Kirjanduse kaks kümnendit: jõudmised ja hargnemised

Rein Veidemann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees

Ajalehe kahel küljel kokku võtta 20 aastat eesti kirjandust – see on isegi niisuguse väikese ajajärgu ja väikese keeleruumiga kirjanduse puhul paras parun Münchhauseni trikk.


 Aga ma lohutan lugejaid sellega, et ajakirjas Looming on nii 1990ndate lõpus kui ka uute nullindate lõpus elavalt arutatud selle üle, mis on toimunud eesti kirjandusväljal, millised on olnud suundumused, kes on silma paistnud, ja mis peamine – on otsitud vastust küsimusele, kas kirjandusel on võimalus/vajadus/kohustus säilitada samasugune positsioon eesti kultuuris, nagu see on olnud tal 20. sajandil.

Ehk teisisõnu, millisel kujul ja kui palju üldse vajab eesti rahvas omakeelset kirjandust oma elu- ja iluolu jäädvustamiseks. Nii et loetagu Loomingut.

Kui siin oma lugemiskogemust ja varem kogutud kirjandusloolisi teadmisi kõrvutada kriitikutest ja kirjandusteadlastest kolleegide sõnavõttude ja hinnangutega, siis koondaksin toimunud muutused – niivõrd, kuivõrd neid muutustena tajume – kahe üldistava märksõna, «jõudmised» ja «hargnemised» ümber.

Ülekohtuselt vara kadunud luuletajast kirjandusteadlane Toomas Liiv (1946–2009) on leidnud, et «mingis väga olulises mõttes sai eesti kirjandus 1990ndail valmis».

See jõudmine küpsuseni algas teise kirjandusteadlase, Vikerkaare peatoimetajana meie viimaste kümnendite kirjanduskultuuri arvamusliidriks, uueks «paavstiks» (kunagi kutsuti eesti kirjanduse paavstiks Tuglast) tõusnud Märt Väljataga hinnangul siiski juba 1986.–1987. aastal debüteerinud autoritega (Märt Väljataga, «Oletuslikke kokkuvõtteid nullindate kirjandusest»; Looming, 2010, nr 5, lk 720).

Ilmselt tuleb siin silmas pidada Tõnu Õnnepalu, Hasso Krulli ja Indrek Hirve luule debüütkogusid, Priidu Beieri ja Kalev Kesküla «hilinenud» esikkogusid (sest ajakirjanduses olid nad luuletajatena teadvustunud juba märksa varem), millele järgnesid punkluule tähtede Tõnu Trubetsky, Villu Tamme ja Merca (Merle Jäägeri) kogud.

Kriitik ja kirjandustoimetaja Kajar Pruul on neid koos 1988. aasta lõpul Tartus koondunud rühmituse HIROHALL liikmetega (Sven Kivisildnik, Jüri Ehlvest, Karl Martin Sinijärv, Kauksi Ülle, Valeria Ränik), lisaks veel Elo Vee, Triin Soomets ja Contra, nimetanud «vana sajandi uuteks luuletajateks».

See uus laine luules on saanud järgneval kahel kümnendil täiendust Aare Pilve, Kristiina Ehini, Lauri Sommeri, Kalju Kruusa,  Sven Vabara, Veiko Märka, Olavi Ruitlase, François Serpenti (fs-i), Jürgen Rooste, Asko Künnapi, Igor Kotjuhi luuleloomingu näol.

1990ndatel jõuab muutustelaine proosasse, osalt seetõttu, et mitmed mainitud luuletajatest hakkasid ise tähelepanuväärseid proosatekste kirjutama. Ennekõike seostub see Emil Tode (alias Tõnu Õnnepalu) romaaniga «Piiririik» (1993), aga ka näiteks Kauksi Ülle «Paadi» (1998) ja Jüri Ehlvesti lühiromaaniga «Ikka veel Bagdadis» (1996).

Proosa murranguaastaks on kirjandusteadlane Epp Annus pidanud siiski 1990. aastat, mil ühekorraga ilmusid kolm kõrg- ja postmodernismi sünteesivat teost, Annuse sõnul kolm üksteist ületavat ja kustutavat «äärmusteksti»: Mati Undi «Öös on asju», Jaan Unduski «Kuum» ja Peeter Sauteri «Indigo».

2000. aastal alustab Andrus Kivirähk romaaniga «Rehepapp» kannakinnitust uue suveräänina Eesti kirjandusväljal. Ta oli alustanud näidendite kirjutamisega küll juba 1990ndate algul («Vanamehed seitsmendalt», «Jalutuskäik vikerkaarel»), debüteerinud lastekirjanikuna 1995. aastal looga «Kaelkirjak», kuid just viimane kümnend tähistab tema kui juhtivkirjaniku positsiooni.

Kui ülal kõneks tulnud nimedest Mati Unt välja arvata ja lisada prosaistidena Jan Kausi, Berk Vaheri, Vahur Afanasjevi, Indrek Hargla, Tiit Aleksejevi, Lauri Pilteri jmt nimed, siis avaneb meie ees uue põlvkonna jõudmine eesti kirjandusse – põlvkonna, kelle kanda on tänase ja homse eesti kirjanduse peavoolu esindamine.

See jõudmine ei tähenda mõistagi, nagu oleks ülejäänud kirjanduselu seisma jäänud. Ei, me leiame siit teisigi jõudmisi. Vahest kõige olulisem neist on 1980ndate lõpus alanud ja 1990ndatel jätkunud pagulaskirjandusest Välis-Eesti kirjanduseks saanud kirjanduse kojujõudmine.

Täna on võimatu ette kujutada eesti kirjandust ilma selliste nimedeta nagu Bernard Kangro, Arvo Mägi, Kalju Lepik, Karl Ristikivi, Valev Uibopuu, Gert Helbemäe, Ilmar Talve, Ilmar Jaks, Ilmar Laaban, Ivar Ivask, Arno Vihalemm, Helga ja Enn Nõu, Urve Karuks, Arved Viirlaid, Ain Kalmus, Asta Willmann jt.

Kuigi nende looming jõudis Kodu-Eesti lugejateni fragmentaarselt, kuigi 2008. aastal ilmunud «Eesti kirjandus paguluses XX sajandil» fikseerib kahes erinevas ruumis, «valguse- ja variruumis» (Jaan Undusk) sündinud ning lugejate vastu võetud kirjanduse lõhestatuse arme, on Välis-Eesti kirjanduses mitmeid vooluloolisi ja stiililisi tunnuseid, mis haakuvad mitte ainult Kodu-Eesti kirjanduskaanoni, vaid ka uue põlvkonna looduga.

Pagulaskirjanduse ajaloo enda ilmuminegi kirjandus- ja teatriteadlase Piret Kruuspere toimetamisel annab põhjust Toomas Liivi eeskujul väita, et eesti kirjanduse kõrval on uue aastatuhande alguseks «valmis saanud» ka eesti kirjanduse ajalugu. Mitte küll ajaloo lõpu, vaid ajaloo ülevaatliku terviklikkuse tähenduses. 

Jõudmine puudutab aga ka 1960ndate põlvkonda ja nende vahetuid eelkäijaid, kelle elu- ja loomingukaar on pakkunud jätkuvalt küpseid kirjandusvilju. Küllap ollakse nüüd ühte meelt, et n-ö vanadele klassikutele (Liivile, Vildele, Suitsule, Tuglasele, Underile, Lutsule, Tammsaarele, Alverile jmt) lisaks võime klassiku seisusse jõudmist täheldada Runneli, Kaplinski, Rummo, Luige, Undi, Traadi, Valtoni, Üdi/Viidingu puhul, rääkimata Krossist ja Kaalepist.

Et «klassik» ei tähenda kivistumist, vaid jätkuvat, üleajalist kõnetusvõimet, see paistab välja  niisugustest, viimasesse kahte kümnendisse jäävatest teostest nagu Jaan Krossi «Paigallend», Mats Traadi 12. jakku laotuv jõgiromaan «Minge üles mägedele», Jaan Kaplinski «Seesama jõgi», Hando Runneli «Sinamu», Viivi Luige «Varjuteater».

Mainitutele lisaks tuleb nimetada veel vähemalt kolme kirjaniku loomingulisse apogeesse jõudmist kui viimase kahe kümnendi olulist tunnust. Need on Ene Mihkelson romaanidega «Nime vaev» ja «Ahasveeruse uni», Nikolai Baturin romaaniga «Kentaur» ning Madis Kõiv oma näidendite ja romaaniga «Aken» ning mälustuudiumiga «Studia memoriae».

Mis puutub aga kirjanduse hargnemistesse, siis oli siin esimeseks käivitavaks jõuks vabanemine riigi eestkostest, valitseva ideoloogia ettekirjutustest ja tsensuuri tõketest 1980ndate lõpus. Kirjanduse (resp raamatute) turg kujunes välja 1990ndate keskpaigaks koos väljaantavate teoste nimetuste plahvatusliku kasvu ja tiraažide drakoonilise vähenemisega.

Seni ühtse (sotsiaalselt ja rahvuspoliitiliselt angažeeritud) väärtuskeskme ümber kontsentriliselt toiminud kirjandusväli hargnes erinevatesse niššidesse. Neist turu nõudel, aga ka seni ideoloogilistel põhjustel puudunud kirjandusharudest lõi just 1990ndatel õitsele ajaviitekirjandus, ulme ja memuaristika.

Hasso Krull ongi rõhutanud, et uue kirjanduse põhiliseks tunnusjooneks on erisuste manifesteerimine, oma raja otsimine paljude võimalike hulgas, oma, ükskõik kui suure või väikese lugejakoguduse leidmine.

Tulemuseks on see, et tänases eesti kirjanduses valitseb kakofoonialähedane mitmehäälsus, igaühele-midagi-lugemisvõimalused ja pärani avatud värav igamehekirjandusse (meeleolusid ja muljeid vahendavatest blogidest oma kulu ja kirjadega ilmuvate raamatuteni).

Eesti kirjanduse asemel on meil paljud eesti (all)kirjandused. See on omakorda viinud kirjanduse tähenduse mõistmise hargnemisteni, taustaks erinevad kontseptsioonid või (moe)teooriad. Hargnemised on ulatunud kirjanduse piirideni.

Piir väljamõeldise ja faktuaalsuse vahel pole enam relevantne. Ei ole enam võimalik üheselt määrata, mis on ilukirjandus ja mille jaoks ta on olemas. Kirjanduse staatus sõltub üha enam kontekstist (meediast, kildkondlikest resp žüriide eelistustest, brändidest, trendiootustest, ideoloogilistest klišeedest).

Kahtlemata võib mõtte- ja väljendusvabadusest tingitud hargnemisi võtta kui «Eesti vaimse pindala suurenemist», kui siin kasutada taas Toomas Liivi tähelepanekut. Seda on kaudselt toetanud ka mahukas mõttekirjandus Avatud Eesti Raamatu sarja ning äsja 100. köiteni jõudnud «Eesti mõtteloo» näol.

Paradoksaalsel kombel on aga lugejaskonna hargnemine põlvkonniti ja isegi põlvkondade-siseselt viimas ilukirjanduse lugemise marginaliseerumisele. Erinevatelt pooltelt on ju kosta kurtmisi ilukirjanduse lugemise allakäigu ja Eesti kultuuripildis kirjanduse osatähtsuse vähenemise üle.

Võib-olla olemegi ühe pöördumatu protsessi tunnistajad. Põhjamaade filosoofidest suurim, Georg Henrik von Wright on Arnold Toynbee ja Osvald Spengleri õpetusi analüüsides pidanud oluliseks tõdeda, et «side, mis ühendab kultuuri eri ilmingud üheks tervikuks, ei ole rahvus, keel, ühiskonnakorraldus, filosoofia, kunstistiil ega mingi muu üksik ajalooline nähtus, /vaid/ see side peab olema ühetaolisuses, mis avaldub kultuuri eri osades». Wright nimetab seda ühetaolisust eri poolte vaheliseks viljastavaks kokkupuutepinnaks, motiivikompleksideks.

Kui eesti kirjanduses ja eesti kultuuris hargneb see kokkupuutepind sel määral eri suundadesse, et võime rääkida täielikust hajumisest, siis kaob ka tagasisidestus, siis hajub ka (kirjandus)kultuur. Põhjuse kadumisel lakkab ka toime. Cessante causa, cessat effectus.

Elukirjanduse ja mäluproosa buum

See oli Jan Kaus, kes 2009. aasta Loomingu juuninumbris ilmunud essees «Ilukirjandus ja elukirjandus» võttis viimasel kümnendil proosas valitsenud mälestusliku ja elulooalge kokku sõnas «elukirjandus». Kirjandusteadlane Mart Velsker on kasutanud üldistamiseks «mäluproosa» mõistet.
Niisiis näeme nullindatel eesti kirjanduses seda, mis pagulas- (resp Välis-Eesti) kirjanduses vallandus juba 1940ndate lõpus.

Mälestusteostesse konserveeritud kodumaakujutis teenis nende eesti identiteedi säilitamist ja oli selgelt teraapilise toimega. Uus mälukirjanduse laine, olgu selle keskmes sõjaeelsete, sõjaaegsete või Nõukogude aja eri perioodide elusaatuste või -kogemuse jäädvustamine, teenib selgelt vahepeal katkeda ähvardanud kultuuri järjepidevuse taastamist.

Erilisel kohal on siin ühenduse Eesti Elulood tegevus. Kirjandusloolase Rutt Hinrikuse eestvedamisel ja toimetamisel on siin väärikal kohal «Eesti rahva elulugude» (2000–2003) kolm mahukat köidet.

Kümnetest mälestus- või päevikulaadsetest teostest on üks põnevamaid ja autentsemaid olnud Voldemar Kurese (1893–1987) nii Eesti Vabariigis kui pagulasühiskonnas toimuvat seestpoolt valgustav viieosaline «Seitsme lukuga suletud raamat» (2005–2009).

Belletriseeritud mälestusteraamatuna on võetav Jaan Krossi «Kallid kaasteelised» I (2003) ja II (2008). Sügava elamuse on jätnud Käbi Laretei «Eksiil» (1997), «Keerised ja jäljed» (2003) ning «Kuhu kadus kõik see armastus» (2008). Tänaseks pensioniikka jõudnud vaimuinimeste lapsepõlvele vaatab leebe huumoriga tagasi Leelo Tungal raamatutega «Seltsimees laps ja suured inimesed» (2008) ning «Samet ja saepuru» (2009). Ja muidugi ei saa üle ega ümber 1994. aastal esimese köitena ilmunud ja tänaseni kestvast Madis Kõivu «Studia memoriae» sarjast.


Nii lõhkesid pommid

Igal ajastul on oma keerised, mis panevad ümbritseva vee vahutama. Nii on see ka kirjanduses. Viimase 20 aasta sees meenub kõigepealt Kivisildniku 1990. aastal kirjutatud ja 1996. aastal internetti üles riputatud teos «Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist». Paljud kirjanikud tundsid end solvatuna tiitlitest, mida luuletaja oli neile külge kleepinud.

Läks vaja autoriteetse kirjandusloolase Maie Kalda käsitlust «Kivisildniku kirjanike nimekiri – mis see on?» (Keel ja Kirjandus 1996, nr 11), et see kirjandusliku följetoni nime all lülitada samasuguste õrritavate üllitiste rivvi, mis algas Vilde toimetatud «Kaagist» (1906), jätkus nooreestlaste parodeerimisega «Tokerjates» (1908) ning Gailiti Siuru rühmituse lammutanud koguga «Klounid ja faunid» (1919).

Sealtpeale on paroodia, pastišš, mingi ringkonna elu groteskne kujutamine enesestmõistetav kirjanduslik avaldis. Suurepärased paroodiad on Mihkel Muti «Rahvusvaheline mees» ja Kivirähki «Ivan Orava mälestused».

Ise komistasin 1995. aastal Vikerkaares ilmunud Peeter Sauteri «Kõhuvalu» otsa. Nii see kui ka kaks aastat hiljem samas ilmunud «Tuimus» pälvisid Tuglase novelliauhinna. Mulle tundus tookord, et seesugune madalastiililine, kehamahladest, väljaheidetest, suguaktide detailsetest kirjeldustest küllastatud tekst ületab minu vastuvõtuvõime.

Väga paljud kirjandusõpetajad olid sama meelt. Tegin pretsedenditu pealkirja «Sitt, nikk ja kräkk murravad kirjanduse(ks)» (Eesti Päevaleht, 17. aprill 1999) all avalduse, kus seadsin kahtluse alla «ekshibitsionistliku perversiooni». Selleks ajaks oli ilmunud ka praegu lausa uusklassikaks peetav Kaur Kenderi «Iseseisvuspäev» (1998).

Olen nüüd ise targemaks saanud, mu esteetiline valulävi on kõrgem (või tuimem?). Nõnda ei liikunud mul ükski närvikiud Mihkel Raua autobiograafilist pihtimusteost «Musta pori näkku» (2008) lugedes, ka kohal, kus mind otse nimetamisi p…. saadetakse. Kirjutasin viimaste aastate absoluutsele menukile koguni tunnustava arvustuse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles