NO99 ise ütleb, et «Three Kingdoms» on retk Euroopa ja teadvuse valgustamata paikadesse. Lisaks lubab reklaamtekst lavastust, mis algab sealt, kuhu kõik jõuda tahaksid, ja lõpeb seal, mida me kõik kardame. Siin põimuvad keeled, maailmavaated, hea ja kuri, tähendusega ja tähenduseta, pildid, hääled, aga ka erinevad teatrikultuurid.
Tähelepanuväärne on, et hinnatud briti näitekirjanik Simon Stephens kirjutas näidendi üht saksa teatriruumi kõlavamat lavastajat Sebastian Nüblingut ja ka Eestit silmas pidades.
Seega on lubadused suured ja esietendusel saali sisenedes on ootusedki väga kõrged. Kolm tundi ja 15 minutit hiljem võib «Three Kingdomsi» soovitada. Sest lavastuses on lugu, on põnevaid stseene, on mitmeid häid ja kaks silmapaistvat rolli (Risto Kübar Triksteri ja Nick Tennant uurija Ingnatius Stone’ina). On tehtud tööd, mõeldud ja katsetatud.
Eestlased – litsid ja põhupead
Tulemuseks on hea lavastus, ainult et nähtu ei vapusta, ei raputa. Publikut mugavustsoonist, ohutust saalist välja ei kista ning teatrist lahkudes saabki vaataja lavaloo taandada lihtsaks kriminaallooks. Sest iseenesest näidataksegi publikule üht kriminaalset lugu – Thamesi jõest leitakse kott naise peaga, algab uurimine, mis viib Londoni inspektorid kõigepealt Saksamaale, sealt edasi Eestisse.
Selgub, et jõhkralt mõrvatud naine oli prostituut, sealt edasi jõutakse inimkaubanduseni, otsitakse salapärast Andres Rebast ja White Birdi ning lõpuks komistatakse korrumpeerunud politsei otsa.
Esimene vaatus kulgebki sama turvaliselt kui pühapäevaõhtune ETV krimiseriaal. Seda muljet rõhutab Londonist palgatud näitlejate Nick Tennanti, Ferdy Robertsi ja Rupert Simoniani ehk uurijate ja kahtlustatava pättpoisi vaheline ilmekas pingpong. Tõsi, sellist dialoogi on sadu kordi kuuldud-nähtud, kuid heade näitlejatega on see ikkagi nauditav, eriti elavas esituses.
Teises vaatuses, mil krimiloo tegevus jõuab Eestisse, võtab lavastus NO99-likuma pöörde. Tõde otsiv korralik politseinik Ignatius saab teada, et Saksa politseiuurija kehas varjab end Saatan, kelle partneriks on Eesti politseinikud.
Lavastuse säravaima rolli loob Risto Kübar. Tema seksikalt nõtke laulja, kes esitab nukralt igatsevat laulu (näiteks Chris Isaaki «Wicked Game»), ilmudes justkui juhuslikult ei tea kust ja kadudes pea sama suvaliselt, jääb meelde. On ta valges ülikonnas ingel, kes vahel ilmutab end sukkades ja kontsadel libuna, või on need erinevad rollid või on ta hoopis keegi kolmas, see on juba igaühe enda otsustada. Aga kõikjale ilmuvana ja samas ise kõigest eemal oleva unistajana täidab Kübar lava oma flirtiva seksapiilsusega.
Suurepärase rolli loob ka Nick Tennant Ignatius Stone’ina. Lavastuse kandvama tegelasena teeb just Ignatius läbi suurima muutuse – Londoni enesekindel uurija kaotab Saksamaal kindla jalgealuse (ta ei mõista keelt) ja Eestis ka pea, sest Eesti on liiga teistsugune Euroopa. Või siis sama korrumpeerunud ja enesekindlate võmmide maa kui Saksamaa ja Suurbritannia, ainult et nn vanas Euroopas oli Ignatius politseinik, Eestis aga lõpetab kahtlusalusena.
Need, kes muretsesid «Puhastuse» Eesti kuvandi üle, ei tohiks «Three Kingdomsi» vaadata. Sest selle lavastuse põhjal võib jõhkralt üldistada, et eestlased on litsid ja inimkaubanduse põmmpeadest kuningad. Lisaks on Eesti politsei korrumpeerunud, nad käivad pättidega koos saunas, tõmbavad nurmenukust end pilve...
Samas oskavad eestlased pidutseda (lõbusa hooga lavastatud) ja tehnoloogia olevat meie religioon, sellega on hotellist vaimustunud Londoni uurija nõus. Ainult et eestlased on põhupead (keda muud kehastab pea põhupakku pistnud näitleja!?), kelle monoloog Tambet Tuisu esituses kõlab nii: «Rootslased panid meile perse. Katk pani meile perse. Sakslased panid meile perse. Meie ei ole kedagi perse saanud panna. Aga ennekõike. Selles kõiges olete süüdi teie. Teie, Ignatius. Mitte keegi teine. See olite teie. You fucked us. You fucked us. You fucked us. You fucked us.»
Uus algus eesti teatris?
Poolteist aastat tagasi Baltoscandalil Von Krahli ingliskeelset «Postugandat» vaadates küsisin endalt, millal jõuab NO99 esimese võõrkeelse lavastuseni. Nüüd siis on jõutud. Sest «Three Kingdomsis» räägitakse inglise, saksa, vene, itaalia ja eesti keeles. Kusjuures näitemängu on oskuslikult põimitud kauneimaks eestikeelseks lauseks valitud ja üleilmsel keelte iludusvõistlusel teise koha saavutanud «Sõida tasa üle silla», mida laval lausutakse kui loitsu.
Võõrkeeles mängimisega saavad eestlased suurepäraselt hakkama, nii Sergo Vares inglise-vene itaallasest tõlgina kui Jaak Prints targutajast ükskõikse laibalahkajana toovad lavale nauditavad tüübid.
Aga olulisem on, et inglise, saksa ja eesti keeles mängitav lavastus, mille autoriteks on inglane ja sakslane, paneb küsima, kus lõpeb ja algab eesti teater. Mida annavad näitlejatele ja publikule segakeelsed ühislavastused? Mis saab siis, kui meie teatri talendid valivad võõrkeelse teatri? Nooremal põlvkonnal poleks ju arusaamisega raskusi, pealegi on võõrkeelne turg suurem.
«Three Kingdoms» ongi eesti teatriloos tähelepanuväärne lavastus ainuüksi sellepärast, et Simon Stephensi näidend jõudis lavale kolme teatri, Saksamaa suurima ja mõjukaima, tänavu 100. sünnipäeva tähistava Münchner Kammerspiele, Londoni Lyric Hammersmithi ja NO99 ühistööna.
Kusjuures oktoobris ja novembris mängitakse «Three Kingdomsi» juba Münchenis ja etendused Londonis World Stage’i festivalil toimuvad uue aasta mais. Eestis antakse esialgsete plaanide kohaselt vaid veel 12 etendust.
Uuslavastus
Simon Stephens
«Three Kingdoms»
Lavastaja Sebastian Nübling. Kunstnik Ene-Liis Semper. Muusikaline kujundaja Lars Wittershagen.
Osades eesti, inglise ja saksa näitlejad
Esietendus 17. septembril
teatris NO99