raadi vanal sõjaväelennuväljal ja Harjumaal Harku karjääri jalamil, olles kui inetu plekk ilusal kuuerevääril. Võttis ju ühiskond kampaania «Teeme ära!» vastu erakordselt hästi. Enam kui 50 000 vabatahtlikku koristajat oli rohkem, kui plaane tehes loodeti. Ajakirjandus polnud üritust kajastades kiitusega kitsi ja äsja pälvis korraldustoimkonna eestvedaja Rainer Nõlvak aasta kodaniku tiitli.
Ka pakkus kampaania hulgaliselt positiivseid sõnumeid. Esmalt jäätmeprobleemi laiemalt tõstatades, samas elavalt tõestades, mida suudab ära teha üks kodanikualgatus. Ehk siis tehes puust ja punaseks arvamusliidrite igatsetud ja mõnelegi ehk varem kaugena tundunud kodanikuühiskonna mõiste.
Kampaania käigus näidati, et prügiga suudetakse vajadusel efektiivselt ümber käia – kui tavaliselt läheb Eesti jäätmemajanduses taaskasutusse vaid ligi kolmandik, siis teemeäralased lubasid, et koostööpartnerite abiga saavutatakse 80 protsenti, ja vähemalt teatud ulatuses suudeti isegi enamat. Korraldajad on juhtinud tähelepanu sellele, et kogu projekt nii-öelda letihindades oleks maksma läinud 300 miljonit krooni, ent lõpuks olid riigi kulud tänu rohketele toetajatele ligikaudu kuus miljonit krooni.
Oleks väga kurb, kui kogu hea üldmulje ning vabatahtlike rõõm ühisest tegutsemisest päikselisel maikuupäeval päädikski pikkade inetute nääklustega – ehk siis süüdlaste otsimisega. Juhul kui pooltel ei õnnestu omavahel läbi rääkides kokku leppida, võib see panna pitseri seesugustele üritustele tulevikus (mõistagi mitte ainult prügikoristust silmas pidades) – rahvas lihtsalt ei tule kaasa. Ja sellest oleks väga-väga kahju.
«Isiklik vastutus selle eest, kuhu igaühe jäätmed edasi lähevad, on kõige alus. Vastutus hakkab eriti hästi toimima siis, kui meil on ka pädevad järelevalveorganid, kes võtavad vastutusele neid, kes vastutada ei taha,» kirjutab tänases lehes Ragn-Sellsi ärijuht Agu Remmelg, kutsudes inimesi nõudma ametkondadelt tõhusamat järelevalvet jäätmemajanduse üle. Sellele väitele võiks kahe käega alla kirjutada.